Arhitektuurivõistluste aasta 2024

Paldiski hariduslinnaku võistlusele laekus 21 tööd. Võitjaks valiti ideekavand „Pixel“ arhitektidelt Tanno Tammesson, Gunnar Kurusk ja Elis Märks (Pluss Arhitektid). Uues hariduslinnakus säilib osaliselt praegune koolimaja, see kujundatakse ümber moodsaks haridusasutuseks ja hakkab täitma ka kogukonnakeskuse funktsiooni.

SIRP, 14.02.2025
Merle Karro-Kalberg

Kuna arhitektuurivõistlused on keskkonna- ja kultuuriloome osa, tähelepanuväärne võimalus tagada kvaliteetne ruum ja arhitektuur, on Sirp juba aastaid teinud arhitektuurivõistluste tulemustest kokku­võtteid. Nii ka tänavu. Järgnevalt avavad teemat arhitektide liidu võistluste töögrupi juht Pelle-Sten Viiburg ja võistluste koordinaator Liina Soosaar.

Milline oli 2024. aasta arhitektuurivõistluste saak?

Pelle-Sten Viiburg: Võistlusi toimus 22. Need on siis need, mida liit aitas korraldada või mis saadeti liitu kooskõlastamiseks. Väga palju oli ilmselt ka neid ettevõtmisi, mis meieni ei jõudnudki. Toimub era-, kutsutud osalejatega või portfoolio eelvooruga võistlusi, mida arhitektide liiduga ei kooskõlastata, seega meie neist ei tea ega saa kaasa rääkida võistlusülesande kvaliteedi ja preemiafondi suuruse osas.

Võib siiski öelda, et olukord on olnud stabiilne, eelmine arhitektuurivõistluste aasta oli väga koolimajade nägu.

Liina Soosaar: Avalik sektor ehitab koolimaju, mis on seotud haridusreformiga. Lisaks toimus omajagu „Hea avaliku ruumi“ võistlusi. Veel joonistuvad välja erasektori korraldatud võistlused, näiteks Tallinnas Noblessneris, mis algas küll aasta varem, kuid lõppes 2024. aastal, ja Maakri kvartali detailplaneeringu eelne arhitektuurivõistlus. Ka RMK administratiivhooned. Ühest neist võttis osa 28 meeskonda, see oli eelmise aasta populaarseim võistlus.

Viiburg: Võistluste osavõtjate hulk on kõvasti kasvanud. Konkurents on tihe, eriti koolimajade puhul. Alla 20 osalejaga võistlust enam peaaegu polegi.

Mis selle põhjus on?

Viiburg: Ilmselgelt on arhitektidel tööd vähem. See annab tunda igast otsast. Majandus hakkas jahtuma juba varem, kuid arhitektuuri jõuab seisak mõningase viibega.

Soosaar: Töö vähenemist ennustati natuke ette. Kogu ehitussektor on languses, see kajastub ka arhitektuuris ja võistluste hulgas. Praegu on väga vaikne võrreldes sellega, mis enne oli. See tähendab ühtlasi, et nendele vähestele võistlustele, mis tulemas on, võib oodata veel suuremat osalejate hulka.

Viiburg: Sealt algavad omakorda probleemid. Inflatsioon mõjutab palju, hinnad tõusevad, kuid preemiafondid suurenevad visalt. Mida rohkem on osalejaid, seda väiksem on võiduvõimalus ja seda rohkem tekib trotsi võistluse formaadi vastu.

Mis siis on lahendus? Paljud arendajad korraldavad ka kutsutud osalejatega võistlusi, kus kõigi büroode töö tasustatakse.

Viiburg: Võistlus ei peagi olema selline koht, kus teenitakse raha, kuid ka kutsutud konkursside osalustasud on tihtipeale nii väikesed, et need ei kata idee väljatöötamise ja vormistamise kulusid. Eks siin on ka muidugi suhtumist ja võimalusi seinast seina. Näiteks Noblessneri võistluse preemiafond oli 155 000 eurot, kuid on ka selliseid, kus preemiafond on 10 000 euro kandis.Liidus mõeldakse praegu tõsiselt selle peale, kuidas võistluse töömahtu vähendada.

Soosaar: Näiteks, et võistlustööna esitatava materjali maht oleks väiksem. Kuid ka siin on omajagu vaja läbi mõelda: kas näiteks preemiafond jääb siis sellesse suurusjärku, kus on nn turuhind või on siis ikkagi väiksem? Seda arutatakse liidus mitmes töögrupis.

Viiburg: Püüame ligikaudsed maksumuse vahemikud või suurusjärgud liidus kokku leppida, kuid see, mis toimub töögruppidest ja liidu seintest väljaspool, pole enam meie teha ega kontrollida.

Eks arendaja on ärimees, kes tahab maksimaalset kasumit. Tema mõtleb, et keegi ikka on, kes sellise summa eest võistlusel osaleb. Tihti ta need arhitektid ka leiab.

Viiburg: See, et arendaja määrab hinna ja alati sellega ka arhitekti saab, on Eesti ilming. Arhitekte palju ja kõik tahavad tööd teha. Loodetakse, et lõpuks võistlus võidetakse ja saadakse töö endale ning see korvab väikese võistlustasu.

Pikas perspektiivis pole see aga jätkusuutlik. Korra või kaks võib nii proovida … Kuidas sellest üle saada? Sellele pole praegu head lahendust.

Eesti majandus on väike, ühel hetkel on arhitektidel tööd väga palju ja kõik on hästi, järgmisel hetkel ei ole üldse tööd. Stabiilsust on raske saavutada.

Soosaar: Kevadel kohtusime noorte arhitektidega, kes küsisid, mis võimalused on noortel Eestis läbi lüüa, kui arhitektuurivõistlustel teevad ilma pidevalt ühed ja samad bürood ning tulijatel polegi eriti võimalust jalg ukse vahele saada. Noored näitasid hästi, millist ellujäämisvõitlust peavad alustavad bürood. Kui palju pingutatakse vaba aja, pere ja tervise arvelt.

Kas see kõik peab nii keeruline olema? Miks ei või võistlusi teha lihtsamalt?

Viiburg: Midagi muidugi saab muuta, kuid meeles tuleb hoida paari olulist aspekti. Esiteks kehtib Eestis kutse­standardi süsteem, mis tähendab, et projekteerida tohivad ikkagi ainult kutsega spetsialistid. Kindlasti on võimalik korraldada võistlusi, kus kutset ei nõuta ja osaleda võivad kõik soovijad. Tavapäraselt järgneb võistluse võitjate väljavalimisele ikkagi ka lepingu sõlmimine ja projekteerimine. Siis on vaja spetsialisti, kes vastutab ja garanteerib, et töö on kvaliteetne. Kindlasti saavad ka noored võistlusel osaleda, ikka leitakse vanem kolleeg, kes on nõus meeskonnas osalema. Siiani on alati leitud.

Aga võistlust võita pole enam lihtne. Lisaks bürokraatiast läbi närimisele tuleb ka ruumilahendusega kõvasti ponnistada.

Soosaar: Noorte büroode tõusu on hea olnud jälgida avaliku ruumi võistlustel. Lävend on seal natuke madalam, sest hoonet pole vaja projekteerida, ehk ainult mõni spetsiifilisem väikevorm. Need võistlused saavad nüüd kahjuks läbi, sest EV100 jätkuprogramm „Hea avalik ruum“ lõpeb, Jõhvi keskväljaku võistlus oli selles sarjas viimane.

Küsida muidugi võib, kui palju neist avalikest ruumidest ja keskväljakutest valmis on ehitatud. Paljud ongi jäänud ainult ideede staadiumisse.

Viiburg: Omavalitsustel pole võimalusi neid lahendusi realiseerida. On fonde, kust võib vahendeid avaliku ruumi ümberehitamiseks taotleda, nii et lootust veel on.

Kui palju võistlustulemusi jääbki vaid idee tasandile?

Viiburg: Neid on pigem vähem. Viimaste aastate tendents on ikkagi see, et võistlusega leitud lahendused saavad millalgi majadeks. Isegi väiksemad omavalitsused kaugetes Eesti nurkades suudavad hoone valmis ehitada. On vaid üksikud näited seisma jäänute kohta.

Soosaar: See oleneb väga palju tellijast ja sellest, kuidas võistlustingimused on kokku pandud: kui täpselt on lähteülesanne läbi mõeldud, kas on olemas visioon, vajadused selgelt kirjeldatud. Mida konkreetsemalt on soovid ja võimalused läbi mõeldud, seda kergem on ka hoone ehitamiseks rahastus leida.

Viiburg: Eelmisel aasta põhjal on näha, et omajagu investeeritakse Ida-Virumaale. Olemas on rahastusmeetmed. Äsja toimus Iisaku põhikooli võistlus, mitu võistlust on tulemas Narvas.

Soosaar: Käimas on Toila kooli võistlus, Kohtla-Järve Järve kooli tulemused peaksid kohe saabuma.

Kas see arhitektile frustreeriv pole? Võistlus on, aga pole teada, kas hoone kunagi valmib.

Viiburg: Muidugi on, aga autoriõigused ju kehtivad, kunagi võib ideest ikkagi maja saada. See on põhjus, miks sellistel võistlustel peavad preemiafondid olema viisakad.

Suurte haridusasutuste võistlustele on ka žüriid keeruline kokku panna. Kõik arhitektid tahaksid osaleda ja lõpuks ei jää töid hindama kedagi …

Viiburg: See on keeruline tõesti. Kogemustega tegijad ei taha žüriis osaleda, tahetakse võistlusest osa võtta. Püüame liidus ikkagi selle nimel tööd teha, et žüriides oleks tagatud mingigi vaheldus ja mitmekesisus.

Milliseid võistlusi üldse korraldatakse? Kui palju otsitakse veel visioone, planeerimiseks ideid?

Viiburg: Visioonivõistluste preemiafond peaks olema veel suurem kui klassikalistel võistlustel, millele järgneb projekteerimisleping, et keegi oleks üldse valmis oma ideest loobuma. Eestis seda ressurssi pole.

Suur kitsaskoht on ka võistlusjärgne projekteerimistöö vähene maksumus. Pidevalt näeme liidus olukorda, kus pärast võistlust edasine tegevus jooksebki liiva, sest tellija ei arvesta edasise projekteerimise piisava maksumusega. Projekteerimise hind on paraku tõusnud ja igasuguste normide kehtestamise ja bürokraatia kasvuga muutub ka projekteerimise maht aina suuremaks. Kohe varsti tuleb projekti koosseisus teha ka süsiniku jalajälje arvutus, mida varem pole tehtud – jälle üks kulu juures.

Tihti on ehitamiseks raha justkui olemas, aga projekteerimise õiglast maksumust pole projekti sisse arvestatud, kuigi ehitusmaksumusest moodustab see vaid kübeme. Ometi on ehitusprojekt kõige järgneva alus, selle põhjal korraldatakse ehitushange. Hea projekt aitab raha kokku hoida järgmistes etappides.

Soosaar: Olukorra on mõneti kujundanud ka odavhanked, kus ainuke valiku­kriteerium on odavaim hind. Nii võibki jääda mulje, et arhitektid küsivad liiga palju, kuigi nii see ei ole.

Viiburg: Sellised hanked on väga palju turgu solkinud. Tellijad ei saa aru, et võistlus ja odavhange, kus madalaima hinna pakkuja võidab, on erinevad asjad. Eriti kurb näide sellisest tellijast on Tallinna linn. Seni on siin kõike lahendatud ühe puuga, kõik lepingud on standardsed ja rahanumbrid väikesed. Tekkinud on kummaline arusaam, et projekteerimistöö ongi odav. Pärast võistluse võitmist tuleb kokku panna terve meeskond, leida alltöövõtjad eri osadele, teha uuringud, sõlmida kindlustus jne. Tihti tekib olukord, kus projekteerimiseks ette nähtud eelarvest mainitud tegevuseks vaevalt piisab ning arhitektile jäävad peaaegu tühjad pihud.

Soosaar: Keerukust lisab ühtlasi see, kas soovitakse uut hoonet või juurdeehitist. Viimane eeldab ka vana maja rekonstrueerimisprojekti.

Kui palju on veel olukordi, kus eskiisi põhjal kuulutab tellija välja projekteerimishanke, mille võidab odavaim pakkuja, kes pole teps mitte eskiisprojekti autor. Eskiisi aga muudetakse ilma algse autoriga kooskõlastamata.

Viiburg: Sellist asja liidu arhitektuurivõistluste juhend ei luba. Projekteerimislepingu saab sõlmida ikka ainult võistluse võitjaga, kellest saab peaprojekteerija.

Võistlustel, mille liit kooskõlastab, selliseid probleeme üldjuhul ei esine. Ja Tallinna linnavalitsust tuleb natuke ka tunnustada, et seal üldse on hakatud võistlusi korraldama: koolimajad, lasteaiad, sel aastal on tulemas uus muuseumide ühishoidla võistlus, sest eelmine luhtus.

Mis on need põhjused, miks arhitektide liit võistlustingimusi ei kooskõlasta ja seega oma liikmetel seal osa võtta ei soovita?

Viiburg: Liit kooskõlastab arhitektuurivõistluste juhendile vastavad võistlused. Arhitektile ja projekteerijale vaenulikke lepingupunkte ei saa liit kooskõlastada. Kui preemiafond on liiga väike, siis jääb kooskõlastamata.

Soosaar: Lepingud on tihti ebaproportsionaalselt tellija poole kaldu, püütakse ennast kindlustada kõikvõimalike ohtude ja riskide eest. Liit on seisukohal, et leping peaks olema sõlmitud võrdsete partnerite vahel. Praegu on arhitektid lihtsalt sundolukorras. Liidu kooskõlastus tagab selle, et nii võistlusülesanne, lisad kui ka hankedokumendid on läbi töötatud selliselt, et lõpptulemus on kvaliteetne: hanke tingimused arvestavad lepingupartneritega, projekteerimistööks on piisavalt aega ning seda on võimalik määratud summa eest teha.

Jõhvi raamatukogu-kogukonnakeskuse ja ümbritseva väliala arhitektuurivõistluse võitis Liis Uustali ja Egon Metusala (arhitektuuribüroo ABMA) ideekavand „Lukukivi“. Arhitektide visiooni järgi saab raamatukogu kaaslaseks iseloomuga, soojust õhkav uus hoone.

Iisaku põhikooli võistluse võidukavand „Vaata üles“ arhitektuuribüroolt Dokk Architects (autorid: Daria Olovyannikova, Marsel Gimnazdinov, Katariina Grib, Karl Kiisel, Maali Roomet-Allese, Gyuri Jakabfi). Võidutöös kajastub Iisaku lugu ja sellel on maamärgi jõud. Hoone ja rajatiste paigutamisel on maastiku iseärasusi ja reljeefi hästi ära kasutatud.

RMK Ussimäe büroohoone arhitektuurivõistlus oli eelmise aasta osavõtjarohkeim. Kokku laekus 28 tööd, millest parima ideelahenduse „Kulg!“ esitasid Anto Savi, Margus Soonets, Maiu Uusmaa ja Kiur Lootus arhitektuuribüroost Boa. Looklevale hoonele annab lisaväärtuse kaetud sisehoov, mis pehmendab piiri sise- ja väliruumi vahel.