Artikkel Biennaalist ja eestlastest Saksa ajalehes DIE ZEIT
SUJUVALT KURVI
Kas arhitektid suudavad maailma päästa? Reformiideed Veneetsia Biennaalil.
Hanno Rautererg
Lai tee läbi vormiäikese, pimestavad ideevälgatused ja hirmuäratav arhitektide kõuemürin. Siis äkitselt, pärast tuhandete erikujuliste kavandite etendust, hobune, keset Veneetsiat, avaras arsenalihallis. Kaigastest ja laudadest kokkunaelutatud hobune redeliga, mis viib üles looma kõhus olevasse teatud kohta, õigemini: peldikusse.
Täiega veidrad, need eestlased. Siin nad siis on, kutsutud arhitektuuribiennaalile, sellele ikka veel tähtsaimale, iga kahe aasta järel toimuvale väljapanekule ehitusmaailma uusehitistest, vastuolulistest eksperimentidest ja uljastest ideedest. Ja mida teeb Eesti? Laseb kohale sõita kuivkäimlal, saadetuna arvukatest teisi peldikuid kujutavatest värvilistest piltidest, kõik ise meisterdatud, olgu siis joogiautomaati integreeritud, puutüvest väljasaetud või lumest kujundatud. Pöörane näituseidee – ja imetlusväärselt julge.
Vastukaaluks tehnikajoovastusele, millele paljud arhitektid on taas kord andunud, taltsutamatule progressi- ja kõikvõimsuseusule, millest see biennaal tulvil on, sädelevate ja glamuursete projektide idealiseerimisele esitavad eestlased plaanideta arhitektuuri, ürgkohad. Paistab et too hobune on trooja hobune, mis peidab ebamugavat küsimust, kas ja milleks arhitektid veel vajalikud on.
Sedalaadi enesepeegeldust pole arsenalihallis muidu millestki märgata, ometi näib olevat varjatud side eesti väljutamislavastuse ja naaberruumide prassivate kavandite vahel. Võiks näiteks tunduda, nagu planeeritaks seal teatud liiki seedearhitektuuri. Näha on ainult soole- ja põiekujulisi pilte, puhituvaid, käärivaid, mulksuvaid. Kõikjal arhitektide arvutiprogrammidest välja libisenud pehme ollus. Neid ja nende sugulasi sai imetletud juba kahel eelmisel Veneetsia biennaalil, ometi on nad uuesti sensatsioonina esitletud. Biennaali direktor Kurt Forster haistab koguni revolutsiooni, epohhivahetust, traditsioonilise vitruviaanliku arhitektuuri lõppu. Lõpp 2000-aastasele ehitusajaloole.
Mitmete kõrgkoolide poolt hinnatud kunstiajaloolasest Forsterist, Getty uurimisintituudi rajajast ja direktorist eo oleks säärast ebaajaloolist tobedust uskunud. Sama vähe, kui fotograafia tõrjus omal ajal välja maalikunsti, sama vähe lootust on kaasaegsel ihade arhitektuuril saada ainukehtivaks dogmaks. Isegi kui ta jutlustab suurejoonelistest uutest ruumikogemustest ja nii mõnestki ortogonaalsest ettekirjutusest vabanemisest, jääb alles paljude inimeste vajadus selguse ja otsejoonelisuse järele. Ja koos sellega vastav arhitektuur, nagu seda meelsasti viljeldakse Forsteri kodumaal Šveitsis, ka siis, kui too seda parema meelega eiraks. Tema näitus soovis avada uusi ideoloogilisi rindejooni progressi ja traditsiooni vahel, soovis eristada taas kord selgelt head ja kurja.
Jääb siiski lahtiseks, kas ülevoolav vormivabadus ikka viib millegi enamani kui suure fassaadišouni. Mitme projekti puhul on varjule jäänud põhiplaanid, sisevaated, isegi informatsioon selle kohta, kas ja millal kavani järgi ehitatakse, pole leitav – nagu ei oleks see oluline. Nagu sobiks mudel ise tõelisuseks.
Masside kokkuklopsitud maailm ja odavad tööstusrajatised
Isesorti eneseimetlus ilmneb siit. Forster, rohkem kui ükski tema eelkäijaist, eemaldab biennaali argisest. Tema jaoks on arhitektuur üksnes ebahariliku, muuseumide, kontserdisaalide, kõrghoonete kunst – iga maja eraldi märk. Ometi ei jää estetiseerimishullus vastulöögita. Sarnaselt eestlastele kasutavad teisedki riigid oma paviljone selleks, et suunata pilk äärealadele, Ungari ja Kreeka hämaratele külatänavatele, Kinshasa sotsiaalsetele mülgastele või Pariisi kõledale tööstuspiirkonnale. Paraku sobivad etno- ja sotsiaalstuudiumid rohkem esseekogumikesse kui suurnäitustele, kus pikkade tekstitahvlite, kehvade fotode ja kipakate worshopi-tutvustuste ette viitsib kummarduda üksnes mõni eriline masohhist. Äärmiselt harva õnnestub seejuures sellist keerukat teemat nagu linn tõlkida ruumiliselt tajutavaks lavastuseks. Paljude imestuseks on see Saksa paviljonil õnnestunud.
Siit paistab voolav maa. Kõikidest reformidest puhtalt väljununa, võtab ta sujuvalt kurvi, heidab enese üle nalja. Võimas panoraam rullub läbi muidu nii mõrkja paviljoni ruumide – see on kuraator Francesca Fergusoni pilt Saksamaast. Siin põrkub linnalik maisega, vabrikud nukumajakestega, kaunis inetuga, siiski imekombel purunemata. Leebelt ja heatujuliselt suudab panoraam, või täpsemalti: ruumihaaravad fotokehamid neid kontraste sulandada. Midagi ei ilustata, saksa maastik on nagu ta on: hargnenud, hajus, killustatud. Ja ometi valdab kogu stseeni harmoonia.
Vaevalt saab mäng enesearmastuse ja –vihkamisega veel kahetähenduslikum olla. Siin mõtestuvad äärelinnad ja alevid, mida arhitektid enamasti põlgavad, ümber uue elu tärkamise kohtadeks. Jaa, perifeeria virr-varris, nii paistab lähemal vaatlusel, on ruumi isegi avanseeruvale ehituskunstile. Ferguson on puistanud üle panoraami 39 hoonet, enamasti nooremate arhitektide kavandatud sõjakad, trotslikud, imeliselt kergemeelsed ehitised.
Kuskil mujal sel biennaalil ei tule nii järsult esile, kui kaugele on ehitusala eri sfäärid üksteisest triivinud. Siin on masside kokkuklopsitud maailm ja kokkupaisatud odavad tööstusrajatised. Ja vandenõulik arhitektide maitsetsunft, kellele harva midagi enamat pähe tuleb, kui veeretada maale miniikoone – igale agulile oma Bilbao.
Mida neist võõrkehadest arvata? On nad tõesti paremad või lihtsalt teistsugused kui traditsioonilised eramud? Koos eestlastega küsides: Mida võivad arhitektid veel saavutada?
Ferguson, kes just äsja oli perifeeriale sundimatult silma vaadanud, uneleb kataloogis ilma igasuguse tagasihoidlikkuseta “arhitektuuri homöopaatilisest doosidest” valla päästetud “radikaalsest uuest korrast”. Taas on arhitekt ülendatud maailma päästjaks ja kunstnikuks, kes “mõrandab olemasolevat korda”. Seejuures on see kord juba ammu purunenud. Ja uusehitiste naabritele põhjustavad need mitte muutusi, vaid ärritust. Ei, see ei vii kuhugi, kui tahetakse esteetikat jälle kukutaja-rolliga kooramata.
See, mis arhitektidele alles jääb, on vaba vaade võimalikule, vaade, mida võib kõige paremini harjutada saksa paviljonis. Kõik muu peavad nad majandusele ja poliitikale jätma. Ja kes teab, ehk muudavad need peagi perifeeria nägu. Üsna hiljuti prognoosis Verein- und Westbank ühes uuringus linna taassündi; seetõttu ja kuna sakslasi jääb niikuinii vähemaks, soovitatakse üha tungivamalt loobuma oma majasse investeerimisest Radikaalsemalt ei saa ühtki dogmat kukutada.
Tõlge: Kristel Valk