Arukas ja avara silmaringiga arhitektuurinõunik
Kaks nädalat tagasi asus Kultuuriministeeriumi juures tööle esimene arhitektuurinõunik. Arhitekt Laila Põdralt uuris tema uue ameti kohta noor urbanist Regina Viljasaar.
Pressiteate kohaselt on nõuniku ülesanne arhitektuuripoliitika koordineerimine, arhitektuurialase tegevuse analüüsimine, arhitektuurivaldkonna arengukavade ja arhitektuurielu finantseerimise põhimõtete väljatöötamine ja elluviimine. See on päris lai spekter, kuidas te ise oma tööd näete?
Arhitektuurinõuniku koht on ministeeriumi juures täiesti uus ning sellest pole ka täiesti selget ülevaadet, mis see on. Tänuväärne töö on tehtud arhitektuuripoliitika dokumendi kokku panemise näol. See 2002. aastal kinnitatud dokument ongi konkreetsemaks lähtepunktiks. Eesmärk ongi paberil olev arhitektuuripoliitika reaalses elus toimima panna. Muidugi on see ülimalt idealistlik arusaam, et üks ministeeriuminõunik suudab asjad niiviisi käivitada, et kõik arhitektuuriga seonduvad probleemid laheneks.
Kuuldavasti on üks teie ülesandeid ka valmistada ette riigiarhitekti institutsiooni?Praegu käib alles riigiarhitekti mõiste kujundamine ja edasine mõttearendus, mida see institutsioon peaks endas täpsemalt sisaldama, mis peaks olema tema põhifunktsioonid ja kuidas asetuks see üldse meie ühiskondlikku kultuuri. Lisaks läbirääkimine erinevate ministeeriumite esindajatega, kes kõik on seotud ehitatud keskkonna planeerimisega. See on väga suur ja selge ülesanne, esiteks konsensuse saavutamine erinevate osapoolte vahel, et selline institutsioon on esiteks üldse vajalik, ja seejärel, kuidas see toimima panna.
Ja millised on konkreetsed rajajooned, millega edasi minna?Eks väga paljuski hakkab mu tegevus toetuma arhitektuuripoliitika dokumendile, vaadates seda ühtlasi üle kriitilise pilguga. On palju sellist, mis on juba käima läinud, sel puhul tuleb vaadata, mis staadiumis projekt praegu on ja mida on vaja, et kõik plaanipäraselt jätkuks.
Üks valupunkte on muidugi see, kuidas saaks kohalike omavalitsuste puhul arhitektuursele planeerimisele kaasa aidata. Teada on, et omavalitsused püüavad kangesti saada arhitekte, kuid lihtsalt pole neid, kes sinna tööle läheksid, tihti on arhitektide liit ainukene institutsioon, mille poolel pöörduda kas nõu või erialase ekspertiisi saamiseks. See on seni olnud ka ainus institutsioon, mid tegeleb päevakajaliste või kriitiliste probleemidega kui omavalitsusel on vaja mingid kriitilise planeeringulised probleemid lahendada. Korduvalt on esile kerkinud mõte, et igas maakonnas võiks olla nõukoda, kes nõustaks neid väiksemaid omavalitsusi, kellel pole võimalik arhitekti palgata, et oleks vähemalt koht, kuhu abi ja nõu saamiseks pöörduda. Nüüd peab mõtlema, kuidas maakonna tasandil sellist nõukoda teha või organiseerida, ega riigi poolt ei saa ka omavalitsuste töösse sekkuda.
Kui puhtalt arhitekti pilguga vaadata, siis on omavalitsuste arhitektuurse planeerimise küsimus aga praegu väga valus. Ma ei tea, kas selline korraldamine on ministeeriumi arhitektuurinõuniku ülesanne, aga kindlasti on see teema, millele tähelepanu juhtida.
Plaanid on praegu suured. Näiteks olen endale lahti joonistanud, kuidas on ehitus- ja planeerimisalane tegevus mööda ministeeriume laiali jaotatud, hea oleks kui saaks erinevaid osakondi koondada. Esialgu tulebki võibolla suuremalt unistada.
Laila Põdra (39) alustas arhitektuuriõpinguid Tallinna Kunstiülikoolis, kuid magistrikraadi kaitses Washingtoni osariigis aastal 1997. Töö tema oli väikelinna avamine uuele elule kui saetööstus, ainus tööandja, oli paika maha jätmas. Edaspidi on ta töötanud Eestis mitmes arhitektuuribüroos (sh saanud Eesti Arhitektide Liidu aastapreemia Eramu eripreemia 2004/2005), Viimsi valla planeerimisametis, aastast 2006 on olnud Rahvusvahelise arhitektuurivõistluse Europan Eesti sekretärina. Ka on ta Eesti Arhitektide Liidu eestseisuse liige.
Autor: Regina Viljasaar
Eesti Ekspress