August Volberg ja Eesti maa-arhitektuur

18. detsembril on 115. sünniaastapäev ühel esimestest Eestimaal arhitektuurihariduse saanud arhitektidest – August Volbergil (1896–1983)

115 ei ole kuigi ümmargune number, mida tingimata peaks kuidagi rõhutama. Arhitekti sünniaastapäeva puhul pole korraldatud ka näitust või konverentsi, kuid vahel tekib lihtsalt vajadus tuhnida aastatetaguses ajas, võrrelda seda tänase päevaga ning meenutada möödunud aegu ja inimesi, kuni on veel meenutajaid. Selleks on 115 piisavalt hea number.

August Volbergi tuntumad teosed on kindlasti koos Peeter Tarvase, Uno Tölpuse ja Henno Kalmetiga projekteeritud teater Vanemuine Tartus (valmis 1970), Peeter Tarvasega loodud kino Sõprus (valmis 1955) ja abikaasa Heili Volbergiga projekteeritud Kirjanike Maja (valmis 1963) Tallinna vanalinnas. Koos Edgar Velbriga võttis Volberg 1931. aastal osa ka sellisest suurejoonelisest arhitektuurivõistlusest nagu Nõukogude Palee Moskvas, mida planeeriti 1931. aastal endise Lunastaja Kristuse kiriku kohale (võistlusest võtsid osa ka Le Corbusier Prantsusmaalt, Walter Gropius ja Erich Mendelsohn Saksamaalt, võistluse võitis aga nõukogude arhitekt Boris Jofan itaalia renessansi stiilis ehitisega). Kõige südamelähedasem oli Volbergile siiski Eesti maa-arhitektuur. Aastatel 1932–1940 töötas Volberg Põllutöökoja Ehitustalituses, mille üks peamine eesmärk oli levitada projekti järgi ehitamise põhimõtet maal ja kujundada maa-asulate arhitektuurilist keskkonda. 1920ndate keskel oli levinud juba projekti järgi ehitamine, sinnamaani aga ei kasutatud ehitusprojekti mitte ainult taluehitiste vaid ka suuremate hoonete puhul. Põllutöökoja Ehitustalitus tegeles aktiivselt teavitusja propagandatööga ning vastavasisulised artiklid ilmusid lehtedes ja kogumikes. Väljaandes Maaehitis II tutvustati eri suurusega tüüpseid taluprojekte. Suurt tähelepanu pöörati ka maaelu keskuste, s.o rahva- ja vallamajade ning maakoolide projekteerimisele. Ehitustalituse juhatajana suunas August Volberg oma jõu maareformi edendamisele ning propageeris maale ehitada traditsioonidel põhinevaid, otstarbekaid, majanduslikke ja ajavaimule vastavaid hooneid. 1934. aastal kirjutab arhitekt Eesti Arkitektide Almanakis: „Ka maaehituse areng on sammunud meil vale rada. Käesoleva põlve kestel on meie maaehituse alal vanadelt ehitusvormidelt ja traditsioonidelt mindud üle uutele ehitusviisidele, mille juures parema eeskuju puudumisel on võetud eeskuju halbadelt aguliehitustelt.

Meie taluehituse tüübiks 60-70 aastat tagasi oli koosehitus, milline on arenenud välja pika aja kestel kindlakujuliselt nii konstruktsioonilt, kui ka välisvormilt. See koosehituse tüüp heade proportsioonidega, mõjuva imposantse kujuga, sobis suurepäraselt ümbritsevasse maastikku. Viimaste aastakümnete kiire majanduslik areng ja maareform muutsid põhjalikult taluehituste otstarbe. Sellepärast tuli leida uusi ehituslisi põhimõtteid ja vorme. Uuteks ehitusviisideks puudus aga kindel ja otstarbekohane läbikaalutud eeskuju. Loomulikult oleks pidanud taluehitused arenema uute olude kohaselt, aga sealjuures säilitama maaehituse karakteri. Selle põhimõtte vastu on patustanud õige tubliste käesolev põlv. Üldiseks ideeks oli loobuda vanadest rahvapärastest ehitusviisidest, pidades neid labasteks ja puudulikeks, märkamata nendes väljakujunenud voorusi. Parema eeskuju puudusel võeti kahjuks eeskuju meie agulilinnadest ja levitati sel teel aguli ehituste ebavoorusi maale, millised on karjuvas vastuolus neid ümbritseva maastikuga. Viimasel ajal on nõuanne taluehituste alal püüdnud sisendada rahvale paremaid ehitusviise ja vorme, kuid sellest on ainult osaliselt kasu, sest riik toetab laenu näol nii korralikku, kui ka viletsat ehitust, kuna ometi laenu andmise teel oleks võimalik soodustada just korralikke ehitusi, püstitatud otstarbekohaste projektide kohaselt.”

Kui selle jutu taustal visata pilk tänasele maa-arhitektuurile, siis tundub, et olukord on üsna sarnane Volbergi kirjutatuga: iseseisvuse taastamise järgses Eestis on muutunud maal elamise elustiil ja ehitamise viis, tekkinud on uued vajadused, mille rahuldamiseks puudub aga arhitektuurne eeskuju. Viimane arhitektuurivõistlus taluhoone tüüpprojekti leidmiseks oli veel nõukaajal, 1988. aastal (võitsid ER KI arhitektuuritudengid Kristel Ausing ja Oona Masso), edasi on võistluste kaudu otsitud ideid küll mõne üksiku suurema maahoone jaoks (Sõmeru keskusehoone näiteks), kuid nn taluarhitektuur on läinud oma rada. Õigem oleks öelda küll, et ei ole leidnud oma rada. 1990ndatel Rannamõisa „lollidemaale” kerkinud ameerikalikud rantšod on veel suhteliselt stiilipuhtad arhitektuurikitši näited, suur osa uuest maa-arhitektuurist reostab Eestimaa kaunist loodust suisa saamatu arhitektuurikeelega ning on, kasutades Volbergi sõnu, „karjuvas vastuolus neid ümbritseva maastikuga”. Põhjus on siin sama, millele Volberg viitab juba ligi kaheksakümmend aastat tagasi – puudulik ehituspoliitika: kui isegi enamikus Eestimaa linnades ei peeta vajalikuks võtta tööle linnaarhitekti, kes linna ruumilisel arengul kätt pulsil hoiaks, siis mis rääkida veel maapiirkondadest. Enamikul valdadel ja maakondadel arhitekt puudub, ehitustegevust juhivad puuduliku ettevalmistusega nn spetsialistid. Planeeringu, mis on ehitusprojekti alus, üle toimuvad arutelud valdavalt poliitilisel, mitte ruumilisel tasandil. Planeeringuid, mille võimuses on ka arhitektuuri suunata, koostavad seejuures vastavalt puudulikule planeerimisseadusele arhitektuuriküsimustes ebakompetentsed nn planeerijad. Puudub ka debatt maa-arhitektuuri tuleviku üle – kas peaksime järgima tänagi traditsioonilist Eesti talumudelit, nagu soovitas Volberg?

Miks mitte.

Artikli kirjutamisel on kasutatud artikleid näitusekataloogist „August Volberg 1896–1983” (Eesti Arhitektuurimuuseum, 1996, koostaja ja toimetaja Karin Hallas).