AVE RANDVIIR: Tallinna ülikooli uus hoone kui ajatu foon iseenesest värvikatele inimestele
Ave Randviir
Esimest korda Tallinna ülikooli uues õppehoones ringi jalutades langesin eksitava silmapette ohvriks. Üldmulje maja interjöörist: palju klaasi, palju nurki, hele vineer ja hästi valatud betoonseinad.
Äkitselt paistis irvakil uksest midagi sügavsinise vaibaga kaetut, mis nägi eemalt välja nagu keerdtrepp. Kas tõesti keerdtrepp sellises tehnitsistlikus hoones?! Loomulikult ma eksisin. Selgus, et tegemist on kitsa “taevatrepiga”, mis viib auditooriumi tõlkekabiinidesse ja on täiesti nurgeline. Ainus arhitektide poolt uude õppehoonesse ette nähtud ümar asi on ümarlaud “Tallinna saaliks” ristitud nõupidamisruumis. Ja veel mõned sambad ka.
Arhitektid Mattias Agabus, Eero Endjärv, Raul Järg, Priit Pent ja Illimar Truverk on Tallinna ülikooli uue õppehoone pidanud paigutama piirkonda, mida praegusel hetkel võib tõesti nimetada “arhitektuuri tagahooviks” – nii on nad ülikoolitagust kaootilise hoonestusega krunti oma seletuskirjas iseloomustanud. Kuid seljaga vana, Alar Kotli ja Erika Nõva 1930. aastate lõpus projekteeritud õppehoone poole pööratud ja näo ehk fassaadiga ehitatava Põhjaväila liiklusmagistraali poole vaatav uus maja on mõeldud potentsiaalseks ülikooli peahooneks. See, et sellele hakkab avanema sama imposantne vaade nagu vanale majale Narva maanteel, on kahjuks kahtlane – Narva maantee ja sadama vaheline piirkond on kavas üsna tihedalt täis ehitada, ülikoolihoonega ühekõrgust korterelamut hakatakse õppehoone ette ehitama Agabus, Endjärv & Truverk Arhitektide enda projekti järgi.
Illimar Truverki sõnul on hoone autoritel endil kombeks öelda, et nad on Tallinna ülikooli maja töö käigus kokku pigistanud nagu svammi. Eelarve tõttu võeti õppehoone projektist üks auditooriumidele mõeldud korrus “vahelt ära” ning ära jäi ka maa-alune parkimiskorrus, mida oleks ilmselt siiski vaja. Põhilisteks eesmärkideks said krundi võimalikult optimaalne täisehitamine ja üksteise kõrvale pigistatud ruumide võimalikult hea valgustus – neist motiividest tulenevad ka välis- ja sisearhitektuuri kõige domineerivamad detailid – siseaatrium ja eenduvad konsoolid, mis tekitavad mulje, nagu ajaks maja “üle äärte”.
Kuuekorruseline hoone on jaotatud tinglikult kaheks – kaks alumist korrust on mõeldud nn elava liiklusega alaks, mida täidavad auditooriumid ning neist sisse-välja sebivad tudengid. Maja keskel on suur hoone mahust välja ulatuv konsoolauditoorium. Konsoolselt eenduvad ka maja neli ülemist korrust, mille keskele jääb majja loomulikku valgust toov klaaskatusega aatrium. Neid korruseid täidavad ruumid, kus masside liikumist on vähem – teadusruumid ja ülikooli töötajate kabinetid.
Priit Pent põhjendab ülikooli askeetlikku, värvivaest interjööri sellega, et majast, mis on mõeldud püsima pikaks ajaks, ei tahetud üledisainimisega teha “oma aja märki”. Eesmärgiks oli ajatus ja neutraalne foon maja täitvatele noortele ja iseenesest värvikatele inimestele. Kuna tellija loobus projekti planeeritud sisehaljastusest ja arhitektide pakutud mööblilahendustest, ei moodusta maja autorite silmis ideaalset tervikut. Vestluses nurkade ja eendustega liigendatud tudengikonteineri arhitektidega kordub mõte: “Peaasi, et maja ei täidetaks ümarate mööbliesemete või graafilise disainiga.” Aatriumis asuvasse kohvikusse on juba tee leidnud radiatsioonimärgi kujuliselt paigutatud poolkaarjad istmed.
Tallinna ülikooli uut hoonet ei kavandatud vaid kui üht järjekordset klotsi ülikooli “majapargis”. Arhitektide visiooni kohaselt tuleks lammutada tööõpetuse hoone ning ehitada senise kunstiõpetuse maja asemele uus töö- ja kutseõpetuse hoone, mida Uus-Sadama 5 majaga seoks katusehaljastusega parkla. Projekt Tallinna ülikooli edasiarenemiseks campus’e-laadse kompleksi suunas on olemas. Kas see jääb arhitektuuribüroo sahtlisse või realiseerub, näitab tulevik oma suure muutujate hulgaga.