AVE RANDVIIR: uuendatud arhitektuurimuuseum nüüd publikusõbralikum
Septembris avati pikalt ümberehitamisel olnud arhitektuurimuuseumi esimene korrus ja ühes sellega ka majatäis uusi arhitektuurinäitusi. Ave Randviir käis muuseumi direktrissi Karin Hallas-Murula juhatusel uudistamas, mida head ja teistsugust Rotermanni soolalaos pakutakse.
Kohe muuseumi peauksest sisse astudes on erinevus vana ruumide jaotusega märgatav – arhitektuurimuuseumi avaramaks muutunud fuajee on endise tagasihoidlikuma näitusesaalide sissejuhatusega võrreldes suisa pidulik ja mahutab nüüd raamatumüügiletti, milleni jõudmiseks varem pidi teisele korrusele ronima.
Sissepääsust paremat kätt jääb veel avamist ootav kohvikunurk Tarmo Luisu disainitud lampide ja Martin Pärna laudadega. Kohviku kõrvalt viib trepp selle kohale konstrueeritud lounge’i, kus saab kott-toolidel lebades arhitektuurifilme vaadata.
Ka raamatukokku jõudmiseks pole enam vaja treppidel matkata – enamkasutatav arhitektuurikirjandus ja -ajakirjandus, arhitektuurijuhid, DVD-d jms on toodud teiselt korruselt alla esimese korruse saali – raamatuid ja lugemissaali lahutab näitusele eraldatud ruumist poodium, mida kaunistavad kiiskavpunased “Konjakiklaasid”.
Nõukogude Eesti kohvikuinterjööridest üldtuntud toolid kavandas algselt soome disainer Eero Aarnio. Muutnud veidi disaini, hakati toole originaalkavandi autori enda teadmata 1970. aastatel Kooperaatoris valmistama. Need toolid, mis praegu arhitektuurimuuseumis säravad, pole isegi mitte Nõukogude-aegsed “originaalid” (neid küll otsiti taga, kuid ei saadud vajalikul hulgal kokku), vaid uhiuued ja Made in China (efektse välimusega koopiatoolid näivad nüüdki kujunevat avalikes interjöörides populaarseks sisekujunduselemendiks, neid võib näha ka näiteks Tallinna Kaubamaja meesteosakonnas).
Rotermanni soolalao esimese korruse suur saal oli ajal, mil see veel kunstimuuseumile kuulus, ilmselt Tallinna parim näitusepaik üldse, raamatukogu ja poodiumiga on nüüd saali näitusepinda väiksemaks lõigatud ning võimalused ruumiga manipuleerida on vähenenud, kuid allesjäänud näituseruum on sellest hoolimata päris esinduslik.
Muuseumiruumid ehitati ümber Priit Põldme ja Joonprojekti ning arhitektuurimuuseumi koostöös.
Uuendatud püsiväljapanek
Juba enne ümberehitust keldrikorruse okupeerinud püsinäitus “Arhitektuuris peegelduv ajalugu” on alles ka uuendatud muuseumis, kuid sellele on esimesel korrusel lisandunud uus köitev püsiväljapanek “Eesti arhitektuur makettidel”.
Ehitiste maketid katavad olulisemate arhitektuuriajalooliste sõlmpunktide ja stiilitähistena üldjoones kogu Eesti 20. sajandi arhitektuuriajaloo. Karin Hallas-Murula sõnul on praegu ekspositsioonis veel mõned lüngad (nt Estonia teater, Sõpruse kino jt), kuid neid on kavas järk-järgult täita.
Kui Kaarel Kurismaa ja Härmo Härmi valmistatud saksakeelseid kõnesid pidav Draamateatri maja makett välja arvata, on näituse ilmselt kõige “lobisevam” objekt Tallinna linnavalitsuse tellitud töömakett, kus on peal kogu Tallinna kesklinn koos nende majadega, mida veel valmiski pole ehitatud. Kui linnavalitsuse jaoks võib Peeter Veimeri valmistatud maketil olla tööotstarve, siis turist saab sellelt suurepärase ülevaate Tallinnast.
“Mulle meeldib väga, kui ma satun võõras linnas näitusele, kus on suurt piirkonda hõlmav makett – sa tajud linna järsku hoopis teistsugusena ja kõik on äkki väga selge,” ütleb Hallas-Murula. Maketinäitus ei jutusta ainult Eesti arhitektuuriajalugu, vaid kõneleb ka meediumist endast – näitusel on esindatud töömaketid, esitlusmaketid ja konkursimaketid.
Ruumikasutuse seisukohast on väga nutikad esimese korruse ülikompaktsed “sahtlinäitused” – lahtitõmmatavates sahtlites (mida muuseumi fondideski kasutatakse) on kõigile vaadata populaarsemate uurimisteemade (Eliel Saarise “Suur-Tallinn”, vabadusmonument jt) projektide digikoopiad, fotod jms.
Küsin Karin Hallas-Murula käest, keda arhitektuurimuuseum külla ootab – on ta ju varem maininud, et tavakülastaja ja spetsialisti ootused arhitektuurimuuseumi näitustele võivad olla väga erinevad. Kas ja kuidas püüab muuseum seda vastuolu lahendada?
Muuseumi direktriss selgitab, et arhitektuurimuuseumide publik ongi peamiselt erialainimesed, kuid esimese korruse uuendamisega astus muuseum lähemale neile, “kes tahavad arhitektuurist palju arvata, kuid kellel pole päris kindlust ega teadmist”, pakkudes võimalust ennast harida. Gruppidele saab, nagu ikka, tellida ekskursioone, esimest korda ajaloo jooksul hakkab muuseum nüüd tegelema ka kooliõpilastele suunatud pedagoogilise tööga.
Praegu muuseumi teisel korrusel avatud ja Urmas Oja kureeritud Raine Karbi loomingut tutvustavat näitust võibki kiita selle eest, et ulatusliku uurimistöö tulemusena on näitusele väga ladusalt ja loogiliselt kokku toodud arhitektidele ja arhitektuuriajaloolastele huvipakkuvamad joonised ja projektid, mis vahelduvad sujuvalt tavakülastaja jaoks “kergemini loetavate” fotodega.
Ilmselt igal ise uurimistööga tegelnud inimesel teevad südame soojaks lauakestele kuhjatud näited ja paljundused Raine Karpi mainivatest meediakajastustest läbi aastakümnete. “Easy reading” on jällegi Raine Karbi enda kogutud ajakirjanduses ilmunud tsitaadid. Need paljastavad ilmekalt, kui julgelt on Karbi – kelle jaoks silmapaistva, kelle jaoks silmatorkava – loomingu kohta aastate jooksul arvamust avaldatud. Saab selgeks, kes on meedias tema “sõbrad ja vaenlased”.
Eestile midagi öelda.
Muuseumi näitusepoliitika näeb ette, et nii kodumaised kui ka väljast toodud näitused peavad haakuma kohaliku konteksti ja ajaga – idee teha Raine Karbi näitus tuli samal ajal, kui päevakorda tõusis Sakala keskuse saatus. “Karbi loomingu nimekiri on tohutult võimas, aga tavainimene teab temalt vaid kolme objekti,” kahetseb Hallas-Murula.
Muuseumi galeriil sekundeerivad Raine Karbi suurele näitusele Kaido Haageni fotod Karbi tuntumatest, keerulise lähiajaloo ja olevikuga hoonetest: Sakala keskusest ja linnahallist.
Arhitektuurimuuseum sai tänavu 15-aastaseks, Rotermanni soolalaos on muuseum elanud viimased kümme aastat. Nende kümne ja eriti veel viieteistkümne aastaga on arhitektuur ja selle tõlgendamine tundmatuseni muutunud, on tulnud juurde uusi arhitektuurist kõnelejad, peetud tuliseid avalikke diskussioone. Sümpaatne, et muutunud on ka arhitektuurimuuseum, mis on valmis võtma eri rolle ja kutsuma ligi erinevat publikut.