AVE RANDVIIR: Veneetsia arhitektuuribiennaal avab ennast

Ühtviisi tõenäoliste variantidena kõlavad nii juuni, juuli kui ka august, noh ja võibolla ka september.

Turismihooaeg on taltunud, kuid mitte lõppenud: Veneetsia tänavate labürindis nõiaringe tehes kuuleb igal sammul laulvas inglise keeles hüüatusi “aga kuhu ma selle skulptuuri Californias panen?” või “seda raha võiksin ma ka Colorados kulutada!”, mille vahele kordub refräänina rahulolev mõmin “jaa-jaa, genau” (täpselt nii – sks k). Veneetsia ööd on mustad ja täiskuised ning igal väljakul ning sillal sähvib tihedalt fotovälku, päevad aga lärmakad ja mitmekesised: just lõppes Veneetsia filmifestival ning juba on käimas Veneetsia X arhitektuuribiennaal – 10. septembrini avatakse pidulikult bienaali näituseid ja riikide paviljone ning peetakse diskussioone, pärast seda on linna kahe tuntud näitusteala, Arsenale ja Giardini, väravad kõigile avatud.

Kui Markuse väljakult suund Arsenale poole võtta ilmuvad esimesed märgid arhitektuuribiennaali olemasolust välja juba viie minuti pärast – Palazzo delle Prigionisse on sisse kolinud Taiwani ja Soome koostööprojekt “Paradise Revisited: Micro Cities & Non-Meta Architecture in Taiwan”, mille ees jagatakse veel avamata näitust tutvustat ajalehe väljanägemisega infokandjat “Il Uomo” – mitte väikese üllatusega loen selle 21-lt leheküljelt jõuliselt oma kodulinna Tallinna nägu kujundava arhitekti Vilen Künnapu arvamust, et Veneetsia väsinud, uppuva linna energia stimuleerimiseks oleks Veneetsia lahte, San Giorgio Maggiore kirikuga ühele teljele vaja püstitada 18 meetri kõrgune, *iva erekteerunud fallost sümboliseeriv energiatorn. Lehe 26-l leheküljel kirjutab endast ja oma loomingust maalikunstnik August Künnapu. Lehepoistest paar kanalit Arsenale poole edasi jääb Läti näitusepaik – lõunanaabrid on korralikult reklaami investeerinud, nende “Urban Dice” nimelise projekti maskott, foto täringuid veeretavast naerusuisest vanatädist, on linnatänavatel seisvatel arhitektuuribienaali infostendidel suurelt koha sisse võtnud. Läti papist kokku volditavatest toolidest, laudadest ja täringukujulisest mobiilsest toast koosnev projekt ise aga reklaamiga samaväärset elevust ei tekita.

Veneetsia arhitektuuribiennaal on tänavu mitmes mõttes teistsugune kui varasematel aastatel. Kõige olulisemaks muutuseks võib pidada seda, et esmakordselt on bienaalil kõiki näituseid siduv üldteema, mis esimesele katsele sobilikult on küll väga avar. Teema “Linnad. arhitektuur ja ühiskond” on pühendatud globaalsele urbaniseerumisele. Nii Fondazione La Biennale di Venezia president Davide Croff kui ka X rahvusvahelise arhitektuurinäituse direktor Richard Burdett kinnitavad, et biennaal pürib olema midagi enamat kui vaid üüratult mastaapne rahvusvaheline arhitektuurinäitus. “Tahtsime arhitektuuri kohta midagi olulist öelda, mitte ainult fakte esitada vaid neid ka analüüsida,” selgitas Croff. Linna valis direktorite nõukogu biennaaliteemaks põhjusel, et linnastumine on kogu maailmas tõusvaks trendiks. Sada aastat ehk kolm inimpõlve tagasi elas linnas vaid 10% maakera elanikkonnast, hetkel elab neis umbes pool meie planeedi rahvastikust ning hiljutise ÜRO raporti kohaselt ennustatakse, et 2050 aastaks on tervelt 75% inimkonnast linnaelanikud. “Arenguid ette ennustades loodame, et neid saab juhtida ja kontrollida, urbaniseerumisega kaasaskäivaid probleeme analüüsides jõuame reaalsete ettepanekuteni,” kinnitas Davide Croff. Bienaali lõppedes on korraldajatel kavas avaldada trükis “21 sajandi linnade agenda”, mis peaks need ettepanekuid oma kaante vahele koondama. Samal põhjusel, soovist teooriat ellu rakendada ja näituseformaadist välja murda korraldatakse bienaalil esimest korda ka avalikke arhitektide diskussioone, kus esinevad näiteks sellised rahvusvahelised staararhitektid nagu Zaha Hadid, Rem Koolhaas, Renzo Piano ja Norman Foster ning töötubasid, kus võtavad arhitektide kõrval osa ka suurlinnade linnapead. Teiseks suuremaks erinevuseks varasemate bienaalidega võrreldes on see, et Veneetsia arhitektuuribiennaal ei toimu ainult Veneetsias vaid on muudetud regionaalpoliitiliseks instrumendiks, millega Itaalia teistessegi piirkondadesse elu süstida ja värskeid ideid importida, nii näiteks avatakse oktoobris Põhja-Itaalaga võrreldes tunduvalt metsikumas ja vaesemas Sitsiilias, Palermo linnas neli suurt kohalike arhitektuuriküsimustega haakuvat näitust.

Diskussioonide ja näituste tihedas graafikus pole kerge järge pidada, praeguseks tekkinud üldmulje biennaalist on mõnusalt segane ja eklektiline. Kui Giardinis asuvad riikide paviljonid on üsna inimlikes ja hoomatavates mõõtudes, siis Richard Burdetti kureeritud biennaali põhinäitusel Arsenales, mis portreteerib helis, pildis ja statistikas kuutteist maailma metropoli, peaks põhjalikuks süvenemiseks veetma pool päeva. Bienaalikülastajate seas on kuuldavasti väga kuumad Aasia riikide paviljonid, positiivses mõttes jaburalt eristub seninähtutest Ungari väljapanek, mis erinevalt enamikest osejatest ei ole täitnud näitusepinda planeeritavate ehitiste skeemide või juba ehitatud hoonete fotodega vaid hoopis võnkuva, vuriseva ja plinkiva kineetilise kunstiga andes väga ilmekalt edasi sõnumit, et linn pole mitte ainult majad vaid oluline on tabada ka kõigi selle nähtavate ja nähtamatute elementide koosmõjus sündivat unikaalset feelingut