Baltlaste maakera Jaapanis
Seekordse UIA teema pärineb kevadest, mil hiidlaine murdis Jaapani linnu. Enamik esinejaid oligi Jaapanist ning suur osa neist manitses arvestama keskkonnaga. Tõusva päikese maal tegelevad arhitektid valdavalt vaid majadega, nende linnades puudub loomingulise planeerimise kogemus.
Rahvusvahelise Arhitektide Liidu XXIV maailmakongress Tōkyōs 25. IX – 28. IX
Olen UIA kongressil käinud kaks korda: mõni nädal tagasi Tōkyōs ning kaheteistkümne aasta eest Hiinas Pekingis, ajal, mil pealinn oli veel valdavalt ühekorruseline, kuid juba siis elas seal kümme miljonit inimest. Kongress toimus Taevase Rahu väljaku ääres Suures Rahvahallis, mis oli ehitatud partei kongressideks. Hotellid paiknesid kolmandal korrusel, neljandat veel polnud. Kui neljakümnest bussist koosnev kolonn asus teele Suure Rahvahalli poole, suleti selleks ümberkaudne liiklus. Kongressi teema oli tookord keskkonna säästmine. Õhtuti tutvustati televiisoris rahvale keskkonna mitmekesisust ja vibutati näppu murutallajate suunas. Arhitektid paistsid kõikjal silma.
Seekordse UIA teema pärineb kevadest, mil hiidlaine murdis Jaapani linnu. Enamik esinejaid oligi Jaapanist ning suur osa neist manitses arvestama keskkonnaga. Tõusva päikese maal tegelevad arhitektid valdavalt vaid majadega, nende linnades puudub loomingulise planeerimise kogemus. Eurooplasele tundus see üleskutse veidi kentsaka endale tuha päheraputamisena. Aasta eest räägiti UIA nõupidamisel Haiti katastroofist, nüüd jäi aga mulje, et uue häda ilmnedes on eelmine häving ununenud.
Miljonit arhitekti koondav UIA on meeletu lohe. Mitmes suunas rääkivad pead on ühendatud tohutu keha külge, mis paraku liigub vaevaliselt. Peamine ülesanne paistabki olevat peade hoidmine sama keha küljes. Ühiselt reageeritakse vaid siis, kui vastu astub vägevaim – metsik loodus ise.
Arhitekt Toyo Ito osutas oma loengus sellele, et kevadist katastroofi vaadeldakse ekslikult kaheosalisena: hiidlainet peetakse looduse ülekohtuks ning valesse kohta rajatud tuumajaamas nähakse inimlikku eksitust. Rannikule elama asumine on inimeste endi valik, nagu ka ebatõhusate kaitserajatiste ehitamine. Esimesed katastroofijärgsed insenertehnilised lahendused on kopeerimas vana viga, purunenud seinad metsiku mere ja inimasustuse vahele kavandatakse lihtsalt kõrgemad kui enne. Jaapani arhitektid on asunud võitlusse: rannikualasid planeeritakse mäeahelikena hiigellaineid rahustavateks parkideks, luuakse rohelised rekreatsioonialad mere ja kesklinna vahele ning evakuatsiooniteed rannikult läbi mäkke tõusvate elamiskvartalite mägede suunas. Kümnenditagune Hiina oli puhas leht. Loengupidajaid oli mitmelt poolt ning kuraatorinäitus kõnetas omas ajas. Suurriik ahmis kõike uut, omi staararhitekte veel polnud.
Kümnenditagune Tadao Ando rääkis projekteeritud hoonetest, millele ta ise oli tellija leidnud. Seekord peatus Ando oma ettekandes umbusaldaval tellijal tema naeruväärsusel. Kuna enamik kuulajaid olid jaapanlased, soovitas ta noortel pikalt reisima minna. Jaapanis tegeldi 50 aastat tagasi metabolismiga*, tegeldakse sellega ka nüüd. Eelmise aasta Jaapani ekspositsioon „Metaboliseeruv Tōkyō” Veneetsia biennaalil oli keskendatud sellele linnale omasele minimõõtmele. Seekordse UIA avamise taustaks olnud kuraatorinäitus Roppongi Hills Mori muuseumis oli küll huvitav, kuid oma ambitsioonituses täielik pettumus. Selle teema oli „Metabolism – unistused ja visioonid sõjajärgse ja tänapäeva Jaapani rekonstrueerimisel”. Tänapäeva paraku ei jõutud.
Metabolismi teemal oli veel üks näitus, mis oli inspiratsiooni saanud paari aasta tagusest „Suure Pariisi” näitusest. Tōkyō arhitektuurikoolid olid metropolile koostanud 12 visiooni. Selleaastase UIA kongressi teema oli „Disain aastal 2050”. Kõrge kontorihoone seitsmendale korrusele ära peidetud näitus oli intrigeerivaim. Mitmetes töödes käsitleti Jaapani linnades harva esinevat avaliku ruumi teemat poolprivaatse kommunaalruumi võtmes. Nagu ikka on tulevikuvisioonides millegipärast meeletult rohelust. Üks noorte visioon lähtus otseselt 1960. aastal loodud Kenzo Tange utoopiast „Tōkyō aastal 1960”. Üliõpilased on Jaapani kahanevat rahvaarvu trotsides Tōkyō lahe äärde planeeritud uue linna 10 miljonile elanikule. Globaalseks diasporaaks nimetatud linna uued elanikud on immigrandid, keda tõmbab suurlinna kuma.
UIA kongress toimus küll ideaalses kohas kogressikeskuses Ginza linnaosa serval, ometi ei paistnud arhitektuur välja. Suurim ekspositsioonipind oli kaetud messiboksidega, kus tutvustati ehitusmaterjale – ei mingeid innovaatilisi lahendusi. Telliste ja segistite keskel laiutas igavalt ideetu Hiina ekspositsioon. Ülejäänud riikidele oli näitusepind ette nähtud paar korrust kõrgemal, kusjuures näitused olid kavandatud rõhutatult omaette. Jaapanlased rääkisid oma asjadest iseendile, muu maailm võis aga omavahel suhelda alati toredas Tōkyō miljöös.
* Teise maailmasõja järel moodustus väike noorte jaapani arhitektide rühmitus Metabolism, kes lõi paindlike orgaaniliselt kasvavate struktuuride utoopiaprojekte, valdavalt linnaplaneerimise ja elamuarhitektuuri vallas
Pealelend, vastab Tomomi Hayashi
BAUA väljapanek „Maakera – jaga oma visiooni ja kujunda oma keskkonna tulevikku!” UIA kongressil Tōkyōs 25. IX – 28. IX, autor Mark Grimitlihti (Eesti), kuraator Tomomi Hayashi (Eesti).
Millest Baltimaade väljapanek rääkis ja kuidas ta kohapeal mõjus?
Kõigepealt peab tunnistama, et meil õnnestus kongressil, kuhu kogunes 10 000 arhitekti, inseneri, teadlast ja üliõpilast, teha end nähtavaks. Kõik jõupingutused, mis koondati kongressi „Disain aastal 2050” põhiteema alla, andsid osalejatele võimaluse arutleda tuleviku arhitektuuri ja linnade üle eri aspektidest. Me püüdsime osalejatega kontakti luua kolmel tasandil: kohapealne näitus/installatsioon ja suveniir/mälestusese, mis meenutaks meie näitust ning veebileht. Äsja käivitatud veebilehel www.baua-architects.org on näha näituse protsess, teave meie endi ja meie tegevuse kohta ning otselingid BAUA liitude veebilehtedele. Loodud veebileht on kolme Balti riigi platvorm teabe jagamiseks. Võttes arvesse kongressi olemust ja kõikide üheaegselt toimunud näituste mõõtkava, arvasime, et tuleb ennast ja oma arvamust esitleda lihtsa, kuid tugeva kontseptsiooni kaudu. Eelistasime tegutseda lähtuvalt kongressi põhiteemast, mitte näidata kolmes Balti riigis ehitatud projekte ja tulevikuplaane tahvlitel, mudelitena või videotena. Selle aasta alguses toimus ideede leidmiseks Baltimaade avatud konkurss, mille võitis Tallinna tehnikakõrgkooli teise kursuse üliõpilase Mark Grimitlihti idee luua kahemeetrise läbimõõduga plastiliinist pall – gloobus, mis on justkui mänguväljak, millel igaüks saab esitleda oma nägemust 2050. aastast. Need visioonid moodustavadki meie tuleviku keskkonna.
Iga meie tegu mõjutab tulevikku. Uskusime, et see üsna julge ja poeetiline näitusekontseptsioon edastab meie sõnumi kongressi osalejatele ja külastajatele. On küsitud, kas nüüdisaegne arhitektuur mängib olulist rolli inimeste elukvaliteedi ja keskkonna parandamisel ka veel 2050. aastal ning edaspidi. Pärast Jaapani põhjaosa tabanud katastroofi on meie vastutus eriti suur. Meie, BAUA arhitektid, oleme veendunud, et ükski, ka mitte väga hea visioon eraldi ei saa luua sobivat keskkonda. Tulevik peitub kõikide osalejate ühises tegevuses. Pakkusime platvormi aruteludeks ja demonstratsioonideks mängulise materjali kaudu, millega igaüks on lapsepõlves kokku puutunud, tahtmata seejuures piirata fantaasiat. Teisisõnu oli tegu simulatsiooniga, kuidas areneb meie keskkond kõigi mängijate tegevuse tulemusel. Palli jaoks tegime Eestis karkassi, plastiliiniga kaeti see Jaapanis. Karkassi aitas teha Eesti skulptor Jass Kaselaan ja see saadeti teele merekonteineris juuli lõpus, kuid jõudis kahe Jaapanit tabanud taifuuni tõttu näitusehalli napilt õigeks ajaks. Ka tollis tekkis saadetise läbivaatusel viimasel minutil veel probleeme. Enne näituse avamist jäi kaks päeva aega installatsiooni tegemiseks ja õpikodade töö jaoks, et tekiksid esimesed visioonid, millega panna alus edasisele suhtlusele. BAUA delegatsioon ja vabatahtlikud Jaapani üliõpilased eri ülikoolidest lõpetasid näituse ülespaneku neli tundi enne avamist.
Esialgu me pelgasime jaapanlaste kinnist loomust, kuid tegelikult ootasid nad õpikodade algust kannatamatult, et oma nägemust vormima hakata. Plastiliiniga mängimine inspireeris jaapanlasi väga ning nende mänguline ja kunstipärane kujutlusvõime ületas kaugelt meie ootused. Esimesed visioonid kutsusid edasi eri riikidest pärit külastajaid kaasa lööma ja suhtlema. Plastiliiniga mängimist nautinud külastajad osalesid meie ühise tuleviku loomises ning külastajate naerul nägudest ja positiivsetest kommentaaridest järeldasime, et olime loonud suurepärase sideme eri maade arhitektide vahel. Ekspositsioon peegeldas meie optimistlikku vaadet tulevikku, mida saab rikastada inimeste kaasamisega. Kui aega oleks olnud rohkem, oleksime ehk saanud ka uurida, mis motiveeris inimesi ja millised olid sagedasemad käitumisviisid või loodud „mustrid”, et neid siis tulevikus praktikas juhtnööridena kasutada. Sellegipoolest täitsime püstitatud ülesande. Lõpetuseks tänan kõiki osalenud inimesi ja ka sponsoreid.