Brüssel, aprill 2008: Andres Levald, EALi eestseisuse liige, EALi delegatsiooni juht Euroopa Arhitektide Nõukogus

 

Euroopa Arhitektide Nõukogu 10. aprillil 2008 korraldatud konverents „Projekteerimine tulevikku: arhitektuur ja elukvaliteet“ Brüsselis Flaggey kultuurikeskuses oli selle aastatuhande kõige esinduslikum arhitektuuriarutelu Euroopa Liidu pealinnas. Konverentsist võttis osa üle 400 erineva tasandi poliitiku, ametniku, ehitus- ja kinnisvaravaldkonna esindaja ning arhitekti, et koos arutada ehitatud keskkonna tulevikusuundumusi.

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas kõneles avaettekandes integreeritud lähenemisest, millega on kavas tagada Euroopa Komisjoni hoonete arhitektuurne kvaliteet planeeringuideest alates arvessevõetava arhitektuuripoliitika kaudu. Ta teatas rahvusvahelise linnaplaneerimise võistluse algusest seoses Rue de la Loi’ga (Euroopa kvartalis), mis korraldatakse Euroopa Komisjoni, Brüsseli pealinnaregiooni ning Brüsseli linna koostöös. Võistluse kohta on laiali saadetud Euroopa Komisjoni pressiteade ning teavet leiab ka EALi koduleheküljel. Tegu on hiiglasliku, kokku üle 900 000 m² suurust maa-ala hõlmava hankega, kus on nii büroopindu kui ka elamuid. Sellega tahab Euroopa Komisjon olla avalikele institutsioonidele eeskujuks avalike hangete hea tava kujundamisel.

Konverentsil oli neli teemasessiooni – sotsiaalia, majandus, keskkond ja kultuur – ning erisessioon Euroopa Liidu linnapoliitikast Leipzigi harta näitel. Konverentsi juhtis väga asjatundlikult Jan Maarten de Vet Hollandist, kes on muide töötanud ka Eestis, nõustades regionaalministrit.

 

Sotsiaalsel sessioonil toodi esile linnaregioonide tähtsus ja koostöö, lahati avaliku ja erasfääri koostöös sündinud kiirarenduste (PPP) poolt linna ruumilisele ja sotsiaalsele keskkonnale põhjustatud kahjustusi, linnade killustumist ning avaliku ruumi puudumist linnaruumi erastamise mõjuna.

Tulevikus on vajalik mitte niivõrd sektoriline arendamine, vaid valdkondade ühine areng sektoritevahelise horisontaalse koostöö kaudu. Tegevuste territoriaalse ja ruumilise horisontaalse koosmõju arvestamine on Euroopa ühispoliitika uus kvaliteet. Linnaruum peab kandma piirkondlikku ja kohalikku identiteeti. Selle asemel, et ehitada linna, tuleb ehitada koos linnaga. Oluline on ühisväärtuste leidmine ning nende avalik esiletoomine. Planeerimine ei tohi olla mitte juhuslike tulemuste kogum, vaid see peab olema suunatud uutele tulemustele. Linnades on uuenenud naabrussuhted ja -kombed, uued maa-alad, muutunud on elanike tegevusvaldkonnad. Säästva lahenduse saamiseks on oluline kaasata võimalikult palju asjaosalisi.

Linnaline mobiilsus vajab uut, koos linnaruumiga toimivat kultuuri. Üleilmastuvas maailmas, kus kõik on liikuvad, väärtustub üha enam koht, kus olla ja mille järgi valida pidepunkt selles liikumises. Linnakodanikul peab olema õigus ootustele vastavale elukeskkonnale. Mõttevahetuses tehti asjaõiguslikult pöördeline ettepanek kõrvaldada planeerimisseadustest ehitusõiguse mõiste, mis otseselt suunab ruumiga äritsemisele, ning asendada see elukeskkonna loomise kohustuse ja kriteeriumidega.

Professor Riccardo Petrella Šveitsi-Itaalia Arhitektuuriakadeemiast kutsus kuulajaid üles taasavastama linnu kui ühisvara, milles ja mille kaudu osutatakse elanikele avalikke teenuseid, ning kujundama linnadest taas esinduslikud ruumid otsedemokraatia toimimiseks.

 

Majandussessiooni põhiettekandes tõi Harvardi Ülikooli professor Richard Parker välja nüüdisarhitektuuri ja meie ajastu keskse paradoksi. Arhitektuur kui ühine suutlikkus luua ilu ja harmooniat on sisulises vastuolus ajastut valitsevaid tarbimisväärtusi dikteeriva turuga – see on demokraatia puudujääk, mis takistab pikas perspektiivis õigete, kuid hetkel ebapopulaarsete otsuste langetamist.

Ettekandes ja arutelul tõdeti, et üliliberaalne turumajandus on pöördunud allakäigule, mis puudutab keskkonda kõige laiemalt. Kõik inimesed maailmas ei saa jõuda arenenud riikide tarbimistasandile, ilma et toimuks üleilmne kataklüsm. Praeguste finantssüsteemide juures on aga teisalt väga raske kujutada ette globaalset säästurežiimi. Tarbimispeo saabuv lõpp kajastub inimühiskonna kõigil tasanditel ja väljendustes kogu maailmas. Tavapärased tasuvusarvutused ei tööta enam. Kaasneb kaos regionaalarengus ja planeerimises.

Turg on demokraatia kaupade ja teenuste valdkonnas. Kas turumehhanismide nurjumine keskkonna kvaliteedi tagamisel on ka demokraatia nurjumine või hoopis selle tulemus? Kindlasti on demokraatia kriisiks liialt sage erialateadmiste eiramine otsuste langetamisel. Meil pole nii palju raha, et maksta poliitikutele, kellel pole õigus. Poliitik ei saa olla asjatundja erialaküsimustes – neisse sekkuv poliitik on ühiskonnale kahjulik.

Oluline on avaliku ja privaatse ühishuvide leidmine, et ka pärast linna muutumist säiliks sealne vaimsus. Linnaehituse tellijaks ja rahastajaks on kokkuvõttes linnaelanik ning linnaruumis peavad peegelduma ühisväärtused. Linnakeskkonna arengut ei saa reguleerida üksnes turujõud, kuna need ei soodusta kohtade teket.

Vajalik on pöörduda tagasi ökonoomia mõiste juurte juurde. Ökonoomia algidee ei ole jätkuv kasv, vaid üleüldine jätkusuutlikkus. Tänased turuhinnad ei ole tegelikud maksumused, kuna need ei arvestata kõiki kaasnevaid kulusid. Samas vajavad pangad rahastamiseks lihtsat tasuvust. Konkurents kui turuvõitlus leiab aset ikkagi eelkõige maksumuse alusel. Millised on sel juhul üldiselt vastuvõetavad kulud ja maksumus? Mida on sinna võimalik arvestada? Milles kajastub turuhinna ja tegelike kulude vahekord? Valmisolek maksta keskkonna kvaliteedi eest väljendub rahakotiga hääletamises. Milline on odavuse tegelik hind? Kuidas tekitada veendumus, et nimetatud maksumusi kajastav keskkond on ka reaalselt kavandatav, ehitatav, elatav ja kättesaadav? Kuidas leida ühiskonnale selle saavutamiseks parim võimalik lahendus ja teha see ka pangale tasuvaks?

Tänane olukord ei soodusta maksmist kvaliteedi ega kestvuse eest. Tegutsetakse valdavalt süsteemi “tee täna, maksa homme“ alusel. Tulevik liisitakse, teadmata tehingu tegelikku hinda. Energiaküsimus on selge näide tulevikust laenamisest. Otsustamine vaid maksumuse, mitte kvaliteedi alusel on tulevikust laenamine.

Keegi ei keela küsida pakkumises kvaliteetset teenust või tööd. Kui seda ei tehta ning ei olda valmis kvaliteetse töö eest maksma, siis kvaliteeti sihipäraselt ka ei taotleta ning lõpuks ei saadagi. Kvaliteet ei teki mitte iseenesest, vaid koos vajadusega kvaliteedi ja koos sellega ka kvalifikatsiooni järele ning veendumusega, et kvaliteedi lahutamatuks tagatiseks on kõrge kvalifikatsiooniga asjatundja. Kvalifikatsiooni puudumist soosivad vähekvalifitseeritud otsustajad, kes ei saa oma otsuste tagajärgedest aru. Head arhitektuuri luuakse heale tellijale.

Olulised on seega asjakohased regulatsioonid. Paljudes riikides ja valdkondades on ka nende kvaliteet puudulik – reguleeritakse planeerimis- ja/või ehitusprotsessi, kuid mitte ehitatavat keskkonda ning selle sisulisi väärtusi.

 

Keskkonnasessioonil kuulati J. Gary Lawrence’i (Arup, USA) ettekannet. Heade kavatsustega, kuid lihtsameelsed projekteerijad dekoreerivad sageli eludraama lava samasuguste poliitikute näpunäidete kohaselt ilma selle vaatemängu sisu mõistmata. Seetõttu oleme kaootilise linnastumise keskel. Oleme jõudnud transpordisüsteemideni, mis ei arvesta maakasutust, maakasutusreegliteni, mis ei arvesta energiavajadustega jne. Uus paradigma tuleb rakendada enne loodusressursside lõplikku raiskamist.

Säästvus on analüütiline võrgustik otsuste langetamiseks, mis võimaldab arvestada linnade olemi ja tulevase pikaajalise arenguga, võttes arvesse kõiki koosmõjusid. Säästvus on poliitiline valik, mis realiseeritakse tehniliste vahenditega. Säästvus on moraalne kohustus olla intelligentne mitte ainult mõtetes, vaid ka tegudes ning langetada kaalutletud otsuseid.

Euroopa Parlamendi liige ja selle linnaarengu rühma president Jean Marie Beaupuy lubas esitleda asjakohaseid ettepanekuid linnakeskkonna sidusama käsitluse ja elanike sotsiaalsete, kultuuriliste ja majanduslike elustandardite parandamiseks oktoobris Euroopa Parlamendis.

Suuri hankeid ei tehta sageli mitte niivõrd linnaelanike, kuivõrd suurfirmade rõõmuks. Oht on selles, et valdkondlikud tegevused on üles ehitatud sammaste või püramiididena, mille vahel puuduvad sillad. Tegevuste eesmärgid pahatihti vastanduvad üksteisele ja keskkonnale. Omavalitsused näevad keskkonda vahetumalt ja ka toimivad sageli komplekssemalt kui ministeeriumid ja riigiasutused, kes tegutsevad oma kitsas valdkonnas. Integreeritud lähenemine tähendab haldustasandite pidevat koostööd.

 

Kultuurisessioonil andis Berlage Instituudi direktor Rob Docter ülevaate Euroopa arhitektuuripoliitikate foorumist (www.efap-fepa.eu) ning arhitektuuriajakirja A10 peatoimetaja Hans Ibelings selgitas arhitektuuripoliitika toimimist. Tema ettekande lõpus jäi pikalt ekraanile Fahle maja kui positiivne näide integreeritud arhitektuurist.

Kultuurile kulub vaid väga väike osa Euroopa Liidu eelarvest. Veelgi enam, 90% Euroopas ehitatavast keskkonnast ei ole arhitekti kujundatud. Arhitekt tegeleb täna äärmiselt väikese osaga ehitusest. Ehitiste arhitektuurse kvaliteedi tagamiseks on oluline arhitekti, mitte turu olemasolu, kuid arhitekti kui selle valdkonna olulist tegijat ei leia peaaegu ühestki seadusest. Seadused on nagu kokaraamatud ilma kokata. Kuidas saab avalikkus teha teadlikke valikuid, mille variantidest pole ta ilma arhitektita informeeritud?

Vähem mõttetuid ehitisi – rohkem arhitektuurset kvaliteeti. Kas arhitekt versus turg või arhitekt loob turu? Ilma arhitektuurita pole vastavate omadustega kaupa, mida turul müüa. Seega arendab arhitekt turgu ning kultuur ja majandus on üksteise eeldused.

Kas on üldse vaja arhitekti, et luua head arhitektuuri? Ajalooliselt pole see alati nii olnud. Tänapäeval on aga ühiskond niivõrd tugevasti spetsialiseerunud, et keerulises keskkonnas sünnib parem tulemus, kui rakendatakse selleks koolitatud spetsialiste. Parima tulemuse linnakeskkonnale annab arhitektide kaasamine võimalikult paljudesse sidusvaldkondadesse.

Vastavalt säästlike omavalitsuste Bristoli kokkuleppele, Euroopa säästlike linnade Leipzigi hartale ning territoriaalse sidususe põhimõtetele Euroopa Liidu leppes võttis konverents vastu Brüsseli deklaratsiooni. Selles väljendub Euroopa arhitektide seisukoht, et arhitektuuril on täita keskne osa säästva, kvaliteetse ehitatud keskkonna loomisel.

·         Arhitektuur on sobiv vahend suunamaks investeeringuid säästva arengu suunas.

·         Linnade arengus on vajalik integreeritud ja terviklik lähenemine, millesse annavad oma panuse nii poliitikud, arhitektid, kinnisvaraarendajad kui ka kodanikuühiskond.

·         Planeerijad, projekteerijad, ehitustööstus ning lõpptarbijad peavad tegema koostööd, et jõuda kvaliteetse ehitatud keskkonna loomise ning säilitamise kaudu säästvate linnalahendusteni.

·         Avalike hangete üks eesmärk kõigil tasanditel peab olema säästvuse ja kvaliteedi edendamine ning erilise hoolega tuleb vältida avaliku ja erasfääri partnerluses (PPP) ilmnenud vigu.

„Vaid arutu kordab ikka ja jälle sama tegu, oodates iga kord erinevaid tulemusi“ (Albert Einstein, tsitaat J. Gary Lawrence’i konverentsiettekande motost).

Janez Podobnik, Sloveenia keskkonna- ja ruumilise planeerimise minister ning Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu valitsev president, tuletas meelde arhitektide ja ehitusmeistrite aastatuhandete pikkust viljakat koostööd valitsejate ja valitsustega. Samaga kutsus ta üles jätkama seda koostööd uutel alustel uue Euroopa ehitamisel, et kasutada 21. sajandil arengut kõrgväärtusliku ehitatud keskkonna rajamiseks. Säästev areng on lisaväärtus, mitte lisakulu. Valitsused peavad saama aru oma vastutusest ning suunama avalikud hanked pikaajalisele kvaliteedile, mitte eelkõige odavusele. Kes suudaks koostada Egiptuse püramiidi või Eiffeli torni tasuvusarvutuse?

 

Konverentsijärgsel päeval toimus Euroopa Arhitektide Nõukogu kevadine üldkogu. Kiideti heaks kokkulepe Venemaa arhitektidega. Üheks põhiliseks aruteluteemaks on viimastel üldkogudel kujunenud kvalifikatsioonidirektiivi (2005/36/EC) rakendamine, mida sel korral tutvustas üksikasjalikus ettekandes ja arutelus Euroopa Komisjoni turusuhete direktoraadi reguleeritud erialade osakonna juhataja Pamela Brunter-Coret.

Praeguseks on direktiivi ülevõtmisest teatanud 22 riiki. Direktiivi lisas on võimalik kirjeldada kvalifikatsiooninõudeid, mida liikmesriik nõuab oma kodanikelt. Tänavu kuulub uuendamisele arhitektuuriharidust andvate õppeasutuste nimekiri, mille diplomeid tunnustatakse. Väga tõenäoliselt luuakse Euroopa Komisjoni juurde töörühm, et anda hinnang olukorrale seoses arhitektide kvalifikatsiooninõuetega. Kuna täna ei ole Euroopas ühtki riiki, kes nõuaks arhitekti ülikoolitasemel ettevalmistust alla viie aasta, otsustas üldkogu teha ettepaneku fikseerida see alamnõue koos vähemalt kaheaastase praktikaajaga kvalifikatsioonidirektiivis.

Pärast seda, kui kõik liikmesriigid on teatanud direktiivi põhimõtete ülevõtmisest, hakatakse hindama ülevõtmise kvaliteeti. Hinnangute tulemused ja laekuvad ettepanekud vormistatakse direktiivi muutmise eelnõuks 2012. aastaks ning enne seda direktiivi ei muudeta.

Euroopa Arhitektide Nõukogu alustab uut üle-euroopalist arhitekti kutseala turu-uuringut, milleks korraldatud hanke tulemused kinnitati üldkogul. Arutati tegevuskindlustuse nõuete üle-euroopalise ühtlustamise võimalust, mis on samuti vaba liikumise üks eeldusi.

Arutleti arhitektuurikonverentsi tulemuste üle ning sõnastati soovitused tulemuste levitamiseks ja tutvustamiseks liikmesorganisatsioonide kaudu rahvuslikes arhitektuuriajakirjades. EAN teeb konverentsi kokkuvõtted kättesaadavaks ning kaalumisel on trükise avaldamine. Jätkuvalt on aktuaalsed EAN 21 võtmesõnumit 21. sajandiks, mis on avaldatud 2004. aasta arhitektuuripoliitika trükises. Kaalumisele võetakse uue raamatu koostamise alustamine. Ettepanek on korraldada selline konverents tulevikus iga kahe aasta tagant, mistõttu tuleb 2010. aasta konverentsi ettevalmistamist alustada juba järgmisel aastal.

Täpsustati EANi kolme tegevusvaldkonda:

TA 1 – erialasse sisenemine, mille alla kuulub haridus, erialapraktika, kvalifikatsiooninõuded, registreerimine ja litsentseerimine.

TA 2 – arhitektipraksis ja arhitektiteenuste turg, mille alla kuuluvad teenused siseturul, teenuste turukorraldus, konkurentsiküsimused, avalike hangete korraldus, hinnateave, tervisekaitse ja ohutuse nõuded ning kindlustus.

TA 3 – arhitektuur ja ühiskond, mille alla kuulub keskkond ja säästev areng, eluasemeküsimused, ruumiline ja linnaplaneerimine ning teaduslik uurimistöö.

 

11. aprillil kohtusid Eesti arhitektid Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallasega tema büroos Euroopa Komisjoni Berlaymonti peamajas. Poolteist tundi väldanud arutelul puudutati arhitekti tegevusvaldkondi ning arhitekti praktikat Eestis ja teistes Euroopa riikides. Täpsustati ka Euroopa Komisjoni rahvusvahelise linnaplaneerimise võistluse tagamaid Rue de la Loi piirkonnas (Euroopa kvartalis) ning piirkonna ajalugu. Tõdeti, et üks parimaid viise arhitektuuri propageerimiseks ja arhitektide prestiiži tõstmiseks on lobitöö ja tutvustavate ürituste korraldamine.

Siim Kallas andis põhimõttelise nõusoleku osaleda vastaval arhitektuuriüritusel Eestis ning tutvustada sellel esinedes Euroopa kvartali võistlust ja selle edenemist.