Direktriss vihastab jälle

Autor: Krister Kivi

Allikas: Eesti Ekspress

Arhitektuurimuuseumi endine direktor Karin Hallas-Murula (53) kaebas seoses tööst ilmajäämisega kultuuriministeeriumi kohtusse.

Kui vaja, oskab Karin Hallas-Murula olla äärmiselt meeldiv inimene. Šarmantselt hõikab ta möödujaile hommikuselt tühjas Kuku klubis “head uut aastat!”, ise üleni mustas (käekoti ja sõrmusekiviks oleva oonüksini välja) ja allapugatšovalikult punane kräsupea õlgadel troonimas, huultel mahedad laused, allasurutud pinge vaid vaevu tajutav.

Selles on sarumanlikku lumma, kui ta hääl manab kaugest minevikust välja aasta 1991, mil Eesti oli äsja iseseisvunud ja poodides polnud kartuleidki, kuid kuidagi (siis tegutses veel Plaanikomitee!) õnnestus 34aastasel teaduril Karin Hallasel loodava Arhitektuurimuuseumi jaoks siiski välja võluda elamiskõlbmatu korter Tallinna vanalinnas, Kooli tänaval.

Põrandast kasvasid läbi seened ja kolmest korstnast tõmbas vaid üks, sibas ringi sipelgaid ja näituseruume polnudki, kuid siiski – Eesti oma arhitektuurimuuseum! Kes osanuks siis unistada Rotermanni Soolalaost, kus muuseum paikneb tänapäeval, või ajast, mil öeldakse, et “ka tänavu said meil kõik jõulupreemiat ja me läksime uude aastasse kontojäägiga!” (nii kiidab Hallas-Murula Arhitektuurimuuseumi head majandusseisu läinud aastal).

Ning kes osanuks aimata, et Hallas-Murula pahameele objektiks langemist hakkab pelgama suur osa Eesti arhitektuuriringkondadest. Sest sarnaselt Hitleriga filmist “Allakäik” (pean silmas punkristseeni, milles Hitler põrgib ja on vihane), on ka Hallas-Murula pidanud sõdu mitmel rindel; ehk liigagi mitmel.

Tüli Sakala keskuse loojate ja ekskultuuriminister Raivo Palmaruga! Heitlus läbi kolme kohtuinstantsi soolaladu renoveerinud ja hiljem endale tahtnud Estimpeksiga! Lahingud Arhitektide Liidu juhtide ja EKA rektori Mart Kalmuga (“Aga miks te ei nimeta põhjust: selleks oli Kalmu kultuurkapitali esimehena iseendale preemia määramine,” märgib Murula)! Ja nüüd taob sõjatrumm Laine Jänese kultuuriministeeriumi ees, mis Hallas-Murulat novembris oma kohale enam ei kinnitanud.

Eksdirektori hääl on idatuulena külm, kui ta meenutab, mida tegi, kuuldes, et komisjon tema asemele Leele Välja määras: “Ma ütlesin ministrile, et see on vale otsus.” Ja järgneb etteheide: “Kui minister nägi, et tulemus on imelik, siis ta ei küsinud, et mis on valesti või mis juhtus, vaid kiirustas mulle lilli kinkima.”

Ja imelik see otsus oli, sest Hallas-Murula ei plaaninud lahkumist: oli ju veel mõtteid ja soove, näiteks plaan rajada muuseumi ette urbanistlik park. Vana aasta viimastel päevadel palkaski Hallas-Murula advokaadi ja andis ministeeriumi kohtusse.

Ajakirja Maja peatoimetaja ja arhitektuurikriitik Triin Ojari (kes samuti kandideeris ja kaotas, kuid kohtusse ei pöördunud) töötas Arhitektuurimuuseumis aastaid. Ta meenutab, et kuigi direktori kabinet (“Soolalao katuse all, keerdtrepist üles”) oli alati rangelt korras, polnud Hallas-Murula juhina kindlasti “mingi kuivik”.

“Kui vaja”, osanud direktor olla “ääretult sümpaatne ja positiivne”. Kuid ta armastanud kirjutada ka käskkirju, näiteks siis, kui keegi valel ajal tööle saabus. “Selles oli selge vahe, mis kell pidid tööl olema sina ja mis kell võis tulla tema,” ütleb Ojari.

Ebavõrdsusele (Hallas-Murula leiab, et muuseum on olnud “vaba mõtlemise oaas, sarnane ülikoolidega” ja et ajaloo suurim intriig on muuseumis olnud kahe saalivalvuri vaheline sobimatus) aitas kaasa asjaolu, et muuseumitöötajad on “läbi aegade olnud alati väga noored ja oma karjääri alles alustavad”.

“Muuseum on olnud paljudele heaks stardipakuks,” selgitab Hallas-Murula, kuid Arhitektide Liidu endine juht Kalle Vellevoog leiab, et peaaegu pretsedenditu “kaadrivoolavuse” põhjuseks on “autoritaarne juhtimine”.

“Ta on kahtlemata silmapaistev teadlane ja suurepärane arhitektuuriajaloo tundja, aga kahjuks riius äärmiselt paljudega,” nendib Vellevoog.

Ning ka üks Hallas-Murula endisi alluvaid, kes oma nime ikka veel välja öelda ei söanda, tunnistab, et “Karinil on äge omadus omada alati seisukohta” ja “ta on kahtlemata väga tugev inimene ja väga palju panustanud Arhitektuurimuuseumisse”, aga “psühholoogiliselt pole mõistlik samastada inimest ja tema tööd ja Karin teeb seda nii enda kui teiste inimeste puhul. Ta võib olla äärmiselt ratsionaalne ja samas arusaamatult emotsionaalne mingites kohtades”.

Ka otsus kohtusse minna (“Komisjoni otsus oleks pidanud olema põhjendatud,” selgitab Hallas-Murula) näib olevat ajendatud tunnetest; mõjub sama emotsionaalselt kui arhitektide soov elada vaid enda projekteeritud majas (Murulad loodavad varsti kolida hoonesse, mida kavandab eksdirektrissi arhitektist mees Rein). Kuid, nagu ütleb Hallas-Murula: “Nii kaua kui raha jätkub, ma jätkan. Ma sain hiljuti preemia Laine Jäneselt, nii et raha jätkub mul veel mõneks ajaks!”

Naine, kes ei lahku niisama

■ Karin Hallas-Murula on sündinud 29. oktoobril 1957.

■ Kaitsnud dissertatsiooni Moskva Üleliidulises Kunstiteaduse Instituudis (1992) ja esitatud TA akadeemiku kandidaadiks (2010).

■ Avaldanud mitmeid raamatuid ja autasustatud Valgetähe V klassi ordeniga (2003).

■ Armastab käia iga talv suusareisidel, milliseks tegevuseks tänavu rohkelt aega.