Dmitri Bruns — terve peatükk Eesti arhitektuuriajaloos
Ta ise ütleb, et tema suurim viga oli lubada ehitada Viru väljakule Viru hotell. 20 aastat Tallinna peaarhitektina linna nägu kujundanud, siia “mäed” ja olümpiarajatised toonud ning vanalinna säästnud Dmitri Bruns avaldas mälestusteraamatu.
Dmitri Bruns alustab oma raamatut nii: “Kord olevat üks tark mees öelnud: “Kui inimesel juba midagi muud üle ei jää, siis hakkab ta oma mälestusi kirja panema.” Nii võtsin ka mina 77. eluaastal kätte paberilehed, et panna kirja midagi, mis mul oma pikast elust meelde on jäänud.”
Ja vanahärrale peab olema tänulik, et ta seda tegi. Võib kindlalt öelda, et Tallinn poleks selline, nagu ta on, ilma Dmitri Brunsita, kes oli linna peaarhitekt tervelt 20 aastat (1960–1980). Sellele ametikohale sai ta suhteliselt noorelt, natuke üle kolmekümneaastasena pärast komsomolikarjääri ELKNÜ-s. Arhitektiharidus oli tal oma ajas parim.
Ehkki sündinud 1929. aastal loomingulises perekonnas (ema oli näitleja) Riias, asus perekond 1942. aastal elama Tallinna, sest nii ema- kui ka
isapoolsed vanemad elasid Koplis. Nii otsustas perekond loobuda heast tööpakkumisest Riias ning kolida Tallinna.
Eriala omandas Bruns Leningradi ehitusinseneride instituudi arhitektuuriosakonnas, 1951. aastal abiellus ta teaduskonna kaasüliõpilase Olgaga. Niigi head kooli täiendas koostöö Eesti Projektis Alar Kotli käe all.
Dmitri Brunsi enda projekteeritud hooneid pole palju, kuid tema töö linna peaarhitektina on hindamatu. Ta kirjutab küll kriitiliselt, et “kogu minu tegevus linna peaarhitektina kulges teises riigis, teises majanduslikus ja poliitilises süsteemis, autoritaarse juhtimise olukorras, mida teostas ainus eksisteeriv ja juhtiv partei – kommunistlik. Ka inimestevahelised suhted kandsid teistsugust iseloomu, kriitikat oli, ning üsna palju ja tõsist, kuid seda võis lubada ainult teatud tasemeni, mida ei tohtinud ületada. Võrreldes tänapäevaga oli palju hoopis teisiti. Tallinn oli aga ikka seesama”.
Dmitri Bruns asus peaarhitektina tööle sel ajal, kui valitses Nikita-aegne eufooria. Algas “mägede” ehitamine. Need pidid olema ajutised, sest aastaks 1980, kui pidanuks saabuma kommunism, lubati pea igale perele oma maja. Püha mõiste oli “gen-plaan”, mida kinnitati kõige kõrgemal tasemel. Siin ongi üks peamisi erinevusi tolle aja ja praeguse varakapitalistliku stiihilise ehitusbuumi vahel. Bruns ehk liialdab, rääkides ülalt tulnud direktiividest. Tegelikult oli linna peaarhitektil võrreldamatult suurem võim kui praegusel ajal. Miks lahkus linnaarhitekti kohalt Ike Volkov? Ta lihtsalt ei suutnud seda stiihiat taltsutada, selleks puudus tal ka võim.
Alustas magalatest
Vaadates raamatus fotosid, kus Bruns vaatab tulevaste ehitiste ja tervete linnaosade projekte, tekib tahes-tahtmata võrdlus Albert Speeriga, kes allus samuti füüreri käskudele ja täitis ta soove, kuid kel olid projektide jaoks küllaltki vabad käed.
Võrdlus Speeriga ei pea aga vett, sest Brunsi esimesed tööd olid rutiinsed: tuli planeerida uusi magalarajoone. ENSV kosudes hakati aga üha rohkem ehitama esindushooneid ja suurejooneliselt kujundama lausa Tallinna siluetti teaduslikul alusel.
Üks huvitavamaid mälestuskilde on raamatus peatükk “Viru hotell ja väljak”. Bruns teeb siin jahmatava ülestunnistuse: “Minu suurim viga peaarhitektina oli nõustumine – isegi toetus – Viru hotelli ehitamisega tema praegusesse asupaika. Tõsi, nii mõnigi kolleeg ei pea seda veaks. Kuid sellest pole mul kergem: ma tean, olen veendunud, et see oli linnaehituslik viga, minu isiklik viga, sest isegi nõusolekut selleks ei pressinud minult keegi välja.”
Bruns lähtus ikkagi rohelusse avanevast linna peaväljakust, säilitades raamatus toodud vaate Estonia katuselt tehtud fotol 1950. aastast. Ei taha mõeldagi, mida ta arvab Viru keskusest. Tema ajal algaski see peaväljakuks mõeldud koha risustamine, mis näib jätkuvat.
Dmitri Brunsi vaieldamatu teene on Tallinna vanalinna päästmine. Suures uutmistuhinas ja modernistliku arhitektuuri vaimus kavatseti pool vanalinna raekoja tagant maha lammutada, et rajada uus rajoon Balti jaamast kuni lennuväljani ja ehitada sinna ka uus täitevkomitee hoone. Põhjenduseks oli see, et seal kandis on mingi baltisaksa väheväärtuslik arhitektuur.
Brunsi eestvedamisel toodi esimest korda tollasesse N Liidu muinsuskaitsepoliitikasse mõiste “miljööväärtuslik keskkond”, s.t väärtuslikud ei ole mitte ainult üksikud hooned, vaid terved hoonete ansamblid. Siit ka teine ja ehk algsem mõiste “vanalinna kaitseala”.
Sellises hoiakus võib Brunsi puhul ära tunda kaht mõjutust. Esiteks stalinistlik arhitektuur, mis erinevalt vabaplaneeringust säilitas ikkagi inimlikud mastaabid, traditsioonilise tänavafrondi, sekka väljakud ja pargid. Teiseks muidugi Eesti-aegsete arhitektide kool ja kolmandaks tohutu respekt ajaloolise arhitektuuri vastu.
Mõtlema panev on ka tema 1962. aastal ilmunud artikkel “Kas on hea, kui linn on suur?”, kus ta teeb ettepaneku piirata Tallinna suurust 350 000–400 000 elanikuni. Seda ajal, kui algas “mäestumine” ja võõrtööjõu sissetoomine.
Ma ei ole arhitektuuriajaloolane, vaid lihtsalt huviline, kuid Dmitri Brunsi mälestusi ja artikleid arhitektuurist on sümpaatne lugeda.
Autor: Ants Juske