EAL 100 – Ametipost kui indulgents
Arhitektide liit on kasvanud ja muutunud koos ühiskonnaga, aga eesmärk on saja aasta vältel olnud ikka üks: luua ehitatud keskkond, mille üle saab uhke olla.
Arhitektide liit on kasvanud ja muutunud koos ühiskonnaga, aga eesmärk on saja aasta vältel olnud ikka üks: luua ehitatud keskkond, mille üle saab uhke olla.
Viisteist aastat tagasi tegime koos Peeter Brambati ja Pille Epneriga filmi arhitektide liidu sünnist, ajaloost ja tegemistest. See pidi esilinastuma liidu 85. tegevusaastat tähistaval galal, kuid pärast paari minutit hakkas tehnika tõrkuma. Film maandus lauasahtlisse ning ununes sinna kuni eelmise aastani, mil liidu juhid hakkasid mõtisklema, kuidas tähistada organisatsiooni juubelit. Otsisime linateose tolmukihi alt välja, liit tellis sellele lisaks värske lõigu viimase viieteistkümne aasta ettevõtmiste kohta ning õige pea on film valmis esilinastuseks.
Olen selle filmi tegemise käigus vaadanud tunde filmimaterjali, valinud teemasid, mis võiksid olla perspektiivpildiski olulised, tuletanud meelde aega, kui olin ise liidu tegemistes aktiivne, ning mõtisklenud liidu koha üle viimasel sajal aastal. Eks liit ole kasvanud ja muutunud koos ühiskonnaga, aga eesmärk on olnud suures pildis ikka üks: luua kodumaal ehitatud keskkond, mille üle saab olla uhke. Läbi ajaloo on liitu painanud ikka samad küsimused. Kuidas suunata klient tellima head arhitektuuri? Mida teha, et riik oleks eratellijale eeskuju, et omavalitsused kaasaksid ruumiloomesse spetsialiste, et peetaks oluliseks arhitektuuri ja linnaruumi kvaliteeti?
Eilsest tänasesse päeva
1921. aasta 8. oktoobril kogunes 15 eesti arhitekti, et asutada Eesti Arhitektide Liidu eelkäija Eesti Arhitektide Ühing. Ühingu esimeheks valiti Eugen Habermann ja sellest ajast saati on olnud arhitektide ühishääl ühiskonnas kuuldav: kord jõulisemalt, siis jälle vaiksemalt, sõltuvalt ajastust. Nõukogude ajal tulid suunised liidu tegevuse korraldamiseks ülaltpoolt, ehituskomiteest. Sealtkaudu määrati esimees, anti raha tegevuseks, jagati liidu kaudu hüvesid ning arhitektid olid seeläbi ka üsna taltsad, kuid mitte päris vait. Ühel hetkel hakkas noorte meeste veri vemmeldama, 20 aastat riigi ladviku soosingul liitu juhtinud Mart Port tõugati troonilt ning väljaütlemised linnaruumi teemadel – laiuvate paneelrajoonide ja ajaloolise keskkonna hävitamise vastu – muutusid tavatult valjuks.
“Sakala keskuse lammutamise plaan tõi tänavale protestima sadu arhitektuuriasjatundjaid ja huvilisi. Vaatamata sellele läks Raine Karbi hoone 2007. aastal kaduviku teed ning selle asemele kerkis Solarise keskus.”
Foto: Reio Avaste
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on arhitektide liidu roll riigis järjepanu kasvanud ning sellelt ka oodatakse järjest rohkem. Algusaastad ei olnud aga arhitektidele sugugi kerged. Üheksakümnendate lõpul oli majanduslikku raskusse sattunud organisatsiooni eksistents küsimärgi all. Liit, millele nõukogude võim oli taganud raha ja ruumi, pidi hakkama turuhinnaga töökohta rentima. Liikmed püüdsid aga kohaneda uue kapitalistliku elukorraldusega, olid hõivatud oma firma loomise ja ülalpidamisega. Huvi nõrgenenud liidu vastu vähenes, sellega koos ka toetus liidule ning lõpuks oli päevakorral küsimus – kellele seda liitu üldse vaja on? Kehvast seisust tuldi siiski välja: riigis loodi loomeliitude toetuseks kultuurkapital ning arhitektide liidu jõud on sellest ajast vaid tugevnenud.
Tõsisem läbimurre tuli 1998. aastal, kui liidu esimehe koha võttis vastu arhitekt Kalle Vellevoog. Just nimelt võttis vastu, mitte et valiti. Jah, formaalselt on liidu juht üldkogu valida, aga tegelikult ei ole see sugugi selline koht, kuhu on suur trügimine. Meenub vaid üks kord viimase 20 aasta jooksul, kui esimeheks kandideeris kaks inimest: 2008. aastal Ike Volkov ja Inga Raukas. Ike Volkov võitis ühe häälega (olin tookord häälte lugejate hulgas), mille – nagu hiljem selgus – oli talle andnud Inga Raukas. Eks seegi näita, et liidu juhi amet ei ole sugugi nii ihaldusväärne. Teiselt poolt on arhitektid väga nõudlikud, isegi pretensioonikad: liidu juht peab olema silmapaistev, ilma n-ö plekkideta, arhitekt, keda eelkõige oma ringkonnas austatakse, aga veel parem, kui tuntakse ka laiemalt. Seepärast ongi saanud tavaks, et juhatus teeb eelnevalt valiku ja veenmistöö ning tavaliselt asub juhi kohale kandideerima juba välja valitud n-ö ohver.
Astusin liitu 1999. aastal toonase juhi Vellevoo õhutusel. Siinkohal üks naljakas seik: ütlesin liidu esimehele, et kui ta tahab, et noored liitu astuksid, siis tehku vähemalt üks korralik liidu pidu. Ja pidu tuli! Kuna raha nappis ja peoruume rentida ei jõutud, siis räägiti ära poolikute ehitiste omanikud ning aastalõpupidu peeti poolvalminud suurehitistes. Need olid ägedad peod, liit tõusis taas pildile ja selle populaarsus kasvas noorte seas hüppeliselt. Oluline osa oli tookord ka võistlustel, mis olid vahepeal, enne kutsekvalifikatsiooni andmise korraldamist, tihti avatud vaid liidu liikmetele.
Liit ja avalikkus
2004. aastal, kui minust sai liidu esimees, olin 38aastane arhitekt, kahe väikse lapse ema. Meil oli abikaasa Madis Eegiga oma väike arhitektuuribüroo ning kui tuli ettepanek võtta selle kõrvale veel juhtida 370 liikmega organisatsioon, ei olnud otsust teha lihtne. Samal ajal käis meil veel kodumaja ehitus Õle tänaval, mis tähendas, et Madis oli suure osa ajast sellega hõivatud. Esimeheaeg kujuneski päris keeruliseks. Vahel oli tunne, et hommik hakkab peale enne õhtu lõppu, omandasin oskuse tegeleda korraga mitme asjaga ning mõelda samal ajal mitut mõtet. Hiljem hakati sellist elustiili kutsuma rööprähklemiseks, tol ajal polnud veel sellist sõna. Kui n-ö juhe hakkas päris kokku jooksma, oli mul varuks üks nipp: võtsin suvalises kohas kotist raamatu ja keskendusin ühele juhuslikule lõigule. Aitas alati! Võrreldes tänasega, kus liidul on hästitoimiv büroo, mida juhib liidu direktor ning esimehe kõrval on rida tasustatud aseesimehi ja töögruppe, kelle vahel on töökohustused ära jaotatud, oli seitseteist aastat tagasi liidu esimees üsna üksi. Eestseisus ja kaks aseesimeest pühendasid liidule aega vastavalt oma südametunnistusele ja polnud harvad juhtumid, kus eestseisuses puudus otsuste langetamiseks kvoorum ja aseesimehed ei võtnud lihtsalt toru.
Aga põnev oli ka! Tagantjärele tundub, et ei olnud hetkegi, mil poleks olnud päevakorral mõnd ühiskonda erutavat arhitektuuriteemat: linnahalli lammutamise plaan ja selle asemele elamukvartali kavandamine, Sakala keskuse müümine erakätesse, selle lammutamine ning arendaja kõrvalepõiklemine võistlustulemusest, Eesti Rahva Muuseumi võistlus, mille tulemus ajas marru nii mõnegi eestimaalase, hobupeldiku lähetamine Veneetsia arhitektuuribiennaalile jne. Eesti astus sel ajal Euroopa Liitu ning ka meie arhitektuuri ja siinsete võimaluste vastu hakati tundma järjest rohkem huvi. Lisaks liidusisesed mured ja probleemid: kes rikub autoriõigusi, kes ei maksa liidu maksu jms. Liit hakkas 2005. aastal korraldama ka eurodirektiiviga nõutud kutsekvalifikatsiooni andmist – seegi tekitas esialgu palju paksu verd. Aeg-ajalt helistas ka mõni hätta jäänud vanem liige, kes otsis liidult tuge.
Tegin tookord kõik selleks, et liidu tegevust märgataks, et oleksime ühiskonna huviorbiidis. See paistis olevat lausa hädavajalik, sest arhitektuurist kirjutati ja räägiti tol ajal väga vähe. Enamasti ei saadud üldse aru, mis tööd arhitekt teeb või mis osa võiks olla tal linnakeskkonna kujundamisel, veel vähem mõisteti liidu tegevust ja seisukohti. Kirjutasin palju ajalehes, kalambuuritsesin, esitasin teinekord üsna piiripealseid süüdistusi linnavalitsuse ja riigijuhtide aadressil jne. See töötas. Ajakirjanduse huvi arhitektuuriteemade vastu oli juba nii suur, et ärkasin mõnel hommikul ajakirjaniku kõne peale ja andsin intervjuu otse voodist, silmi avamata. Helistati iga vähegi arhitektuuri puudutava teema puhul ja küsiti, mida liit asjast arvab. Ega liidul olnud alati arvamust kujundatud. Võtsin siis viis minutit aega, helistasin läbi aseesimehed ja mõne eestseisuse liikme ning kujundasime kiirelt oma seisukoha. Pidasin väga oluliseks, et liit kiirelt reageeriks, oma seisukohaga välja tuleks ja selle selgelt esitaks. Muidugi ei meeldinud see kõigile. Tulid vastulaused, süüdistused, aga see andis omakorda võimaluse neile vastata. Mis seal salata, tekkis lausa hasart: hommikul lugesin, mis vastaspool kirjutab, broneerisin järgmisse lehte ruumi ja andsin vastulöögi. Teema kogus tuure, see korjati üles ka televisioonis ja raadios ning lõpuks võttis käivitunud protsess päris võhmale. Aga ma olen ka praegu seda meelt, et see oli vajalik. Ajakirjanduse kaudu sai arhitektide sõna järjest enam maksma panna. Ajakirjandus oli ja on ka praegu võimalus muuta ka kõige jäigemaid hoiakuid, seadusi, määrusi ja arusaamu laiemalt. Ka kõige eneseteadlikumad linna- või riigijuhid ei taha olla avalikult naeruvääristatud, mõjuda ebakompetentse, saamatu või omakasupüüdlikuna. Vahel olen teinud järgmistele juhtidele mõttes etteheiteid, et nood on liiga delikaatsed, liiga diplomaatilised, liiga kaalutlevad. Elu on näidanud, et liigne tagasihoidlikkus ja soov kõigiga hästi läbi saada, mängida teise poole reeglite järgi, ei pruugi viia sihini. Tõsised probleemid tuleb tuua avalikkuse ette enne, kui on liiga hilja, ja arhitektide liit peaks minu hinnangul võtma kiirelt seisukoha iga olulise ruumiprobleemi kerkimisel. Olgu see siis Estonia juurdeehitus, jalgpallihalli asukoht memoriaali lähedal, Rail Balticu trass, kasti pistetud Joala kuju, Tallinna haigla või Süku asukoht. Liit võiks olla pigem esimeste kui viimaste seas, kes oma arvamuse välja ütleb.
Indulgents
Eks eredamalt jää meelde ikka need hetked, kui miski läks viltu. Üldjuhul, arvan, suutsin jääda vähemalt väliselt rahulikuks ja konstruktiivseks juhiks, aga oli paar korda, mil kops ka korralikult üle maksa läks ja keel hammaste taha pidama ei jäänud. Üks selline juhus oli toonase kultuuriministri Raivo Palmaru juures kui käis arutelu Sakala keskuse üle. Olime jõudnud punkti, kus arhitektuurivõistluse tulemusena oli välja valitud Allianss Arhitektide projekt, kuid arendaja tahtis võistlustulemusest loobuda ja tuli lagedale ühe Inglise firma tehtud üsna veidra kavandiga. Liidu sõnum oli, et sellise käiguga rikutakse lepingutingimusi, sest müügilepingusse oli sisse kirjutatud arhitektuurivõistluse nõue. Kummalisel kombel leidis aga minister nagu ka arendaja, et nõue on täidetud, sest võistlus ju toimus. Vaevalt olin suu lahti saanud, kui Palmaru ärritus ja käratas, et teie, Mutso, ärge enam Sakala nime suhu võtke, sest teil on siin mängus oma erahuvid! Selle väite taga oli paari päeva eest riigikogus Evelyn Sepa ette kantud vandenõuteooria, et Mutso tahtvat Sakala keskuse asemele oma huvides hotelli rajada. Kogu see lugu oli nii absurdne, et mul polnud hetkekski tunnet, et keegi võiks sellist jama tõsiselt võtta, aga – võta näpust! Nagu teada, lõppes Sakala keskuse saaga sellega, et arendajast sai Keskerakonna liige, vana hoone lammutati ja asemele ehitati uus, mitte võiduprojekti järgi, aga õnneks ka mitte inglaste Frank Gehri paroodia alusel.
Kõige valusamad olid tegelikult hetked, kui konflikt tekkis liidu sees. Seda ei juhtunud õnneks tihti. Üks selline leidis aset seoses IX Veneetsia arhitektuuribiennaalile minekuga. Liit viis läbi võistluse, et leida sobiv projekt, pani kokku žürii, mille esimees oli liidu juht, aga kui žürii valis Veneetsiasse noore sisearhitekti Kristjan Holmi kuivkäimla-arhitektuuri idee, mida Veneetsias pidi esindama arhitekt Agu Külma ehitatud hobupeldik, leidsid mõned konservatiivsemad arhitektid eestseisuses, et see ei lähe mitte. Tuli ettepanek end Veneetsia projektist üldse taandada, keegi pakkus, et saadame sinna parem meie eramajad jne. Mis seal salata, nii žürii kui ka liidu esimehena tekkis mul korraks tahtmine uks jalaga enda järel kinni lüüa. Sellest aga, kuidas hobupeldik tookord Kabli rannast Veneetsiasse jõudis, võiks omaette loo kirjutada. Lõpptulemusena sai see seal ootamatult suure tähelepanu osaliseks. Kui kodumaalt tuli nii pilke- kui kriitikanooli, siis näiteks inglased valisid selle lausa kümne parema ekspositsiooni hulka ja merelt randa uhutud laudadest hobupeldik jõudis üle maailma arhitektuuri-ajakirjadesse.
Teine veelgi ebameeldivam konflikt lahvatas seoses Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurivõistlusega. Rahvusvahelise žürii välja valitud projekti häbimärgistas arhitektuurimuuseumi direktriss juba enne ametlikku tulemuste väljakuulutamist. Kurjakuulutava pealkirja „Abielluda vägistajaga“ all teatas Karin Hallas-Murula, kes oli võistluse ekspertgrupis, et võidutööks valiti projekt, mida ei saa ega tohi ehitada tulevaseks rahvusmuuseumiks. Pean tunnistama, et sellised oma valdkonna inimeste alatud käigud on alati kõige ebameeldivamad, tõmbavad alla valdkonna maine ja tekitavad umbusaldust. Välise vaenlasega piike murda on lihtne, kui seljatagune on piisavalt tugev. Selles mõttes meeldis mulle palju rohkem aeg, kui olin aseesimees Ülar Margi juhitud liidus. Indrek Allmann oli teine aseesimees ja tundus, et selle kolmikuga võib läbi purjetada mis tahes tormist. Isegi Kalev Kallo oma arhitektide-terroristide jutuga tundus pigem naljaka vahepalana.
Vellevoo alustatud aastavahetuspidude sari jätkus ka minu esimeheks oleku ajal. Sellesse kaasati kõik loomeliidud ja pärast üsna pöörast pidu pooleliolevas Viru keskuses, kus garderoob külaliste riiete all kokku kukkus, liitude esimehed baaris teenindasid, Rein Rannap oma tiibklaveri kohale tõi ja Jaan Elken tema etteaste „tuksi keeras,“ jätkus loomeliitude juhtide suhtlus ja moodustati loomeliitude seltsing. Käisime regulaarselt koos, kui oli vaja, panime seljad kokku ja tegime ühisavaldusi. Näiteks Sakala kaitseks astusid arhitektide selja taha ka teised loomeliidud. Kahjuks hiljem, kui juhid vahetusid, seltsingu tegevus vaibus.
Siinkohal väike torge tänapäeva: kui etendusasutused tegid avalduse kultuuriministri küsimuses, siis oleksid võinud sõna võtta ka teised loomeliidud. Tean, et nii mõnelgi on olnud minister Anneli Otiga kontakti saamisega probleeme. Võrdluseks: kui 2013. aasta nn Sirbi skandaalis tuli välja, et kultuuriminister Lang valetas avalikkusele, tulid kõik loomeliidud kokku ja viisid ministri tagasiastumiseni. Arhitektidele ei olnud see taktikaliselt sugugi hea käik. Peeter Pere, kes juhtis tol ajal arhitektide liitu, on hiljem tunnistanud, et Langi lahkumisega kadus ka lootus luua riigiarhitekti ametikoht. Seda puudujääki ei ole suudetud siiamaani kõrvaldada.
Päris mitmel korral on küsitud, et kuidas liidu esimesesse naisesimehesse suhtuti. Siinkohal pean ma küll ütlema, et eesti arhitektide seas, mulle tundub, mingit vahet ei ole. Meil on olnud alati palju tugevaid naisarhitekte ja viimased šovinistlikud märkused on jäänud ülikooliaega. Küll aga imestati mu positsiooni üle tihti välismaal, eriti lõuna pool, Itaalias näiteks. Öeldi kohe otse, et Itaalias ei tuleks selline asi kõne allagi, et noor naine juhib arhitektide liitu – ikka vana mees peab olema! Loodetavasti on ka seal olukord praeguseks muutunud. Meenub ka kord, kui liitu külastasid Inglismaa arhitektide liidu esindajad – nemadki pöördusid pigem meessoost aseesimeeste poole. Tookord oli mul selle üle ainult hea meel, sest mõlemad olid šotlased ja nende inglise keelest ei suutnud ma esimese pooltunni jooksul isegi sidesõnu tuvastada.
Kaks aastat ei ole pikk aeg, aga ühiskonna silmis annab liidu juhi ametipost nagu indulgentsi: kui oma valdkonna inimesed on sind usaldanud, siis ei kipu ka teised kahtlema.
Margit Mutso oli EALi president aastatel 2004–2005.
„EAL 100!“ on rubriik, millega Sirp tähistab Eesti Arhitektide Liidu juubelit. Oktoobrikuu jooksul mõtisklevad arhitektuuri ja liidu käekäigu üle arhitektide liidu endised pealikud.