EAL Arvamusfestivalil: „Kodude kättesaadavus: kas Eestil on plaan?“

Foto: Anton Laidmets

Eesti Arhitektide Liit kutsus Arvamusfestivalile kokku ekspertide paneeli, et arutada, kuidas teha kodud Eesti elanikele kättesaadavamaks. Vestlus lähtus Kliimaministeeriumis värskelt valminud eluasemevaldkonna teekaardist, mille eesmärk on tuua turule rohkem kvaliteetseid ja taskukohaseid kodusid nii kasvavates linnades kui kahanevates maakonnakeskustes.

Arutelu startis küsimusega, kas ja mis 2035. aasta tähtajaga teekaardist võiks olla kiiresti elluviidav ja kas mõni eesmärk on niivõrd kompleksne, et vajab suuremaid ümberkorraldusi. Nii teekaardi ellukutsuja, Kliimaministeeriumi asekantsler Ivo Jaanisoo, kui selle aluseks oleva uuringu läbiviija, Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna ning vastava õppekava juht Andres Ojari leidsid, et teekaardi dokument on realistlikult elluviidav, tegu on sisuliselt kalendriga, kus ongi erineva ajaperspektiiviga tegevusi. Teekaardi õnnestumise võti on riigi ja kohalike omavalitsuste tahe ja maaressurssi kasutus. 

Kuidas tuua arendajad turutõrke piirkondadesse?

Järva valla abivallavanem Triin Tippi märkis, et riigi toetus on turutõrke piirkondades vajalik, sest maale erainvestorid ei tule, isegi kui tegu on asulaga, kus on elamispinda vähem kui töökohti. Näiteks asub Järvamaa ainus taasiseseisvumisjärgselt rajatud üürimaja Imaveres, kuid sarnaseid oleks vaja ka Koerusse ja Järva-Jaanisse ent huvitatud arendajat pole. 

„Turg eeldab, et väikelinnade üürihinnad on madalamad kui Tallinnas või Tartus. Kuna väikestes kohtades on sageli ka hulk renoveerimata majade üüripinda ja ehitushinnad samas eiole maal odavamad, siis polegi kedagi, kes tahaks seal uusi üürimaju arendada, isegi kui tänapäevast elamispinda napib. Investor ei tule kohta, kus turuhinnad on madalad,“ ütles investor Peeter Pärtel.

Ivo Jaanisoo möönis, et see on probleem, sissetulekud on piirkonniti erinevad ja teekaardi puhul on ootus, et leibkonna sissetulekust ei läheks üle 28% kodu üüriks. Seega tuleb leida tasakaal üürihinna ja investori tootluse ootuse vahel, mis on uusarenduste puhul äärmiselt keeruline.

„Mure pole ainult väikelinnadega, ka Tallinnas ja Tartus tihtipeale “Excel ei tööta” ehk mõistlik üürihind ei sobi investorite ja pankade äriplaani. Selge on, et riik ei saa ehitada igale inimesele kodu ega kinnisvaraarendust doteerida, küll saab aga riik kaardistada, kus on päriselt kvaliteetset elamispinda puudu ning luua tingimused soodsa maa, laenuraha või näiteks garanteeritud pikaajalise nõudluse näol,“ selgitas Jaanisoo. 

Ta kinnitas, et selles osas on praegu Euroopa Investeerimispangaga käimas koostööläbirääkimised üleriigilise arendusmudeli osas, mis tagaks pikaajalise usaldusväärse rahastuse, suurema mastaabisäästuga kinnisvaraportfelli ja seeläbi ka mõistlikud üürihinnad.

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhitekt-linnaplaneerija Eneli Kleemann märkis, et teekaart on elluviidav, kui riik ja linnad muutust eest veavad, lahendusi piloteerivad ja kasutavad selleks atraktiivset avalikku maad. 

„Kuna maa on ühine piiratud ressurss, tuleks kohe kokku leppida, mis tingimustel me taskukohast üüri avalikul maal tagame, kuidas krundi kasutaja valime ja hinna arvutame,“ lisas Kleemann. „Näiteks Helsingi linnal on strateegiliselt selged põhimõtted, millest saaksime eeskuju võtta.“ 

Kas kodu on kaup või põhiõigus?

Teemaks tuli ka üüri- ja omandikorterite hea suhtarv. Peeter Pärtel leidis, et on hea, et Eesti inimene on omandikeskne ja läbi elu kestev üürimine võib olla märk halvast finantskirjaoskusest. Kõik temaga ei nõustunud, nii Andres Ojari kui Eneli Kleemann leidsid, et üürimisel võib olla erinevaid põhjuseid ning noorte vaade teemale on nende vanemate vaatest erinev. „Omandikultuur on okei, see aitab kodu tähendust koduuksest kaugemale viia, aga üürimine on samuti normaalne,“ rõhutas Kleemann.

Andres Ojari sõnul selgus uuringust, et eluasemekulude rahaline koormatus on arvestatav mure umbes 10-15le %le leibkondadest, mõnes maakonnas ulatub see number 20ni. „Praegu surutakse näiteks Tallinnas see osa elanikest Lasnamäe serva, sest seal on odavam. Kohalikul omavalitsusel on kuraatori roll, et märgata probleemseid kohti segregatsiooni ennetamise eesmärgil,“ tõi Ojari välja.  

Tema sõnul seisneb probleem selles, et meil nähakse kodude ostmist või üürimist väga lineaarselt ehk kodu võrreldakse mistahes muu kaubaga. „Kodu ei ole kaup – me võiksime mõelda, et kodu on üks meie põhiõigusi,“ rõhutas Ojari. „Maailmas on olemas häid näiteid, kus samas kohaliku omavalitsuse maal toimuvas arenduses läheb osa kodusid fikseeritud soodsa hinnaga kõige õrnemale sihtgrupile, teine mõõduka hinnaga keskklassile ja kolmanda osa saab arendaja suunata vabale turule turuhinnaga.“

Eneli Kleemann kinnitas, et segregatsiooni aitabki ennetada ja vähendada avaliku maa kasutamise suunamine, linna roll on seda kureerida. Lisaks on võimalus kasutada ühistulist mudelit, mis Euroopas toimib ja toob hoonetüpoloogiasse variatiivsust.

Triin Tippi märkis, et väiksemates linnades tuleb eelkõige keskenduda mugava elukeskkonna loomisele, kuna neis asulates on vähem võimalusi suunata, kes tuleb piirkonda elama – päris uusi inimesi tuleb vähem, rohkem on tagasipöördujaid ning neile tuleb teha elu võimalikult lihtsaks. 

Kas liikuvus on eluasemeküsimus?

Eluasemeküsimus on tihedalt seotud mobiilsusega. Hiljutine TalTechi uuring leidis, et kõige tõhusam liikuvuspoliitika ongi eluasemepoliitika. Samas tõi ettevõtja Peeter Pärtel välja vastuolu, et näiteks Rae vallas vahetub rahvastik kaks korda päevas – hommikul lähevad ühed linna tööle ja teised tulevad linnast Rae valda ning õhtul lähevad kõik oma koju, teise omavalitsusse, tagasi. 

Liikuvuse ja ligipääsetavuse teema on väga oluline – loogiline on, et ühte kohta koonduvad nii elukohad, töökohad, kui teenused. Andres Ojari nentis, et nõukogude modernismi pärand ja hilisem valglinnastumine on meie ruumi tohutult segregeerinud ja inimesed tõesti elavad ja toimetavad väga erinevates kohtades, see tekitab probleeme ja üleliigset pendeldamist. 

Mis saab vanadest majadest?

Samal ajal kui räägime uutest üürimajadest, on põhjust tegeleda ka vana elamufondi parendamisega. Ivo Jaanisoo sõnul oleme Eestis sellega pigem heas seisus. Mõistagi tuleks olemasolevaid kodusid hoida võimalikult kaua ringluses ja selles osas mõjutab ka eeskuju – üks renoveeritud maja meelitab järgmisi investeeringuid. Selleks tuleb jätkuvalt hoida renoveerimise rahastust ja ka see on eluasemevaldkonna teekaardis sees. Lisaks spetsiaalselt hoonete renoveerimise plaani elluviimiseks on lõpetamisel hoonete renoveerimise kava aastani 2050.

Ühe mõttena toodi ka välja, et eakatele inimestele, kes on praegu sageli kortermajade renoveerimise „pidurid“, võiks pakkuda kohalike omavalitsuste poolt mugavaid elamispinna alternatiive. Seda võimalust kasutasid mõned omavalitsused riigi üürielamute ja ka peremajade toetuse kaudu, kuid selge on, et edaspidi tuleb sarnane eesmärk saavutada maksumaksjale soodsamalt.

Arutelu „Kodude kättesaadavus: kas Eestil on plaan?“ toimus Arvamusfestivalil Vabaühenduste foorumi laval reedel, 7. augustil 2026. 

Osalesid: Eneli Kleemann (Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhitekt-linnaplaneerija), Ivo Jaanisoo (Kliimaministeeriumi elukeskkonna ja ringmajanduse asekantsler), Peeter Pärtel (investor ja kinnisvaraekspert), Triin Tippi (Järva valla abivallavanem), Andres Ojari (Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna professor).

Modereeris EALi president Aet Ader.

Fotoalbum EALi Facebooki lehel.

Korraldaja: Eesti Arhitektide Liit

Toetaja: Eesti Kultuurkapital