EAL Arvamusfestivalil: „Kuidas hoida kokkuleppeid ruumis?“

Foto: Liisi Brett

Eksperdid: ruumiliste kokkulepete järjepidevus vajab planeerimisjulgust 

Ruumilised otsused mõjutavad Eesti arengut aastakümneteks, samal ajal kui poliitilised tsüklid, majandusolud ja ühiskondlikud hoiakud muutuvad kiiresti. 

Arvamusfestivali Eesti Arhitektide Liidu ning Maa-ja Ruumiameti ruumiloome arutelus käsitleti nii ühise sihi puudumist kui ka olukordi, kus planeeringutes kokku lepitud lahendused ei jõuagi elluviimiseni. Läbivate teemadena tõusid esile otsuste venimine, poliitiline järjepidevus, kaasamise sisulised eesmärgid ja korraldus ning kohalike omavalitsuste võimekus keerukaid planeeringuid menetleda. 

Vajame valmisolekut otsustada ka siis, kui kõike ei saa veel lõplikult lahendada 

Maa-ja Ruumiameti peadirektor Kati Tamtik toob näiteks üheks keerukuseks tuuleenergia arendused. Need teemad olid riigi laual juba kümme aastat tagasi, kuid tema Maa- ja Ruumiametisse jõudes olid need endiselt lahendamata. 

„Kui liikusin Maa- ja Ruumiametisse eelmistest valdkondadest, olid need taotlused ikka veel laua peal. Meil on teatud valdkonnad, kus puudub järjepidevus, tõenäoliselt puudub ka ühine kokkulepe ja siht: kuhu me liigume või kuhu me tahame liikuda?“ ütles Tamtik.

Advokaadibüroo RASK partner ja planeerimisõiguse ekspert Villy Lopman kirjeldas sama probleemi menetluspraktika vaates. Planeeringus võib ruumikasutus olla kokku lepitud, kuid selle elluviimine võib siiski aastateks takerduda. „Täna on probleem selles, et mingi asi istub seal kümme aastat, ei ole vaidlust ega midagi, lihtsalt istub,“ lisas Lopman. 

Pika menetluse jooksul võivad muutuda nii lähtekohad kui ka asjaolud, mille põhjal planeeringut alustati, siinjuures on vajalik planeerimisjulgus ehk valmisolek otsustada ka olukorras, kus kõiki küsimusi ei ole võimalik ette lõplikult lahendada. Olulist rolli otsuste põhjendamisel mängib ka andmete ja mõjude modelleerimine.  

Järeldus: pikaajalise planeeringu praktiline väärtus sõltub sellest, kas kokkulepitud suunale järgnevad õigeaegsed ja põhjendatud otsused.  

Kaasamise eesmärk peab olema selgelt määratletud 

Kohalike kogukondade kaasamise vajalikkuse puhul esineb planeerimisparotsessides probleeme nende ajastuse, eesmärkide ja osalejate ootustega. Kati Tamtik rõhutas vajadust kaasata osapooli oluliselt varem ehk enne, kui lahendus on juba lõplikult väljakujunenud või vastupidi on osapoolte vahel tekkinud usaldamatus.  

„Vajame mitte tagantjärele kaasamist, kus on tekkinud juba tohutu usaldamatus süsteemis, vaid ikkagi koosloomeprotsessi,” rõhutas Kati Tamtik. 

Villy Lopman juhtis tähelepanu petlikule ootusele, nagu peaks iga kaasamise käigus esitatud seisukoht jõudma lõplikku lahendusse. „Kaasamise mõte ei ole ühiselt projekti joonistamine, vaid see on võimalus saada arvamusi ja infot, mida kaaluda, aga millega ei pea ilmtingimata arvestama,“ selgitas Villy Lopman. 

Samas rõhutas ta kohaliku teadmise väärtust. Kaasamise kaudu võib otsustajani jõuda infot, mida ametiasutusel endal ei ole ent lõpliku valiku tegemise vastutus jääb siiski otsustajale.  

Järeldus: tulemuslik kaasamine eeldab varajast ajastust, asjasse puutuvate osapoolte lähteseisukohatde kaardistamist, selgelt sõnastatud küsimusi ja arusaadavat tagasisidet. Kaaluda võiks ka lihtsaid positiivse tagasiside andmise võimalusi. Kaasamine peab toetama otsustamist, mitte asendama otsuse tegemist. 

Pikaajalised kokkulepped vajavad poliitilist järjepidevust 

Endine Paide linnapea Priit Värk tõi Paide tuuleenergia näitel esile olukorra, kus planeeringu varasemates etappides märkimisväärset vastuseisu ei tekkinud, kuid ühiskondliku hoiaku muutudes suurenes küsimuse poliitiline tundlikkus. „Kui sa oled tuulikutele vastu, on sul poliitikuna midagi võita. Kui sa oled nende poolt, on sul pigem kaotada,” täheldas ta. 

Teise näitena käsitles Värk Paide keskväljakut. 1:1le linnaväljaku lahenduste läbimängimine –  ruumieksperimendid, põhjalik tulevaste kasutajate kaasamine ja hästi korraldatud arhitektuurivõistlus ei taganud lõpuks ikka kavandatud lahenduse elluviimist järgmiste poliitikute poolt. „Vahepeal sai raha otsa, nüüd võib-olla raha on, aga pole enam poliitilist tahet,“ nentis Värk. Kokkulepete muutmine ei ole ta sõnul iseenesest probleem: muutunud vajadused, uus teadmine või tehnoloogilised võimalused võivad anda põhjuse varasema projekti täpsustamiseks.  

Järeldus: pikaajaline ruumipoliitika vajab järjepidevust üle poliitiliste tsüklite. Kokkuleppeid peab saama muuta, kuid muutusel peab olema sisuline põhjendus.  

Keerukate planeeringute puhul vajavad omavalitsused riigi tuge  

Põlva vallavanem Maris Neeno kirjeldas kohaliku omavalitsuse olukorda, kus soov investeeringuid ja töökohti juurde tuua tuleb ühildada kohalike elanike õiguste, riiklike nõuete ja omavalitsuse piiratud võimekusega. „Põlva vallale kehtivad samad regulatsioonid ja toimib sama protsess, mis Tallinnas, kuid ressursse on siin oluliselt vähem,“ lisas Maris Neeno.  

Suure tehase, tuulepargi või muu keeruka objekti planeerimine võib väikese omavalitsuse jaoks olla harvaesinev ülesanne, mille juures tekib vajadus riigi suurema sisulise toe, sealhulgas teadmiste, juhiste, andmete ja praktilise menetlusabi järele. 

Maa- ja Ruumiamet on võtnud suuna osaleda planeerimisprotsessis nõustajana senisest enam ning ühe abimeetme ehk ruumikiirendi pilootprojekti kaudu katsetatakse võimalusi aidata väiksematel omavalitsustel viia pikalt seisnud planeeringuid edasi. „Kohalikud omavalitsused ootavad riigi poolt selgust selle osas, kuhu riik oma plaanidega liigub, et saaks sinna ka omalt poolt taha tulla,“ selgitas Kati Tamtik.  

Järeldus: keerukate planeeringute puhul peab riigi roll hõlmama lisaks nõuete esitamisele ka sisulist nõustamist ning teadmiste ja pädevuse koondamist ja kättesaadavaks tegemist.  

Pikk plaan peab võimaldama teha paindlikke valikuid 

Eesti pikemas perspektiivis kujundamiseks avalike teenuste, investeeringute, energeetika, ühenduste ja regionaalse arengu puhul tuleb teha valikuid ning arvestada nende pikaajaliste mõjudega.  

Maris Neeno rõhutas, et pikaajaline planeerimine ei tohiks tulevikku liiga jäigalt ette määrata. „Need arengudokumendid peaksid olema kindlasti sellised, et me ei kirjuta ennast kinni viisteist-kakskümmend aastat ette,“ lisas ta. 

Pikaajaline kokkulepe peab seega täitma kahte eesmärki: see peab andma piisavalt selge suuna tänaste otsuste tegemiseks, kuid jätma võimaluse reageerida uuele teadmisele, tehnoloogiale ja muutunud oludele. 

Järeldus: ruumiliste kokkulepete järjepidevus eeldab selget arengusuunda, sisulist kaasamist, riigi ja kohalike omavalitsuste koostööd ning valmisolekut teha põhjendatud otsuseid. Kokkuleppeid peab olema võimalik muuta, kuid muutuse põhjused peavad olema selged, läbi kaalutud ja põhjendatud.  

Ruumilised otsused ulatuvad üle ühe poliitilise tsükli. Seetõttu peab ka nende ettevalmistamine, elluviimine ja muutmine lähtuma pikaajalisest vaatest, mitte valimiste kalendrist. 

Arutelu „Kuidas hoida kokkuleppeid ruumis?“ toimus Arvamusfestivalil Vindr Eesti arutelualal laupäeval, 8. augustil 2026. 

Osalesid: Kati Tamtik (Maa- ja Ruumiamet, peadirektor), Maris Neeno (Põlva vallavanem, SDE), Priit Värk (endine Paide linnapea), Villy Lopman (Advokaadibüroo RASK, planeerimisõiguse advokaat).

Modereeris EALi asepresident Siim Tanel Tõnisson.

Fotoalbum EALi Facebooki lehel.

Korraldajad: Eesti Arhitektide Liit, Maa-ja Ruumiamet

Toetaja: Eesti Kultuurkapital