EAL näitusel on moodsad kodumajad
Pärnu kontserdimaja teise korruse galeriis on avatud Eesti arhitektide liidu aastanäitus “Eramu 2002-2006”.
Väljapanek keskendub eramajale kui nähtusele, mille väike maht pakub nii tellijale kui arhitektile võimalust mängulisuseks ja isikupäraseks lähenemiseks ning võtab kokku 21. sajandi esimestel aastatel Eestis valminud huvitavamad väikemajad.
Kodumajade teemal arutles näituse “Eramu 2002-2006” koostaja arhitektuurikriitik Urmas Oja.
Eramuehitus on tänapäeval tohutult arenev ala, lausa tööstusharu. Kui palju nn pilpakülade loojate ja tüüpprojektide hulgas on tõeliselt erilisi ja ilusaid maju? Kui palju nullivad häid projekte tulevase omaniku piiratud finantsid ja ehitaja töö ebakvaliteetsus?
Pilpakülades on üsna palju häid ja korralikke maju. Enamik neist on küll igavad, aga ikkagi arhitekti tehtud ja spetsiaalselt mõnele perele koduks, väga palju on siiski erilisi eramuid.
Näitust “Eramu 2002-2006” saadab originaalis ka panoraamide video, kus näidatakse väljapanekule jõudnud eramuid ümbritsevat keskkonda.
Pärnu kontserdimajas seda ringvaadet väljas ei ole, aga peab ütlema, et need näitusel esitatud erilised ja ilusad majad paiknevad tõesti väga sageli tõelistes pilpakülades ning mõjuvad kurioossete eranditena põllule rajatud tüüpkeskkonnas.
Nende kõrval on eriti hea näha harvu näiteid, kus eramud on sattunud mingi õnne (eks siis tellija rahakoti) abil looduslikumatele kruntidele.
Paljud omanikud alustavad arhitektilt tellitud maja realiseerimist suure hurraaga, ent kui asi hakkab venima, läheb kogu lugu kallimaks ja paljud arhitektuursed ideed kaduma.
Soovitan tellijal kuulata arhitekti ja pigistada see viimane 15% maja ja krundi koguhinnale kusagilt juurde, et ei tekiks sageli esinevat olukorda, kus majale otsa vaadates on kohe näha poolik tulemus: on olnud hea projekt, aga kõike pole valmis tehtud.
Ehitaja lohakast tööst, ehitajate vahetamisest ja tööde venimisest on eramajade juures ikka juttu, sest tegemist on suurematele firmadele tülikate ja ebaatraktiivsete tellimustega asjaajamiste hulga ning objekti enda suuruse suhte tõttu. Samal ajal on palju väga häid ja ehituslikust küljest detailideni korralikult vormistatud maju. Näib, et selliseid tuleb aina juurde.
Nüüd, kui seoses majanduse jahenemisega jääb ehk firmadel tellimusi vähemaks, muutub iga töö loodetavasti tähtsamaks. Ehitusfirmad ajavad ikka käibemahtu taga, aga mõistavad, et tehtud tööd on nende visiitkaart.
Inimeste arusaamine ilust on väga erinev, mis teeb arhitekti jaoks maja ilusaks? Päris palju tülitsetakse selle üle, kuidas muidu stiilne maja topitakse ebasobivasse ümbrusesse.
Kindlasti pole see kaunistus, mis arhitekti jaoks maja ilusaks teeb. Kahtlane on, kas arhitektid tahavadki eelkõige n-ö ilusaid maju teha.
Peamine eesmärk on projekteerida midagi erilist, mis vastaks samal ajal hästi tellija funktsioonivajadustele ja oleks keskkonnaga sidus.
Kui keskkond on aga niivõrd tehislik, nagu seda on tavapärased seni levinud eramurajoonide krundiruudud, polegi arhitektil millestki erilisest lähtuda.
Õnneks on tekkimas piirkondi, kus majad on vähemalt puude vahel, mõnes kohas on arendajad saanud kätte isegi teatava pinnamoega krundi ja see annab väga palju lisaväärtust.
Millised trendid on eramuehituses valdavad? Minimalism, looduslikud materjalid?
Eramuehituses valitsevad aina rohkem tüüpprojekteerimise trendid. Näituse koostamise ajaks 2005. aastal oli väga palju põnevaid eramuid, mille seast väljapanekusse ja kataloogi jõudnud peaaegu 50 maja välja valisime. Praegu on erilisemaid ja arhitektuurselt põnevaid maju selgelt vähemaks jäänud, kuigi linnakesi tekib pidevalt juurde. Osalt on see kinni rahas, arhitekti eriprojektiga maja peetakse kordades kallimaks, kui see tegelikult on.
Arvatakse, et arenduspiirkonda valmis ehitatud majakarp on lihtsam ja turvalisem tee.
Neil, kes aga korra on arhitektidega oma kodu saamiseks suhelnud, on enamasti justkui silmad avanenud ja nad ei saa enam aru, miks peaks mõni inimene olemasolevaid võimalusi trotsides tüüpkarpi minema.
Samal ajal üritatakse aina laieneva tüüpprojekteerimise taustal ka seda võimalikult palju varieerida, sest kliendid muutuvad üha teadlikumaks.
Juba on kuulda arendustest, mille tüüpprojekteerimisega tegelevad Eesti tuntud arhitektid, mitte ei osteta majakesi nagu tellimiskataloogist.
Väljapanekul saab aga näiteks tutvuda Eesti arhitektide liidu 2004/2005. aasta parimaks tunnistatud eramuga, milleks on Arhitektid Muru & Pere projekteeritud unikaalse vormikäsitlusega vaskplekist maja Tabasalus. Vaskplekk on ilus, looduslikult muutuv viimistlusmaterjal, mis ei pea olema sugugi brutaalselt roostetav, vaid soe, pehme ja vaheldusrikas.
Kui palju arhitektid ja eramuomanikud lähtuvad võõrsil või sisustusajakirjades nähtud majatüüpidest? Või on valdavad Eesti majad, mille algtüübist väga palju kaugemale minna ei julgeta?
Mingist väga spetsiifilisest Eesti maja tüübist ei saa rääkida, keskmisele inimesele on julgustükk juba arhitekti jutule minna. Eesti inimene ei ole tühm ja stampides kinni tümikas, vaid üpris avatud meelega.
Paljude näituselgi väljas olevate eriliste majade saamislugu on alanud sellega, et pere on tulnud tuttavate soovitatud arhitekti juurde üht lihtsat viilkatusega või kindel-mage-soliidset pseudofunktsionalistlikku tavaliste lahendustega karpmaja tellima.
Arhitektiga vesteldes selguvad paremad, huvitavamad ja tellija elustiilile rohkem vastavad dünaamilised lahendused ning inimesed mõistavad, kui laiad on ühe maja tegemise võimalused.
Mõni tellija tuleb ka välismaa ajakirjast rebitud majapildiga, päris mitu on aga tõepoolest leidnud endale sobiva arhitekti meie oma sisustusajakirjade lehekülgedelt. Siis tulevad nad selle arhitekti jutule, kelle mõtlemine näib nende omaga sobivat.
Mida arvate Pärnu uusarhitektuurist? Millised uusehitised on positiivselt silma jäänud?
Kalle Vellevoogi Seedri 4 on kindlasti üks viimasel ajal arhitektuurselt viisakamaid maju, samuti Riia mnt 60a mõnusalt keskkondlikult kerkinud punase puiduga kortermaja arhitektuuristuudiolt Kirsima ja Niineväli.
Pärnus on palju vana ja väärikat arhitektuuri, uue aja kõige vahvamad majad on veel ehitamata.
Karin Klaus, reporter