EALi workshop Kodu kodutule
Karin Paulus
Kus võiks elada kodutud? Eesti arhitektuuri päevade raames toimunud töötoast annab ülevaate Karin Paulus.
1. Laila Põdra, Tricia Stuth, Marko Järvela: “Linnakiosk kui kodutute subkultuuri urbanistlikem lüli. Kioski katusel on hädasolijaile pikaliviskamiseks minimaalsete mõõtmetega kambrike. Tänavatasandil on kioskile lisatud avaliku kasutusega tasuline tualett ja dušš. Kambrielanikule on tualeti ja duši kasutamine tasuta ning tema kohus on see korras hoida. Katuseehitise seinapinda saab müüa reklaamipinnana. Alakorrusel saab muu hulgas kaubelda “maakodutute” kasvatatud lillede, kapsaste ja muude aiasaadustega.”
2. Indrek Saarepera pakkus mobiilset ajutist elamisüksust üksikule vähenõudlikule inimesele: “Disainisin elamisühiku kodutule, kes ei taha varjupaigas elada, või neile, kes on sunnitud päeval varjupaigast lahkuma, võttes kaasa isiklikud asjad. Sobib kasutamiseks ka katastroofipiirkonnas. Reklaam kodutu eluasemel paneb inimesi mõtlema vaesusele ja ohjab tarbimiskultust.”
3. Krista Saluveer, Kristine Kurro ja Taavi Kuri: “Ühiskonna heidikuile varjualust pakkuv kuju-hoone kehastab ühtlasi amorfset bakterit, mis avalikes parkides, teiste kujude seas, püüab pilku oma liigutustega. Skulptuuri panevad liikuma selle sees olesklevad-elavad kodutud – inimesed, kellele pole palju antud ja kellele pole palju vaja. Minimaalset pinda piiravad seinad “venivad” vastavalt sellele, kuidas nendega seestpoolt kokku puututakse ja neile toetutakse.”
4. Olli Sarlinit, Marja Sopaneni, Margit Mutsot inspireerisid loodusrahvad, vennad Voitkad. “Linnaparkidesse, -metsadesse, tühermaadele rajatakse ajutised soojustatud künkad, mille sisse mahub magama 4–5 inimest. Elatakse väikestes 10–12 inimesest koosnevates laagrites. Laager eksisteerib 2–3 aastat, et vältida koha reostust ja paiga imago langemist. Õlepallide ja maapinnaga kaetud puitsõrestikkuppel hoiab soojust, mida toodetakse ruumi keskel paikneva pliidiga.”
5. Veronika Valk, Liisi Eesmaa ja Martin Voltri: “Kodutule super-rüblikule mõeldud KOMATEIKA abil tunneb iga laps end koduselt. See on ühtaegu soe riie, seljakott, magamistuba ja mänguasi. Kui suuremad kiusavad, haara kahe käega veepommide või veepüstoli järele. Konstruktsioon on üli-ökoloogiline – suruõhku täis teokarbi-struktuur. Õhtul magama minnes puhud täis, hommikul tõustes lased õhust tühjaks ning pakid kõik asjad sinna sisse kokku.”
6. Katrin Koov, Kaire Nõmm, Heidi Urb, Siiri Vallner: “Tallinnas on palju suuri sõiduteid. Sõiduridade vahel on kasutud maaribad, kus paiknevad ainult reklaamtahvlid. Anname reklaamtahvlile paksuse 1,1 m ja sellest saab ajutine kodu ühele või kahele … linna keskel, heade vaadetega, turvaline, koristamise eest kannab hoolt tänavapuhastusfirma. Sobilik kodutule, kes ei hooli ametlikust öömajateenusest ning kel pole ka soovi linna taga metsas enesele onni ehitada.”
Pildid: