Edgar Johan Kuusik 125

22. veebruaril oli sünniaastapäev Edgar Johan Kuusikul. Sirp palus sel puhul arhitekti meenutada inimestel, kes on temaga isiklikult kokku puutunud.

Kärt Ulman (Murdmaa)

Kasvasin üles mitme põlve arhitektide perekonnas ja selles ei olnud midagi imelikku, et meie suure korteri igas toas oli täissuuruses joonestuslaud. Vanaisa laud oli mu lemmik. Seal oli selgus ja kord ja igal salapärasel vidinal oli oma koht.

Minu vanaisa Edgar Johan Kuusik oli vana aja härrasmees, kelle elu koosnes kindla korra järgi ajastatud rituaalidest. Üks erilisemaid müsteeriume oli hommikune habemeajamine, mida vanaisa mul lapsena ohutust kaugusest jälgida lubas. See oli harras ja keeruline toiming: algas see Solingeni habemeajamisnugade (tal oli neid kümneid) teritamisest nahkrihmadega seadeldisel ja jätkus kirbelõhnalise seebivahu kloppimisega fajansstassis. Ja siis oli seal too imeline tükk mittekülma maarjajääd! Mäletan krigisevat heli, mida tekitas üliterav habemeajamisnuga, mis kraapis valget vahtu vanaisa kõhnalt põselt, ja kuidas ma hinge kinni hoidsin, sest kartsin, et vanaisa käsi vääratab. Aga see ei vääratanud kunagi. Ja maarjajääd, mis vere kinni võtab, ei läinudki vaja.

Samamoodi hoidsin hinge kinni, kui vaatasin vanaisa joonestamas – täpselt ja peenelt. Kollased pliiatsid olid alati noaga imeteravaks teritatud. Ja kuidas ta reisfederisse alati õige suurusega tušitilga sai, ei mahtunud mulle pähe. Imepeened ühtlased jooned, graafiline ämblikuvõrk veidi libedal sinakal paberil, lisaks elegantse XIX sajandi käekirjaga visandatud märkmed.

Vanaisa lasi mul seal vahel hiirvaikselt seista ja jälgida. Ta ei olnud eriti lapsesõbralik, meie vanusevahe oli juba kolmveerand sajandit, aga ta püüdis minuni ulatuda. Sellele aitas kaasa ka alatine kommikott kapis. Ta jutustas mulle võõrkeelsete sõnadega pikitud lugusid, siiani ma ei tea, kas oli tegu tema elu või ilukirjanduslike ümberjutustustega.

Austasin ja pelgasin teda, sest ta tundus nii kõrge ja sirge, kui ta (alati ülikonnas) kingade klõpsudes pika koridori otsast minu poole tuli. Tema sõna maksis. Ja ta teadis alati kõigest kõike, vahet polnud, mida talt uurisin.

Vanaisa kirjutas mulle pioneerilaagrisse pikki kirju, millest ma aru ei saanud, sest tema eelmise sajandi käekiri jäi mulle loetamatuks. Ta joonistas vahel ja akvarellis mind, mis oli mulle tohutu pettumus, sest ta kasutas minu näol rohelist värvi. Nähes minu solvumispisaraid, pani vanaisa veel niiske portree silma alt kuhugi laua kaugemasse otsa ja ma ei mäleta, et oleksin seda kunagi enam näinud.

Vanaisa lahkus, kui olin just teismeikka jõudnud. Ei olnud siis minust talle küsimuste esitajat ega temast enam jutustajat. Me kohtusime taas aastakümneid hiljem, kui sain tema elusse sisse astuda tema käsikirjaliste memuaaride kaudu. Kuigi, paljud esitamata küsimused jäidki sinna minu lapsepõlvekorteri joonestuslaudadega tubadesse.

Veljo Kaasik

Kaudne kokkupuude Kuusikuga oli mul juba varases lapsepõlves. Nimelt oli meie kodumajast ülejärgmine maja Tina tn 17 ehk ümbruskonna kõnepruugile vastavalt „Kutti maja” (läheduses olid veel näiteks Käba maja ja Süsi maja). Majad kõnetasid mind juba siis nii ilmsi kui ka kodus lehitsetud raamatu „20 aastat ehitamist Eestis” kaudu. Kutti maja oli seal sees. Ma ei teadvustanud veel majade autoreid kui selliseid, kuid Kutti majale olin ma selgelt kade: see oli väljast „ilus” ja ka toreda trepikojaga. Käisin seal noorepõlvesõbral külas. Paljusid tolleaegseid arhitekte tööalaselt tundnud ehitusinsenerist isa sõbra projekteeritud kodumaja oli märksa odavama viimistlusega ning ka sõjast räsitud, mida ei saanud aga öelda Kuusiku maja kohta. Oma seisukohtade korrigeerimiseni, oma kodumaja nurgalahenduse plastilisuse ning ka trepikoja dünaamilisuse hindamiseni jõudsin palju hiljem.

Kunstiinstituudi arhitektuuri eriala esmakursuslasena tuli isiklik kokkupuude professor Kuusikuga. Uudses keskkonnas iseendaga kimpus olnuna ei suutnud ma kuidagi mõistatada, mida minult õieti nõutakse, ega ka seda, kuidas neid nõudmisi rahuldada. Asja ei teinud kergemaks ka professor Kuusik, minu silmis sapisevõitu vanahärra. Näiteks nentis ta, energilise käeliigutusega öeldut rõhutades, et minu kompositsioon ei kõlba kuhugi. Järgmisel näitamisel, kuigi ma polnud osanud vahepeal midagi radikaalselt muuta, leidis ta, et esitatu on saavutus. Juba hiljem, neljandal kursusel, projekti algstaadiumis, joonistas professor mulle oma käega, kuidas hoone asendiplaani lahendus peab välja nägema. See oli teljelise sümmeetriaga klassitsistlik visand. Tookord, endast juba teadlikumana ning erialasse sisenenuna, imestasin, kuivõrd oli professoris aastakümnete järel tallel ja „käe sees” XX sajandi alguses Riia Polütehnilises Instituudis omandatu. Mäletan, et ei näinud tollal vajaliku olevat professori nõuandeid järgida.

Neid ridu kirjutades avastasin, et Kuusik oli meile neljandal kursusel tundi andes täpselt sama vana kui ma ise praegu, mil ma samuti neljanda kursuse arhitekte juhendan. Selline arvutusega tekkinud „teljeline sümmeetria” on mulle endale küll ootamatu.

Ajaliselt distantsilt vaadatuna väheneb isiklike kokkupuudete mõju ning avaneb võimalus üldistusteks. Kahtlemata aitab sellele kaasa Kuusiku erakordselt üksikasjalik ning mahukas Eesti Päevalehe väljaandena 2011. aastal ilmunud „Mälestusi ja mõtisklusi I–V”, raamat, mille avaldamist autor kirjutamise ajal ei võinud loota. Teoses avab Kuusik elulooliste seikade kõrval ennesõjaaegse Eesti Vabariigi ajal praktiseerinud arhitekti tegevusvälja ning inimese suubumist uude ja võõrasse maailma. Selles uues olustikus, mis oli täis isiklikku vaenamist, kulgeti püstipäi. Haritud ning küpse isiksusena ei kuulunud ta mitte kuidagi sellesse aega, mil tal tuli tegeleda meie, noorte arhitektuuritudengitega. Ja see paistis ka välja. Minu puhul ehk mitte nii drastiliselt, kuna sotsiaalsetelt algetelt tulin temaga enam-vähem samast maailmast. Aga see oli ka kõik. Edgar Johan Kuusiku mälestuste kõige hämmastavamad leheküljed on pühendatud erialasele loometööle, milles avaldub silmapaistev kollegiaalsus ning eeskuju väärivalt tasakaalukas ning õiglane loominguline enesehinnang.

Vilen Künnapu

Õppisin 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses arhitektuuri mitmete võluvate kaheksakümneaastaste professorite käe all. Üks neist oli Edgar Kuusik. Selles kõhnas härrasmehe kujundis valitses mingi müstiline aspekt – see oli ühtlasi elegantne, ajatu, koomiline ja eelkõige totaalne. Kuusik oli justkui saadik eelmistest aegadest. Ta andis meile üle tõrviku, mille tuli sisaldas tsaariaegset elegantsi ja eestiaegsete ehitiste loomulikkust ja metafüüsilisust. Kuusik aitas vabaplaneeringust segadusse sattunud arhitektid suletud linnaruumi turvalisse maailma. Tänapäeval palju räägitud avalik ruum oli tema arvates uulits, mida ääristavad soliidsed majad, vahel harva ka mõni väike skväärike sinna sekka. Kuusiku majade kõikidel elementidel oli võime meiega kõneleda. Tallinna Kunstihoone punaste sammastega väike eesõu oli ja on siiamaani tallinlaste armastatuim kohtumispaik. Figuraalsed skulptuurid hoone fassaadil vihjavad sellele, et arhitektuuri geomeetria on vaid inimese pikendus ja tegelikult oleme üks ja seesama. Kunstihoone kohvik, Ku-Ku klubi, ateljeed, näitusesaali trepp ja võimas valguslagi kõnelevad meiega siiani selgelt ja mõjuvalt.

Arhitektuuri vaim liigub läbi aegade meistritelt meistritele. Seepärast peavad erinevad põlvkonnad omavahel suhtlema. Kui Kuusik, Volberg, Velbri ja Ederberg oleksid neljakümne neljandal aastal Rootsi põgenenud, olekski Eesti arhitektuuri järjepidevus kadunud. Tänasel päeval ohustab järjepidevust noorte arhitektide kultus: kui see kestab liiga kaua, võib juhtuda, et noored ei saa enam aru, mida vanemad räägivad ja vastupidi. See, et Heldur Meerits ja Go Travel noortele reisiraha annavad, on ju tore, aga kas maksab sellest alati teha arhitektide liidu üldkogu tippsündmust? President võiks meile vahel külla tulla niisama, seda enam, et arhitektuur teda huvitab.

Leonhard Lapin

Edgar Johan Kuusik oli minu üks olulisemaid õpetajaid kunstiinstituudis aastatel 1966–1971, kui ta juhendas meie kompositsiooni- ja projekteerimiskursust. Ta oli nõudlik professor, kes ootas tudengitelt täit pühendumist õppetööle ning oma vaimse taseme arendamist. Seejuures polnud Kuusik mingi kuivik, tema askeetlik olemine ja kuivetunud välimus olid petlikud: ta leidis kursustelt oma lemmikud, kellele korraldas toidu ja jookidega vastuvõtte. Ka minul oli õnn osaleda neil üritustel, kus Kuusik pani minu, veel alkoholi suhtes kogenematu noore, pudeleid avama. Üldse oli arhitektuurikursusel, kus oli väga pingeline õppetöö ja nõudlikud õpetajad, ohtlik hakata alkoholi pruukima. Kõik sellised tudengid kukkusid peagi, eriti just tehniliste ainete tõttu, koolist välja. Kuusik käitus, nagu vanadel professoritel kombeks, tudengitega seltsimehelikult. Kui meie kursus (Looveer, Künnapu, Eljand, Velner, Kusmin jt), kellest ta pidas, sõitis professoriga Viljandisse uue Ugala teatri krunti vaatama, võttis vanameister kohale saabudes kohe välja oma akvarellimapi ja hakkas maalima, meie töllerdasime linnas ringi. Kui tutvumine ümbrusega lõppes, viis ta kõiki meid – kümme üliõpilast – linna esindusrestorani ning tegi lõuna välja ning võttis meile joogiks Ungari Tokay veini, mis professorile eriti meeldis.

Kuusik oli seltskondlik inimene, kes suhtles tihedamalt just oma eestiaegsete kolleegidega, kes olid siia jäänud. Ta ei osalenud absurdsetel kunstikooli miitingutel ja avaldas julgelt, mõnikord ka lausa avalikult, toimuva kohta arvamust. Kuusik esindas meie jaoks ennesõjaaegset Eesti intelligenti, kes tundis huvi nii kunsti, kirjanduse kui ka muusika vastu. Ta omas ka küllaltki konservatiivset kunstikogu: valdavalt Eesti XIX sajandi realiste, moderniste mitte. Saime tema kaudu ka näitliku õppetunni eestiaegsest härrasmehest, kes ei talunud kompromisse. Kui teda sunniti kunstihoonele lisakorrust projekteerima, siis lõpetas ta praktilise töö üldse, öeldes: „Halbadel aegadel ei ole vaja arhitektuuri luua!”. Pealeehitusega rikuti maja peafassaadi peened proportsioonid. Küll osales ta tähtsamatel arhitektuurivõistlustel.

Kuusik oli küll modernistliku ajastu arhitekt, aga oma hingelt klassitsist, kes järgis oma töödes väga täpselt proportsioone, harmoneeris hoonete plaane ning kasutas ka klassikast pärit detaile. Tema originaalne kompositsiooniõpetus põhines samuti klassikal. Lemmikarhitektidena nimetas ta tihti rootslasi Asplundi ja Leverenzi. Ka tema lemmikvärv oli klassikast pärit koidupunane. Kuusiku klassikaorientatsioonist ma koolis veel aru ei saanud, aga hiljem küll, kui integreerisin selle Euroopa olulise traditsiooni 1980. aastatel ja hiljemgi oma loomingusse.

Nagu juba vihjatud, armastas arhitekt harrastada akvarellimaali ja tahtis, et see arhitektuuri täiendav kunst ei hääbuks. Seepärast korraldas ta arhitektuurikateedris igal sügisel akvarellide võistlusnäituse. Kui ma esimesel korral esitasin Lõuna-Eesti maastikud üpris ekspressionistlikus vormis, sain professorilt rängalt sõimata. Ma ei jätnud aga jonni ja juba järgmisel korral sain näitusel Kuusikult oma akvarellide eest tema isikliku preemia. Siinkohal ei saa jätta märkimata, et tuntud Ameerika arhitekt Steven Holl, Kiasma muuseumi autor, alustab oma iga tööpäeva akvarelliskitsidega, mis vallandavat temas loovuse.

Kuusik ei armastanud kõiki inimesi: kui keegi, oli see siis tudeng või kolleeg, ilmutas rumalust ja labasust, sai meister vägagi vihaseks ja kasutas vängeid sõnu. Kompositsiooni õpetades oli tal kaks hinnangukriteeriumi: „rämps” või „arenemisvõimeline”. Ta arvas, siiski ekslikult, et naistel puudub üldse ruumiline mõtlemine – aga naisi lihtsalt ei lastud sajandeid arhitektuurile ligi. Ta kasvatas meistki härrasarhitekte, individualiste, mis pikas perspektiivis ei kandnud enam head vilja, sest ehituskunst muutus iga aastakümnega üha enam rühmatööks. Aga individualism ja isikupära võiksid arhitektuuri ikka alles jääda. Ma ei saa aru näiteks sellest, kuidas on võimalik eramut projekteerida neljakesi ning kuidas teise neljase grupi töö on esimesega üpris sarnane – isikupära ei ole tihti enam ja kõik on muutunud kuidagi üleüldiseks. Arhitektuur on ja jääb ikkagi kunstiks, kunstiks, mis rakendab matemaatikat ja uut tehnoloogiat, ent on pööratud inimese keha ja hinge poole!