Eemal ja kohal – vestlus Jaanika Peernaga

Arhitekt Veronika Valgu vestlus loomingust kunstnik Jaanika Peernaga

Jaanika Peerna elab ja töötab 1998. aastast USA idarannikul New Yorgi lähistel. Tema looming, joonistused, videod ja valgusinstallatsioonid, käsitlevad sageli valguse, õhu, vee ja teiste loodusnähtustega seotud ilminguid. Jaanika Peerna teeb sageli koostööd disainerite, tantsijate-koreograafide ja helikunstnikega. Tema töid on esitletud kogu New Yorgi metropoli alal, aga ka Pariisis, Tallinnas, Lissabonis, Sofias, Dubais, Honolulus, Novosibirskis ja Roomas. Tema teoseid on ostetud paljudesse USA ning Euroopa erakollektsioonidesse, hiljuti ostis Jaanika Peerna töö Pariisis tegutsev Prantsusmaa riiklik nüüdisaegse kunsti fond (Le Fonds national d’art contemporain). USAs esindavad Peernat Masters&Pelavin galerii New Yorgis ja ARC Fine Art Connecticuti osariigis, Euroopas Hausi galerii Tallinnas.

19. veebruaril avati Tallinnas arhitektuuri- ja disainigaleriis Eesti päritolu kunstniku Jaanika Peerna ja sisearhitekt Toivo Raidmetsa ühisnäitus „Park”, mis on avatud kuni 2. märtsini.

28. veebruaril astus Peerna üles ka Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas.

Mis on loovus? See on nii äraleierdatud sõna, aga ikkagi – mida see tähendab?

Loovusest on lihtsam rääkida üldises plaanis. Niipea kui saada sel sabast kinni, seostada see oma isiku ja loominguga, on asi märksa keerulisem. Ma pole ju teadlikult kunagi ise oma loovust arendanud ja ega minu kooliharidus suuremalt osalt seda ka ei toetanud, isegi kunsti õppides. Õppisin nõukaajal ja sellele vahetult järgnenud aastatel. Soomes ja USAs õppimise ajal olin juba kogenum ning kool oli võimalus ja koht teha seda, mida kogu aeg olin teha tahtnud – viia oma maailmatunnetus visuaalse kunsti vormi. Tundus, et polnud vaja midagi välja mõelda ega loominguliselt ärgitada. Oli vaja vaid aega ja kohta, kus teostada sisemuses ringlevad visioonid. New Yorgi osariigi ülikoolis MFA¹ õppisin valdkondadevahelise kunsti osakonnas, kus üleminek joonistuselt valgusinstallatsioonidele oli loomulik asjade kulg. Nende vahele põimisin veel videot, seejärel pesin digifotode väljatrükke: digifoto trükiti välja ja siis pesti väljaprindilt kujutis maha. See oli üks minu autoritehnika tol ajal. Loodud töödel on võime nii-öelda peegeldada ja valgustada uusi võtteid ja ideid, mis vormuvad järgmisteks töödeks. Visiooni teostamisega materjalis loon iseendale võimaluse saada sellest visioonist täielikult teadlikuks, seda uurida ning lasta sel (ala)teadvusse kulgeda, kus ta ühel hetkel uue visioonina (töö ideena) taas pinnale tuleb. Loovus on seega minu puhul ilmselt kontaktisolek sisemise vooga, mis ei katke kunagi, kuigi vahel pole see kontakt kohe kättesaadav.

Sinu ruumi-installatsioonid mängivad justkui teatud ürgse, fundamentaalse, primaarse ruumikogemusega. Kuidas sa seda teed? Kas oskad viidata kindlatele küsimustele, millele otsid oma teostes vastuseid, või on tegu pigem intuitsioonist juhitud eesmärgitu rännakuga, kus on olulisem loomeprotsess ise, mitte niivõrd tulem?

Tabad siin millegi olulise pihta: oma töödega otsin võimalust teatud ruumikogemuse edasiandmiseks. Kindlasti huvitab mind just kogemuslik, mitte niivõrd mõistuslik mõju vaatajale. Õhustiku tunnetus ja nii pisikeste kui ülisuurte alade hõivamine inspireerib mind tööde loomisel. Kui ma vaatan tagasi, siis olin isegi oma digitrükkide perioodil nullindate keskel, keskendunud kogemuslikkusele ja nüüd viimasel ajal video- ja valgusinstallatsioonides on kogemuslikkus eesmärgina muidugi eriti selgelt tunda. Intuitiivne töö on mulle alati olnud lähedasem, aga ega sellega üksi ka päris saa. Füüsilise keha osalemine tööde sünnil on oluline: kui ma joonistan, siis joonistan terve kehaga. Joon algab kuskilt sügavalt keskmest ja see, et ta sõrmede vahel oleva kriidiga paberile jälje jätab, on vahel isegi teisejärguline². Videoinstallatsioonis „Suitsu vabalangemine”³ polnud loominguline protsess või idee areng sellest oluliselt erinev: eesmärk oli luua töö, kus gravitatsiooni mõjul allapoole liikuv mateeria eitab maiseid reegleid. Selle installatsiooni sünni juures mängis suurt rolli minu füüsiline hüplemine ateljees: püüdsin esmalt omaenda kehas luua sellise kogemuse, mida installatsioonis otsisin. Sellest ajast olen liikunud järjest enam ruumikogemust tekitavate tööde juurest vahetult ruumiga töötamise suunas. Kui rääkida Eestis tehtud töödest, siis läinud suvel sai Viinistu kammersaalis loodud kohaspetsiifiline joonistusinstallatsioon „Vaikne kaasaloksumine”, mis sai teoks suuresti tänu Margot Kasele ja Loit Jõekaldale. Inspireeris konkreetne asukoht, nii siseruum kui ehitise mereäärne ümbrus.⁴ Siseruumi arhitektuur (Toivo Raidmets ja Emil Urbel) tingis minimaalse joonistusriba, mis asetus ukselt vaadates vastasaknast paistvale mere ja maa piirile. Joonistusriba ruum ja rütm loksusid kaasa kammersaali ja selle ümbruse muutuva valgusega, mis omakorda peegeldus grafiidijoonistelt ja merevee liikumise igavese dünaamikaga. Olen teinud koostööd ka tantsijatega. Tantsijad kaardistavad ju vahetult oma kehaga füüsilist ruumi ning vormivad seejuures ruumi ka psühholoogiliselt. Lapsena olin kirglik iluuisutaja, ilmselt on mälestus sujuvast liikumisest ilusas lumemaastikus kuskil siiani kaasa tuksumas.

Valdkonnaülene osa sinu loomingust nagu videod „Vaikne torm”, „Suitsu vabalangemine”, „Suunatud ilm”, „Vee veenid” ja paljud muud koostööprojektid tantsijate-koreograafide, helikunstnike ja mitmete teistega kõnetab vaataja ruumikogemust, see puudutab kõiki meie meeli. Kas sulle tundub, et oled juba kõik piirid ületanud või on midagi sinu jaoks üliolulist veel küsimärk? Ehk siis – kuhu suunas liigud edasi?

Ei, lõppu pole veel näha, õnneks. Mis siis küll saaks, kui oleks? Peaksin uue töö otsima! (Naerab.) Ei tea ka uut suunda ega uusi küsimusi. Need tulevad tegemise käigus. Praegu on mul käsil isikunäitus ühes ajaloolises lossis, mis jääb New Yorgist 70 kilomeetrit põhja poole ja vaatab mäenõlvalt Hudsoni jõe peale. Seal näitan nii videot, valgusinstallatsiooni kui ka joonistusi. Tööde valik ja asetus on tugevalt seotud näituse ruumidega. Mu senini suurim joonistus, neli ja pool meetrit pikk grafiidijoonistus kalkal, on loodud silmas pidades selle lossi ühte seina, mis asetseb kahe kõrge ukse vahel.

Kuidas valid koostööpartnereid? Kelle looming liigutab sind sedavõrd, et tekib loomulik uuel tasemel loominguline kooslus ja kooskõla? Kas mõni koostöö on ka tõelise pettumuse valmistanud, mille eest hoiataksid noori loojaid, kes alles otsivad oma rada?

Koostööpartnerite valikul on eeldus see, et tulevase partneri töödega on olemas juba varasemast teatud mõtteline ühisosa, resonants. Vahel valin ka meelega tundmatu koostööpartneri ning sel juhul olen valmis ootamatuteks võngeteks, mis on samuti teretulnud. Totaalseid pettumusi pole seoses koostööprojektidega siiani olnud. Ka kehvapoolne koostöö on siiski olnud alge uutele töödele. Ma arvan, et minu kui kunstniku praksis on palju eraklikum kui arhitektil. Ateljeevaikusest ja -eraklikkusest nn elava joonistamise performance’iks väljatulek on mulle suur samm edasi. Seda enam, kui tegemist on koostööprojektiga. Noortel on ilmselt hea enne koostööle asumist lasta mõttest läbi paar küsimust: mis on see, mille saavutan ilma koostööta paremini kui koostöös, mida võiks plaanitud koostöö lisada minu tööle?

Arvatakse, et New Yorki elukeskkonnana käivitab loovuse ja loomingulisuse. Kuidas on metropoli lähedus sinu loomingut mõjutanud? Millistes maailma paikades oled veel kogenud, et jah, siin tahan kunstnikuna tegutseda? Kas linlik, kas või elamus, mõtte-tihedus stimuleerib?

Esmalt on minu paletti ja ruumitunnetust mõjutanud Eestist eemalolek. Otsene mõju seisneb kasinas värvivalikus ning tundlikkuses valguse suhtes. New York on täis tohutult andekaid kunstnikke, siin on igal neist võimalus leida üles oma ringkond, inimesed, kellega räägitakse sama keelt. See on mulle oluline seltskonna ja ideevahetuse mõttes. Kuid kui rääkida otseselt loomeprotsessist, siis eelistan töötada New Yorgi tihedusest pisut eemal, teades samal ajal, et see linn pole kaugel. Eelistan oma ateljees end enne tööleasumist nii vaikseks ja mõtteist tühjaks saada, kui võimalik. Samas ma tean, et pole vaikust ilma mürata. Seega naudin väga niisugust kahe maailma, intensiivse city ja vaikse Hudsoni jõe äärse ateljee vahel elamist. Peame perega plaani kolida sügisest aastaks Berliini. Näis siis, kuidas see keskkond mu loomingut mõjutab.

1 MFA – Master of Fine Arts ‘vabade kunstide magister’.

2 http://www.jaanikapeerna.net/#!maelstrom-series-25/zoom/ca8l/image1jn3.

3 http://www.youtube.com/watch?v=Kg8sk1_-GRk&list=UUeokgarWR_UQ4OC4JTNnS8Q&index=5.

4 https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10151165336624863.465159.31631189862&type=3.