„Eesti 2030+” kui võimalus
Oleme palju rääkinud oma rahulolematusest varakapitalistliku Eesti ruumilise arenguga viimasel aastakümnel. Kuidas saaks riik korraldada asja nii, et kümne või kahekümne aasta pärast võiksime vahepealse arenguga rahul olla? Rääkides koostatavast üleriigilisest planeeringust „Eesti 2030+”, peaksime esmalt mõtlema just sellele küsimusele. Kehtivas õiguskorras on üleriigiline planeering see dokument, mis ideaalis peab kujundama riigi ruumilise arengu peamised alused.
Oleme palju rääkinud oma rahulolematusest varakapitalistliku Eesti ruumilise arenguga viimasel aastakümnel. Kuidas saaks riik korraldada asja nii, et kümne või kahekümne aasta pärast võiksime vahepealse arenguga rahul olla? Rääkides koostatavast üleriigilisest planeeringust „Eesti 2030+”, peaksime esmalt mõtlema just sellele küsimusele. Kehtivas õiguskorras on üleriigiline planeering see dokument, mis ideaalis peab kujundama riigi ruumilise arengu peamised alused. Armastan seda nimetada ka suupärasemalt – riigiplaneeringuks. Selle nimetus „planeering” on mõneti üksnes vormitäide. Pigem on tegu tekstilise strateegilise dokumendiga, kus räägitakse ruumist. Teksti juures mängivad olulist rolli ka üldised skeemkaardid. Enamik riike nimetabki seda laadi dokumente strateegiateks (spatial development strategy). Kuna sellised tegevuskavad on üldiseks aluseks eelkõige ruumilisele planeerimisele, siis nimetatakse Eestis seda tinglikult planeeringuks.
Lõpetanud möödunud aasta lõpus töö siseministeeriumi planeeringute osakonna nõunikuna üleriigilise planeeringu küsimustes, on sobiv aeg teha vahekokkuvõtteid. Kuna tegemist on meeskonnatööga, siis on paljud senistes dokumentides väljendatud seisukohad vaidluste ja kompromisside tulemus. Olen mitmetes küsimustes seniste tulemuste tulihingeline toetaja, samas jään mitme seisukoha osas eriarvamusele. Selles kirjutises väljendan oma isiklikke seisukohti.
„Eesti 2010” kui kogemus
Meil on olemas kehtiv üleriigiline planeering „Eesti 2010”. Selle sisu kattub paljuski praeguste eesmärkidega. Aga kui paljud meist üldse teavad, et selline dokument on olemas ja viimased kümme aastat kehtinud? Ja kui palju on läinud vastupidiselt selles dokumendis kirjapandule? Näiteks kui dokumendis „Eesti 2010” rõhutatakse reisiraudtee arendamise olulisust, siis tegelikult mahtus aastakümnesse raudtee erastamine ja tagasiostmine, samuti rongiliinide vähendamine. Kui „Eesti 2010-s” on rõhutatud teenuste kättesaadavust igas Eestimaa paigas, siis tegelikult on teenuste osutamine väikestes kohtades lõpetatud.
Nendel vastuoludel on mitmeid põhjusi: „Eesti 2010” koostati üsna suletud ringis ja planeeringu elluviimiseks puudus riigiasutustes tegelik tahe, teksti struktuuriline ülesehitus tegi selle jälgimise ja arvessevõtmise keerukaks, planeeringus unustati, et linnad ei ole lihtsalt punktid kaardil, vaid et seal elab enamik inimesi. Linnastruktuurid moodustavad keeruka ruumi, mille organiseerimiseks oleks võinud samuti riigi poolt anda üldised sihiseaded. Töötades kinnisvarabuumi ajal Kuressaares linnaarhitektina, vaatasin, kas „Eesti 2010” võiks omavalitsusele olla abiks mõistlike planeerimisalaste otsuste tegemisel. Kahjuks ei õnnestunud sealt leida sisuliselt midagi sellist.
Enamik kohalike omavalitsuste ametnikke ilmselt ei vaadanudki seda dokumenti. Parim, mida „Eesti 2010” pakkus, oli maakondade teemaplaneeringute rohelise võrgustiku kaardistamine. Kokkuvõttes on „Eesti 2010” väärtus eelkõige riigi ruumilise planeerimise käimalükkamine, seda võib vaadelda kui esimest katsetust ning nüüd tuleb õppida võimalikult palju saadud kogemusest. Alustasime sellest, et korraldasime koostamisprotsessi võimalikult avalikult, igaühele anti võimalus veebilehel ja aruteludel kaasa rääkida. Veebileht www.eesti2030.ee on ka edaspidi avatud arvamuste avaldamiseks ja ma loodan, et selle töö jätkajad võtavad laekunud ettepanekuid tõsiselt.
Mis on ruumiline areng?
Ruumiline areng on defineerimata mõiste, kuid selle all võiks silmas pidada kõiki selliseid inimese poolt teadlikult ellu viidavaid ja pikaajaliselt püsivaid muudatusi ruumis, mis pakuvad huvi laiemalt.
Vabas Eestis on ruumiline areng seni toimunud suures osas üksikute maaomanike tahte või erinevate riigiasutuste ja omavalitsuste koordineerimata otsuste kaudu. Ruumilise arengu teadlik organiseerimine ei ole loomulikult lihtne, aga see on vajalik. Olulisi otsuseid tehakse väga erineval üldistusastmel nii planeeringute kui ehitusprojektide kaudu, aga samas ka teenuste pakkumise või investeeringute jaotamise ruumilise paigutamise kaudu. Eesmärgiks tuleks seada see, et ruumilise arengu kaudu jõutakse erinevate inimeste ja ühiskonnagruppide jaoks parima ruumini.
Üsna lihtne on mõista, et avaliku sektori investeeringuid on võimalik planeerimise abil suunata ja ruumiliselt organiseerida. Selle suunamine moodustabki olulise osa üleriigilisest planeeringust. Aga ruumilisel arengul on ka teine külg. Erasektori investeeringute korraldamisel on meil tänaseni lahendamata üks üldine õigusküsimus – kas õigus ehitada on omaniku põhiõigus või mitte? Paljud õigusteadlased ja ametnikud väidavad, et õigust ehitada saab piirata ainult seaduse alusel, see tähendab, et kehtib printsiip: mis pole keelatud, on lubatud. Samas ütleb terve mõistus, et ehitamise puhul ei peaks see nii olema, sest kõik, mis ehitamise tulemusel tekib, jääb pikaks ajaks püsima ja on seetõttu alati avaliku huvi objektiks.
Kui omanik tahab näiteks ehitada oma äri huvides põllu peale kaubanduskeskuse, mis muudab märgatavalt teenuste pakkumise ruumilist struktuuri ning mõjutab seeläbi suurte inimgruppide liikumisviisi ja pikendab liikumisteid – kas inimestele tekib seetõttu parem ruum? Sageli mitte. See tekitab hoopis juurde hulga uusi probleeme nagu näiteks autostumise kasvu ja sellest tuleneva vajaduse uute riigi investeeringute järele. Siit kerkib küsimus – kuidas seda sorti soovimatut ruumilist arengut takistada või sellele parem alternatiiv leida? Kui eeldada, et ehitamine on omaniku põhiõigus, siis vastukaaluks peab leiduma seadus, mis takistab kirjeldatud arengut. Meil ei ole selles olukorras võtta ühtki seadust peale planeerimisseaduse, mille järgi teevad ruumilise arengu üksikotsused kohalikud omavalitsused üld- ja detailplaneeringute kaudu. Samas tuleb ka nende üksikotsuste tegemisel lähtuda seadustest ja üldisematest planeeringutest. Seega – kui soovime suunata näiteks kaubanduskeskuste paiknemist, on mõistlik, et mitte öelda vältimatu anda riigi tasandi planeeringutega ette üldised juhised nende planeerimiseks.
Samas kardan, et kõiki võimalikke ruumilise arengu objekte me siiski ei suuda käsitleda üleriigilises planeeringus. Seepärast, kui soovime kvaliteetset ruumilist arengut, siis pean vajalikuks ka õigusruumi selgesõnalist ümbersättimist niiviisi, et õigus ehitamiseks ei saa kuuluda automaatselt omaniku põhiõiguste hulka. See oli üks näide, et üleriigilise planeeringuga ei saa lahendada kõiki ruumilise arengu muresid, paljud küsimused peab riik lahendama õigusloome kaudu. Üleriigilise planeeringu senises tööprotsessis on eelistatud keskendumist kõige olulisematele teemadele. Kokkuvõtlikult kirjeldab olulisi sihiseadeid eelmise aasta kevadperioodil valminud ruumilise arengu visioon. Siinkohal ei jõua ma puudutada kõiki visiooni teemasid, aga kirjeldan omal valikul olulisemaid, milleks on ühendusvõrgustikud, avaliku ruumi kvaliteet ja asustuse kompaktsus.
Eestimaa nagu üks linn?
Eesti ruumilise arengu visioonis rõhutatakse terminit „hajalinnastunud ruum”. Olen olnud selle oponent, samas pidanud vajalikuks rääkida mõiste tegelikust sisust, mida see termin edasi ei anna. Kogemuse järgi mõjub „hajalinn” erialainimestele ning ka teistele eksitavalt, sest läheb kergesti sassi „valglinnaga”. Seepärast mõtestaksin omalt poolt eesmärgi teisti: kõik Eestimaa paigad võiksid olla sedavõrd hästi ühendatud, et me saame siin elada peaaegu nagu ühes linnas. Võib-olla on see utoopia, aga miks mitte proovida nii mõelda.
Ruumilise arengu visiooni üks olulisi põhimõtteid kahaneva rahvastiku tingimustes on kõikjal Eestis elujõu säilitamine, mis võiks realiseeruda elu- ja töökohtade valikuvabaduse suurendamise kaudu. Selle eelduseks on mugavad, sagedased, kiired, kvaliteetsed ja hästi seotud ühistranspordiühendused. Keskseks arengusuunaks on linnadevahelise raudteeühenduse hüppeline kiiruse ja kvaliteedi tõus. Inimeste valikuvõimaluste avardamise läbi saaks iga koht eeldatavalt juurde mitmekesisemat elanikkonda ja tööjõudu, mis kokkuvõttes suurendab kõikide võimaluste paljusust, ettevõtlusvõimaluste, elukeskkonna ja eluviisi mitmekesisust, mida võib lugeda oluliseks väärtuseks.
Aruteludes on välja tulnud, et meil ei käi üle jõu arendada raudteid vastavaks rongide liikumiskiirusele 160 km/h. Kui suunata kiirete maanteede ehitamiseks kuluvad investeeringud hoopis raudteedele, siis võib kiiruse ja mugavuse võit olla palju suurem. Maanteede investeeringud peaksid olema suunatud üksnes ohutusele, raudteel on võimalik tõsta aga märgatavalt kiirust. Kui kiirete rongiliinidega ühendada Eesti olulised sõlmpunktid, nii et näiteks Tallinna-Tartu vahemaa läbimiseks ei kulu üle tunni, oleks võimalik isegi elada ühes ja töötada teises linnas. Olulised sõlmpunktid on ka keskmise suurusega linnad, eelkõige maakonnakeskused, mis peaksid samuti olema omavahel väga hästi ühendatud. Sõlmpunktidest peaksid hargnema heade ümberistumisvõimalustega kohalikud liinid väiksematesse asulatesse, mis on oma piirkonna esmatasandikeskuseks.
Ka linnasisene ühistranspordikorraldus peab võimaldama mugavat ja kiiret liikumist ilma autota, nii et on ühendatud linnadevahelise ja rahvusvahelise ühistranspordi sõlmpunktid, välditud autostumisest tulenevaid liiklusummikuid ja avaliku ruumi moondumist liiklusruumiks. See eesmärk saab teostuda vaid koosmõjus asulate kompaktse arenguga. Seega tuleb seada piir vohavale valglinnastumisele. Kokkuvõttes võiks Eestimaa tervikuna kujuneda omavahel ühendatud kompaktsete asulate võrgustikuks, mille vahel säilib looduskeskkonna ja traditsioonilise hajaasustuse kvaliteet. Ilmselt on liialdus nimetada kogu võrgustikku „üheks linnaks”, aga kindlasti oleks elu sellises ruumis ladusam ja võimalusterohkem.
Avalik ruum keskseks objektiks
Kui me räägime seotud ühistranspordisüsteemist, siis ei ole see ju tegelikult midagi muud kui lihtsalt üks oluline osa avalikust ruumist. Avalik ruum on üldisem mõiste, millega kirjeldada terviklikult inimese liikumisruumi, mis jääb eelkõige kodu ja töökoha vahele. See on peamine inimestevahelise suhtluse ja ajaveetmise ruum.
Kahtlemata on avaliku ruumi piirid hägusad. Autotee on mõnes mõttes avalik ruum, aga teiselt poolt lihtsalt üks taristu, mis on mõeldud autode liikumiseks. Auto on privaatne ruum. Kõnnitee on kindlapeale kõige tavalisem ja selgem avalik ruum. Ühiskondlike ja ärihoonete siseruum on poolavalik ruum, mis on osa ajast suletud. Ühistranspordivahendid on samuti poolavaliku ruumi tunnustega. Linnas on avaliku ruumi olulised osad väljakud ja pargid, maal metsad koos matkaradadega. Kõik see kokku peaks üle riigi moodustama sidusa, inimsõbraliku ja mitmekesise süsteemi. Kui oleks minu otsustada, siis valiksin üleriigilise planeeringu peateemaks ja keskseks objektiks just avaliku ruumi väärtused. Sellisel viisil mõeldes suudaksime iga üksikotsuse tegemisel arvesse võtta kõige tähtsamad asjaolud ja see oleks kokkuvõttes peamine alus ruumilise kvaliteedi tõusule.
Üha enam pead tõstev kodanikuaktiivsus räägib samuti eelkõige avalikust ruumist. Paraku näen, et paljud planeerijad suhtuvad avaliku ruumi mõiste kasutamisse liigse skepsisega. Tegelikult kogub aga ka välisriikides public space’i mõiste üha enam populaarsust ja Eesti üleriigilise planeeringu ülesehituse julge punumine avaliku ruumi mõiste ümber võiks olla enam tulevikkunägev. Muide, planeerimisseaduses seda mõistet isegi ei mainita. See viga tuleks parandada, sest ilma avaliku ruumi mõisteta jääb planeerimise sisuline osa ühekülgseks ning planeering formaalseks.
Toimetulek valglinnastumisega
Viimase kümnendi üks negatiivseid arengusuundi on kindlasti suuremate linnade süsteemitu laialivalgumine. Välja on ehitatud sisuliselt uued linnaosad, mille elukeskkonna kvaliteet on küsitav. Elanikkond on sõltuvuses autost, kodu lähedal pole igapäevateenuseid ega inimsõbralikku avalikku linnaruumi, arhitektuur on üksluine, kevaditi on veeuputus, elu möödub liiklusummikutes jne. Kas me sellist ruumi tahtsimegi? Leidub muidugi ka positiivsemaid näiteid, aga peaks püüdlema ikka selle poole, et kui üldse midagi ehitatakse, siis läbimõeldult ja hästi. Vabaturumajandus ei suuda seda valdkonda reguleerida. Maaomanikud on oma kasumi välja teeninud juba sellega, et maa hinda tõsteti pelgalt planeeringu kehtestamisega, millega põllu asemele elamud lubati. Elukeskkond ei huvitanud sellel hetkel kedagi.
Siin peab avalik sektor üldiste huvide eest seisma. Kuna uued elurajoonid ja ärikeskused kalduvad ületama kohaliku omavalitsuse halduspiire, siis ei ole ühel omavalitsusel võimalik neid terviklikult organiseerida ja ainuke võimalus seda protsessi juhtida on luua selged alused riigi tasandil. Seepärast pean valglinnadega toimetulekut üheks üleriigilise planeeringu peamiseks ülesandeks. Kui üleriigiline planeering seab vastava eesmärgi, siis on võimalik maakonna tasandil uue linnaliku asustuse tekkeks välja valida parimad asukohad ja tagada nende terviklik areng.
Oluline on seejuures tajuda, et viimase majandusbuumiga valmis ehitatud kinnisvarakülad on kõigest jäämäe veepealne osa. Paljukordselt suuremat valglinna ja süsteemitult hoonestatud põllulapikesi näeme sel perioodil kehtestatud planeeringutes ja see pilt ei kao iseenesest kusagile. Omanikud usuvad, et neil on nn õigustatud ootus planeeritud elamurajoonid välja ehitada. Kuna kokku on elamispinda planeeritud aga vajadusest kümneid kordi rohkem ning kui me laseme buumiaegsetel pealiskaudsetel planeeringutel rahulikult edasi kehtida, siis kindlasti ehitatakse planeeritust mingi osa välja, aga me paraku ei suuda ette aimata kus ja millise kvaliteediga seda tehakse. Seega ei saa asjakohaselt planeerida ka vajalikke tehnilisi ja sotsiaalseid infrastruktuure. Kui me selle probleemiga midagi ette ei võta, jätkub senine areng ka võimaliku uue majanduskasvu ajal. Lahendus ei ole siin lihtne, aga seda tuleb otsida.
Planeeringu elluviimise raskused
„Eesti 2010” üks peamisi küsitavusi oli rakendusmehhanismi sisuline puudumine. Ka nüüd teeb kõige rohkem muret küsimus, kuidas „Eesti 2030+ ” visioonist kujundada tegelik ruumiline areng. See on teema, mille kohta ei ole esialgu veenvat arusaamist ja tõsisemad arutelud selle ümber pole alanudki. Paljude planeerijate hulgas näib valitsevat kujutluspilt, et üleriigilise planeeringu alusel tehakse riiklikud arengukavad ning hierarhilises järjestuses maakonna-, üld-, ja detailplaneeringud ning see justkui olekski piisav lahendus. Ma ei usu päriselt sellesse. Ruumilise planeerimise senine staatilis-hierarhiline süsteem ei sobitu tänapäeva dünaamilisse maailma. Kindlasti läheb maakonnaplaneeringutega aastaid, seejärel tehakse kaua üldplaneeringuid, igas omavalitsuses eri tempos. Sageli jõuab detailplaneering isegi sisulises mõttes vananeda, enne kui jõuab lõpule lohisev menetlusprotsess. Niisugusel viisil planeeringut ellu viies jõuaksid üleriigilise planeeringu põhimõtted tegelikku ehitustegevusse võib-olla alles sellesama 2030. aasta paiku. Paraku aga ei ole võimalik aega seisma panna, ruumiline areng leiab aset ka vahepealsel ajal.
Seepärast arvan, et kiirelt muutuvas maailmas vajame üleriigilisele planeeringule teistsugust rakendusmehhanismi. Elluviimise nimel tuleb tööle asuda kohe ja pidada iga üksikotsuse tegemisel silmas seatud eesmärke. Seda kõigi tasandite planeeringute ja ehitusprojektide lahenduste, maatehingute, investeeringute jaotuse ja muude otsuste puhul. Senisest paremini tuleb korraldada avaliku sektori asutuste jooksev töö ruumiliste üksikotsustega. Mõistlik on jaotada ülesanded riigiasutuste vahel niiviisi, et iga üleriigilise planeeringu olulise eesmärgi elluviimine on mõne asutuse otsene ülesanne. Näiteks tervikliku ja seotud ühistranspordisüsteemi loomine ei ole praegu ühegi riigiasutuse kohustus. Aga kui keegi ei tööta jooksvalt eesmärgi nimel, siis see ei saagi teoks saada. Oleks hea, kui leiduks ka asutus, kes suudaks kogu ruumilist arengut üldiselt koordineerida, probleeme näha ja vajadusel reageerida. Praegune siseministeeriumi planeeringute osakond on selleks ilmselgelt liiga väike.
Soovin „Eesti 2030+” projekti jätkajatele jõudu ja edu, sest korralik strateegia on ainuvõimalik kvaliteetse ruumilise arengu alus. Võib-olla on liiga optimistlik see planeering kehtestada 2011. aasta lõpuks, nagu ajakava ette näeb. Tähtsam on see, et vaidlused saaksid läbi vaieldud ja üleriigilisest planeeringust saaks üldsuse, erialainimeste, riigiasutuste ja poliitikute poolt ühiselt tunnustatud arengudokument. Toimiva rakendusmehhanismi loomine ja riigiasutuste struktuuri muutuste elluviimine ei leia tõenäoliselt kiiret lahendust.
Nende küsimuste lahendamine võiks olla üheks oluliseks eesmärgiks ja väljakutseks kevadel alustavale uuele riigikogule ja valitsusele.
Toomas Paaver oli siseministeeriumi planeeringute osakonna nõunik aastatel 2009 – 2010.