Eesti arhitektid otsivad võimalusi Euroopa konkurentsis läbilöömiseks

Eesti Päevaleht 26.05.2004
Aivo Vahemets

Eesti Päevaleht tundis huvi, kuidas läheb Eesti arhitektidel välismaal – kas neil õnnestub pakkuda oma töid ka välistellijatele? Selgus, et huvi eestlastest arhitektide projektide vastu on suhteliselt kesine – selleks, et teostada oma projekte välismaal, tuleb arhitektil osaleda aktiivselt arhitektuurivõistlustel, avaldada artikleid rahvusvahelistes ajakirjades ja ennekõike arendada suhteid.

Küsimustele vastasid:
Tõnu Laigu, EAL aseesimees
Vilen Künnapu, AB Künnapu & Padrik arhitekt
Leonhard Lapin, arhitekt

Kui paljud Eesti arhitektid praegu välismaal töötavad?

LAPIN: Ma arvan, et sain omal ajal palju rohkem pakkumisi – 1980–90-ndatel. Kuna olime siis veel Nõukogude Liidu osa, pakkusin huvi kui nõukogude avangardi ideede jätkaja.
Võib-olla oli Eesti siis uus ja omamoodi ning pakkus rohkem huvi. Praegu oleme integreerunud ja ühinenud. Meid ei võeta enam uustulnukatena.

LAIGU: Ma arvan, et välismaal töötamine väga tõsiseks väljundiks ei kujune. Vaatamata sellele, et nüüd on üks riik, on ikkagi erinevad keeled ja erinevad ehituskorraldused – kuigi sa oled õppinud arhitektiks, ei tunne sa kohalikke olusid ja siis on väga raske läbi lüüa. Sa võid olla seotud ühe projektiga või ühe firmaga, aga ise minna oma firmaga ja läbi lüüa, on sisuliselt võimatu.

KÜNNAPU: Need on kaks erinevat asja – kas minna välismaale lihtsalt tasuvale tööle või pakkuda oma projekte ja teha omi asju. Meie arhitektid võiksid hommepäev mõnda välismaa büroosse tööle minna. Meie tase on hea, see pole üldse küsimus.

LAIGU: Sama asi on tegelikult siiatulijatel, igal juhul tuleb teha kohalike arhitektidega koos-tööd. Teine asi on see, et osta firma ja olla ise omanik, aga tegijateks on ikkagi enamasti kohalikud. Soome näite põhjal on sinna pärast Euroopa Liitu astumist mujalt tulnud vaid kolm-neli tõsist arhitektuurifirmat. Samas on lõppude lõpuks kõik võimalik.

KÜNNAPU: Ma ütleks jah, et oleme pigem erandid Eesti arhitektide hulgas, kuna oleme hästi palju välismaale projekteerinud ja preemiaid saanud konkur-sitööde eest (Vilen Künnapu töötab aastaid koos Ain Padrikuga – toim). Valmisehitatud asjadest on meil näiteks Eesti saatkonna juurdeehitus Moskvas. Paljudel konkurssidel oleme ka napilt teiseks jäänud. Praegu on hästi huvitav asi Prahasse ehitatav arkaad, mis koosneb 25 paviljonist, millest ühe projekteerib iga euroliidu riigi arhitekt.

Kuidas Eesti arhitektidel välismaal tööd saada õnnestub? Mida selleks tegema peab?

LAIGU: Kõige suuremad arhitektide ühendajad ja omavahel segajad on arhitektuurikoolid. Kui sa lähed välismaale arhitektuuri õppima, siis on suurem tõenäosus, et sa sinna kunagi ka tööle satud. Koolides kohtud inimestega, omaealistega, õppe-jõududega. Kui saad nendega hea kontakti, siis tekivad rahvusvahelised meeskonnad, kes hakkavad omavahel koostööd tegema. Kool on kõige potentsiaalsem võimalus.

LAPIN: Väga aktiivselt tuleks osaleda arhitektuurivõistlustel. Aga see nõuab ressursse, samas peab arhitekt ka millestki elama. Näiteks Soomes saavad konkurssidel osalemist lubada suured jõukad bürood, kus töötab 40–50 inimest. Neist 4–5 inimest pannakse eraldi võistlustööd tegema.

KÜNNAPU: Kunagi saavutasime kuulsust läbi konkursside, aga nüüd oleme tänu nendele võitudele teada-tuntud. Kaasa aitavad ka rahvusvahelised näitused ja installatsioonid. Lisaks toovad tuntust ka publikatsioonid rahvusvahelistes arhitektuuriajakirjades, või loengute pidamine.
Võib-olla peaks noored rohkem tahtma rahvusvahelisel tasemel kaasa mängida, iseenesest ei tule midagi. Arhitektuuri arengule on see oluline. Meie teadmised Padrikuga (Ain Padrik – toim) põhinevadki arhitektuurikonkurssidel.

LAPIN: Kui mina oleks noorem ja lõpetaksin praegu kooli, läheksin pikema jututa ennast välismaale täiendama. Suhteid tuleb hakata looma varakult.

Miks Eesti arhitekte projektide peale valitakse? Mis võiks olla nende omapära?

LAIGU: Põhiline töösaamine ongi tegelikult isikute kaudu. Et riske vähendada, siis tellija valib selle järgi, mida sa teinud oled. Selle järgi saab ka stiili valida. Kuigi Eesti arhitekte aktsepteeritakse, ei kuulu ükski maailma tippude hulka. Me ei ole sinna veel jõudnud, võib-olla ei ole piisavalt kultuurilisidemeid.

KÜNNAPU: Eestlaste eeliseks on energeetiline suhtumine, tugev intuitsioon. Ega asjata öelda, et meil on palju sensitiive. Looja, kunstnik, sensitiiv – neil vast ei olegi suurt vahet.

LAPIN: Mida mina olen viimasel ajal teinud ja väljapoole pakkunud, on ökoarhitektuur. Minu arvates oli otsus viia Veneetsia biennaalile välikäimla päris hea idee, see äratab suuremat tähelepanu.
Varem või hiljem saadakse aru, et meie traditsioonid on looduses ja loodusläheduses. Kohalikud materjalid, traditsiooniliste võtete kasutamine, väike mastaap võiks olla meie rida.

Miks üldse välismaale tööle kippuma peaks? Kas tasu on parem või väljakutse suurem?

LAIGU: Tasuküsimus on hästi kirju. Näiteks Austrias ja Saksamaal on kehtestatud arhitektide tasumäärad. Kõik teavad seda, et hinnaküsimine käib selle järgi – kas mõni arhitekt on nõus tegema minimaaltasu järgi või tuleb töö eest kallimat hinda maksta.
Eestis ja Soomes on tänu konkurentsiseadusele see asi vabaks lastud. Igaüks võib öelda oma hinna. Hind võib seetõttu muutuda täiesti absurdiks, mõni arhitekt on nõus isegi alla omahinna tegema, kui tal tööd ei ole.
Samas on Eesti noortel kodu-maal praegu isegi rohkem võimalusi kui mujal – välisriikides on tavaline, et oma maju saad hakata tegema alles 45–50-aastaselt. Eesti on mõnes mõttes noorte arhitektide meka – praegu ehitatakse palju ja tööd jätkub nii noortele kui vanadele.

Künnapu ja Padrik teevad Prahasse Eesti paviljoni
Tšehhimaa endise presidendi Vaclav Haveli eestvedamisel planeeritakse Praha vanalinna Euroopa arkaadi, mis koosneks 25 paviljonist – igal Euroopa Liidu riigil oma paviljon. Paviljoni autoriks on selle riigi mõni tunnustatud arhitekt.
Paviljonid on kahekorruselised – esimesel korrusel hakkab asuma näitusesaal, teisel korrusel töö- ja eluruumid seal ajutiselt resideerivale vastava riigi kunstnikule.
Eesti paviljoni projekteerib Vilen Künnapu ja Ain Padriku arhitektuuribüroo.

Loe: epl 26.05.2004