Eesti Arhitektide Liit: Tallinn ei tohi areneda valimistsüklite kaupa

Foto: Jüri Vendelin, 1979 (Rahvusarhiivi Meediateek)

Eesti Arhitektide Liit: Tallinn ei tohi areneda valimistsüklite kaupa

Tallinna värske koalitsioonilepe sisaldab mitmeid punkte, mis puudutavad otseselt linna ruumilist arengut. Arhitektide liidu jaoks on oluline, et pealinna tulevikku kujundavad otsused oleksid süsteemsed, kvaliteedikesksed ja pika vaatega, et teatepulk iga valimistsükli järgselt maha ei kukuks.

Aet Ader, Siim Tanel Tõnisson

Kui kaua on ette valmistatud Rail Balticu rajamist? Mõte Baltikumi Lääne-Euroopaga ühendavast rongitrassist sai kirja visioonidokumenti ja heaks kiidetud Läänemere regiooni tippkohtumisel 1994. aastal. Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitamine Raadile otsustati 2003. aastal, Eesti Arhitektide Liiduga koostöös korraldati arhitektuurivõistlus, hoone sai valmis aga aastal 2016. Need on vaid üksikud näited illustreerimaks, et ruumiootusest hoone või infrastruktuuri valmimiseni kulub rohkem kui neli, vahest rohkem kui kümme või kakskümmend aastat. Oluline, et teatepulk vahepeal maha ei kukuks. 

Tallinna üldplaneering ja linna kinnisvarastrateegia on vajalikud sammud edasi

Koalitsioon on kokku leppinud uue Tallinna üldplaneeringu koostamises, mis on kindlasti väga positiivne jätk juba käimasolevale linnaplaneerimisameti tööle. Üldplaneering paneb paika peamised ruumilised arengud, lihtsustades oluliselt kogu planeerimis- ja arendusprotsessi ning suurendab nii avaliku kui ka erasektori tõhusust. Ka detailplaneeringute protsesside venimine, mille üle on tihti nurisetud, tuleneb otseselt ajakohasekorraliku üldplaneeringu puudumisest.

Kesklinnal puudub linnaosa üldplaneering, ülelinnaline planeering on vananenud (aastast 2001) ja sellest tekib palju halli udu linnaplaneerimisameti ja arendajate vahel. Positiivne on, et linn paneb paika oma eesmärgid ning need on üldplaneeringu vormis kõigile üheselt mõistetavad. Samuti on tervitatav linnavalitsuse plaan luua arendajate planeerimisprotsessi ümarlaua formaat, kuid lisaks ettevõtjatele tuleb laua taha kutsuda ka erialaliidud, et formaat ei kujuneks vaid monoloogiks, vaid oleks suunatud erinevate – nii majanduslike kui elukeskkonda puudutavate – kvaliteetide tasakaalule.

Üldplaneeringuga sarnases kaalukategoorias on linnal plaan töötada välja pika vaatega kinnisvarastrateegia. Praegu on tagumine aeg lõpetada linna maa ja kinnisvara lausaline võõrandamine ja panna avalik vara avalikkuse teenistusse. Vastasel juhul seob linn ise oma käed ja annab käest strateegilise tööriista. Näiteid sellest, kuidas koolide või spordihallide ehitamiseks ei ole enam sobivat avalikku maad, on küllaga. Võõrandamise asemel peaks aga väärindama: detailplaneeringutega andma ehitusõiguse, millele järgneb maa rentimine, konkursid arendaja leidmiseks nagu seda tehakse ka mujal Euroopas. Maa linnas on lihtsalt liiga väärtuslik, et seda ühekordse suhteliselt väikese tulu nimel müüa. 

Kättesaadavad ja taskukohased kodud

On väga positiivne, et koalitsioon adresseerib elamispindade tasukohasusega seotud probleeme. Valitud on poliitika, kus noorte perede esimest koduostu toetatakse läbi laenukäenduse. Iseenesest on tegemist adekvaatse lähenemisega, kuid kättesaadavate kodude tekkimiseni jõudmine vajab terviklikku eluasemepoliitikat. Õnneks on linnal 2025. aastal valminud “Tallinna tasukohase eluasemepoliitika arendamise võimaluste analüüs”, mille järgi peaksid pealinna eluasemehinnad olema kolmandiku võrra madalamad, et vastata taskukohasuse tingimustele. Hetkel on Tallinnas vaid viiendik korteritest taskukohase hinnaga ja kolmandik üürikodudest taskukohase üüriga. Uuring toob välja, et taskukohased elamispinnad on koondunud peamiselt Lasnamäele ja Mustamäele. See süvendab ruumilist segregatsiooni järjepidevalt. 

Tagamaksks, et Tallinnas elaks lastega peresid, maksutulu ei voolaks põldudele ja linna kõikides piirkondades elaksid erineva elatustaseme ja sotsiaalse taustaga inimesed, saab rakendada mitmeid meetmeid. Näiteks kvaliteedipõhised pikaajalise hoonestusõigusega arendajakonkursid linna maal, efektiivne planeerimis- ja menetlusprotsess, mis soosib taskukohaste eluasemete rajamist ning teistes riikides juba tavapäraseid mittetulunduslikke ja kulupõhiseid eluasemepakkujaid. Alakasutatud maale ja kinnisvarale saab kehtestada kõrgemad maksumäärad ning teatud osakaal uusarendusest peaks olema Tallinna üldplaneeringus märgitud kui taskukohane eluase, et ohjata uutes elamuarendustes segregatsiooni kasvu. 

Arhitektuurivõistluste kultuur ja kvaliteet

Tallinn on astunud tublid sammud kvaliteetse arhitektuuri hankimisel. Juba on võimalik leida valminud arhitektuurivõistluste võidutöid  Eesti arhitektuuripreemiate nominentide seast (nt Linnateater) ja mitmed võistluste teel saadud parimad lahendused on valmimas (nt Kullo huvikeskus). Ohtlik on kindlasti praktika, kus arhitektuurivõistluse tulemusel leitud lahenduse asemele valitakse protsess, mis ei taga kvaliteeti. Ühelt poolt on siin mängus Tallinna kui partneri usaldusväärsus arhitektuuri- ja ehitusvaldkonna ettevõtete jaoks, teiselt poolt aga on küsimus lõppkasutaja ruumikogemuses ja avaliku raha kvaliteetses kasutamises. 

Varraku ujula arhitektuurivõistlusel osales 25 kvalifitseerunud tööd, mis tähendab, et arhitektuuribürood panustasid ujulale parima lahenduse leidmiseks kokku minimaalselt 7 500 töötundi, mis võrdub umbes 562 500 euro väärtuses arhitektide töökuluga, millele lisanduvad arhitektuurivõistluse korraldamise kulu ja aeg. Arhitektide panuse ja žürii töö tulemuse tühistamine ei ole aktsepteeritav. 

Ei saa märkimata jätta ka, et Varraku ujula võidumeeskonda (autorid Susannah Kaul, Cristin Marii Titma, Timo Titma ja Veiko Vahtrik) kuulus ka aktiivselt võistlev tippujuja-arhitekt, aasta parasportlane 2019 Susannah Kaul, kes oli muuhulgas oma varasemas magistritöös lahendanud ujula, küll teises asukohas.

Positiivne on edasiminek Lauluväljaku (autorid Alar Kotli ja Henno Sepmann) laiendamise ja kaasajastamisega, vastavalt 2022. aastal arhitektuurivõistlusega leitud lahendusele (autorid 3+1 arhitektid ja Lootusprojekt). Otsus Maarjamäe memoriaalkompleksi ümbermõtestamiseks koostöös arhitektidega on samuti väärikas ja kultuurne lähenemine vastuolulisele, ent väga kvaliteetsele ja rahvusvaheliselt tunnustatud ruumiloomingule (autorid Valve Pormeister, Allan Murdmaa, Henno Sepmann ja skulptor Matti Varik). 

Liikuvuse arengud ja ohud

Edasine töö ühistranspordi liinivõrkude korrastamise, lähivaldade parema ühendamise ja omavalituste piire ületavate liikuvussüsteemidega on õige suund. Kristiine ristmiku lahendamine on ambitsioonikas ja põhimõtteliselt oluline eesmärk, kuid tegemist peab olema ruumilise tervikvaatega, mis seab esikohale Kristiine kui ühistranspordisõlme, kus kohtuvad tulevikus rong, tramm, buss ja troll. Selles mõttes on kindlasti kahetsusväärne otsus ära jätta Liivalaia tramm kui rööbastranspordi arengu esimene etapp, millele võiks järgneda oluliselt mugavam ühendus Mustamäega.

Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe parkimissurve lahendamine, laiendades parklaid linnamaadele, on tõsine oht nende piirkondade elukeskkonnale. Rohe- ja puhkealade muutmine parkimiseks on sisuliselt tagasipööramatu ja kõige väiksema väärtusega maakasutus. Tallinna “mäed” vajavad pikema perspektiiviga parkimisstrateegiat, kus parkimine oleks lahendatud kompaktselt tänavaruumis ja parkimismajades, ning kus tuleb hoolikalt kaaluda, kas linna maal tasuta parkimine on jätkusuutlik lahendus.

Rakendades järjepidevaid selgeid protsesse, seades hangetes ja arhitektuurivõistlustes oluliseks kriteeriumiks ruumikvaliteedi ja hoides linna pikka visiooni üldplaneeringutes, mis ei katke iga nelja aasta tagant, võib pealinnast saada tõepoolest inimmõõtmeline, avatud ja tulevikku vaatav linn.