Eesti Arhitektuurimuuseumi kuraatorinäituse ideekonkursi tulemused

Eesti Arhitektuurimuuseum kuulutab välja mais 2013 toimunud kuraatorinäituse ideekonkursi tulemused. Laekunud seitsme idee seast otsustati anda välja kolm võrdset preemiat märgusõnadele „Fööniksina tuhast. Sõjakahjud ja sõjajärgne taastamine Eesti linnades“ (kuraator Oliver Orro), “Visioonid uuest ühiskonnast: ehitamata projektid 1986 – 1994” (kuraator Ingrid Ruudi)ja „Igaveseks kadunud hiilgus. Eesti mõisate interjöörid 1919. aastani“ (kuraator Mati Raal).

Preemiafond 1000.- jagatakse auhinnatud tööde autorite vahel võrdselt ning kolme idee autoritega alustatakse läbirääkimisi näituste teostamiseks.

Lisainformatsioon:

Lähemalt premeeritud näituseideedest:

Fööniksina tuhast. Sõjakahjud ja sõjajärgne taastamine Eesti linnades – kuraator Oliver Orro.

2014. aasta sügisel  möödub 70 aastat ajast, mil Eesti territooriumil lõppesid II Maailmasõja sündmused ning 2015. aastal 70 aastat II maailmasõja lõpust. Näitus uurib Eesti linnades toimunu näitel sõja mõju ehitatud keskkonnale, huviorbiidis on nii sõjakahjustused kui ka see, mis neil aladel edasi juhtus: esimesed sõjajärgsed ja hilisemad üldplaneeringud, linnade taastamise strateegiad ja nende seos ühelt poolt muutuvate linnaehituslike ideedega, teisalt aga ka üldise mälu- ja pärandipoliitikaga. Kas ja kuidas kajastub kunagine trauma tänapäeva linnapildis ja linnatoimes?

Visioonid uuest ühiskonnast: ehitamata projektid 1986 – 1994 – kuraator Ingrid Ruudi

Ajavahemik perestroika väljakuulutamisest 1990. aastate algusaastateni on periood, mis langeb justkui kahe diskursuse vahele – mõtteline eikellegimaa, mille tõlgendamiseks ei ole väljakujunenud, stabiilseid mudeleid. Ometi on see periood erakordselt dünaamiline nii Eesti arhitektuuriloo mõttes kui muidugi ka ühiskondlikult. Nii on selle aja arhitektuuris erakordselt suur kaal visionäärsusel, uue ühiskondliku ruumi kujutlemisel. 1980. aastate lõpul, aga eriti 1990ndate kõige esimestel aastatel pandi tohutu energia ja kujutlusvõime nii mitmesugustesse konkursiprojektidesse, uute institutsioonide või algatuste poolt tellitud projektidesse või omaalgatuslikesse ja näitusevisioonidesse. Kui suur osa neist arvukatest projektidest olidki teadlikult kontseptuaalsed, siis paljud jäid paberile ka olude sunnil, igatahes väljendub ajastu arhitektuurne mõte ning diskussioonid uue sisu ja vormi üle just paberil, mitte valmisehitatud hooneis. Praegu, enam kui kakskümmend aastat hiljem, mil meie praegune ühiskond ja selle ruum on muutunud ühtpidi nii enesestmõistetavaks ja teisalt pälvib järjest enam kriitikat, on paras aeg vaadata nende protsesside algusesse.  

Igaveseks kadunud hiilgus. Eesti mõisate interjöörid 1919. aastani – kuraator Mati Raal

Mõisate riigistamisega 1919. aastal lõppes üks Eesti arhitektuuri ja kultuuri pikka aega mõjutanud ajajärk – mõisakultuur. Selle vaime ja materiaalne järelmõju on kahtlemata veel sada aastat hiljemgi tunda. Käesolev näituseidee pöörab tähelepanu mõisate omaaegsetele interjööridele ja mõisates olnud materiaalsele kultuurivaramule. Suurem osa mõisatesse 20. sajandi alguseks kogunenud kunstikogudest on tänaseks päevaks avalikkuse eest kadunud, vähene osa peidab ennast erakogudes ja muuseumides. Planeeritav näitus otsib vastuseid küsimustele, kui palju on seda alles ja kas säilinu annab objektiivse pildi omaaegsest mõisakultuurist nii interjööri kui kunstiväärtuste skaalal.

Eesti Arhitektuurimuuseum

Ahtri 2, 10151 Tallinn

www.arhitektuurimuuseum.ee