Eesti arhitektuuripoliitika jõudmas ka Euroopasse

Eesti Päevaleht 12.02.2005
Triin Ojari, arhitektuurikriitik

Möödunud esmaspäeval Tallinnas toimunud rahvusvaheline arhitektuuripoliitikate seminar oli tõenäoliselt üks esimesi kordi, kui taolise poliitika olemust ning eri maade kogemust kohalikule laiemale auditooriumile tutvustati.
Ka Eestis on vastav dokument täiesti olemas – neli aastat kirjutatud arhitektuuripoliitika kiitis valitsus 2002. aasta sügisel heaks, tänaseks on kultuuriministeeriumi juurde kokku kutsutud poliitika tegevuskava ellu viima hakkav komisjon. Nii komisjoni vedaja kui suuresti ka kogu eelneva tegevuse koordinaator on olnud arhitektide liit.
Üritus oli suunatud eelkõige maakonna- ja linnaarhitektidele, poliitikutele ning omavalitsustegelastele, viimaste seltskond jäi lõppkokkuvõttes küll kahetsusväärselt väiksearvuliseks. Euroopa Liidu koridoridest ning Hollandist, samuti naabermaadest Soomest, Lätist ja Leedust saabunud ametnikud ja arhitektid veensid, et ehitatud keskkonna näol on tegu eelkõige kogu rahva ühise huviga ja vägagi konkreetselt mõõdetava majandusliku väärtusega.

Naabrilt varastatakse päike
Püha eraomandiga Eestis on avalikkuse huvi teema vastu seni majanduslikule väärtusele keskendunudki – uued arendusprojektid võtavad naabreilt päikese ja puud, kolearhitektuur viib alla piirkonna kroonides mõõdetava maine, ja kui tükk ühiskasutuses olnud botaanikaaeda või linnaplatsi julmalt ära tarastatakse, puudutab see meist igaüht.
Samas on ehitiste tasuvusajad arendajaile mugavalt lühikesed, planeerimisalast seadustikku annab omale parajaks venitada ning investorisõbralikkus on linnavalitsuste lipukiri. Seni on Eesti riik lansseerinud kõikvõimalikke poliitikaid haridusest maksukogumiseni, koguni ühiskond on leppe sõlminud ja sihtasutuse loonud, et edenda muuhulgas laste arengut ja teadmispõhist majandust. Unustatakse, et kõik need vajalikud tegevused toimuvad igapäevases ruumilises keskkonnas ja selle jõhkras solkimises pole keegi kokku leppinud. Või ollakse ikkagi vaikimisi?

Hollandis ja Prantsusmaal
Põhimõtteliselt andis seminar ettekujutuse erinevatest riiklikest lähenemistest Euroopas. Seminari patrooniks olnud Hollandi saadiku toel oli loomulikult tugev rõhk sealsel kogemusel – riiklik arhitektuuripoliitika seaduse tasemel on Hollandis toiminud üle kümne aasta, parlamendis on vastu võtmisel järjekorras juba viies tegevusprogramm. Sealse riigiarhitekti nõuniku Herma de Wijn-van der Meeri sõnul sai poliitika koostamine toona alguse võimude endi initsiatiivil, kuna elamuehituse kasvav surve ähvardas hävitada nii väljakujunenud linna- kui ka looduskeskkonna.
Hollandlastel on loodud ka unikaalne kohalike arhitektuuri infokeskuste võrk, mis nõustab arendusprojekte just rohujuure tasandilt. Prantslastel on ette näidata riigipeade liin alates Louis XIV-st ja lõpetades presidentide Pompidou’ ja Mitterrand’iga, kes kaasaegse Euroopa kontekstis pretsedenditu autokraatlikkusega on olnud eelkõige Pariisi fantastiliste suurprojektide tellijaks.
Süsteemi miinuseks on, et näiteks praeguse, arhitektuurist vähem vaimustuva presidendi ajal on ehitusküsimused soiku jäänud.
Kasu võib olla ka Euroopa Liidust – Euroopa Arhitektuurinõukogu peasekretär Alain Sagne toonitas näiteks, et peagi hakkab kehtima avaliku hanke seadus, mis nõuab ka arhitektuursete pakkumiste puhul valimist mitte hinnast, vaid kvaliteedist lähtuvalt, samuti nõuab see avalike arhitektuurivõistluste korraldamist. Euroopalik arsenal arhitektuurimaastikul toimetamiseks tuleb hiljemalt järgmise aasta jaanuariks üle võtta ka Eestil.