Eesti arhitektuurivõistlus – kas tõesti häbiplekk?
Kahte viimast Sirpi lugedes võib kõrvaltvaatajatele jääda mulje, et arhitektuurivõistlustega Eestis on hapud lood (Sirp nr 38, Emil Urbel, „Arhitektuurivõistlustest” ning Sirp nr 39, Leonhard Lapin, „Arhitektuurivõistlused Eestis – meie ehituskunsti häbiplekk”). Siinkohal nendin vastupidist, arhitektuurivõistluste tulemusel on valminud palju tähelepanu pälvinud, keskkonda sobivaid auhinnatud objekte.
Kahte viimast Sirpi lugedes võib kõrvaltvaatajatele jääda mulje, et arhitektuurivõistlustega Eestis on hapud lood (Sirp nr 38, Emil Urbel, „Arhitektuurivõistlustest” ning Sirp nr 39, Leonhard Lapin, „Arhitektuurivõistlused Eestis – meie ehituskunsti häbiplekk”). Siinkohal nendin vastupidist, arhitektuurivõistluste tulemusel on valminud palju tähelepanu pälvinud, keskkonda sobivaid auhinnatud objekte: Pärnu keskraamatukogu, okupatsioonide muuseum, Kumu, Lasnamäe spordihall, Sõmeru keskusehoone, Viimsi keskkool. Need on vaid avaliku võistluse tulemusel valminud suurepäraste hoonete üksikud näited. Pikem rida on veel arhitektide töölaual, sest avaliku võistluse tulemusel välja valitud objektid ei valmi tavaliselt aasta-kahe jooksul, see võib võtta ka kümmekond aastat (näiteks Vabaduse väljak). Peale avalike on toimunud nii avaliku sektori kui eraettevõtjate tellimusel hulgaliselt kutsutud osalejatega võistlusi. Ka siin leidub küllaldaselt häid näiteid: eraettevõtjate korraldatu tulemusel on valminud hotellid Kuressaares (Gospa, Johani, Arensburg, Grand Rose), uued hooned Tallinnas Rotermanni kvartalis, kortermajad Tallinnas Merirahus ja Kuldalal, büroohooned ja elamud Tartus jne. Võistlusi on peetud ka parima planeeringu leidmiseks. Nende realiseerumist tuleb veelgi kauem oodata, mõnda neist saab siiski juba hinnata päris elus (Rakvere kesklinn), mitme planeeringu puhul on aga jõutud detailplaneeringu kehtestamiseni (näiteks Patarei ala ja Lennusadamat hõlmav planeering).
Ka tellija arhitektuuriteadlikkus on aastatega kasvanud. Nagu eespool öeldud, on eratellijad läbi viinud hulgaliselt arhitektuurivõistlusi. Leonhard Lapini osutus maitsetutele reklaamidele hoonete fassaadidel ei ole õnneks praegu enam nii suur probleem kui kümmekond aastat tagasi. Hoonete ja neid ümbritseva ruumi väärtusest on hakatud aru saama, järjest rohkem hinnatakse seda, milline on maja, ja ka seda, mis on maja ümber. Arhitekt peab ka ise tellijat harima, selgitama, et ebasobivad lisandid vähendavad maja väärtust, seda ka kinnisvara väärtuse mõttes.
Arhitektuurivõistluste eesmärk on valida välja parim lahendus. Sageli osutub parim aga ka kalliks. Edasisel projekteerimisel lisandub suurepärasele arhitektuursele ideele efektne konstruktiivne lahendus, originaalsed detailid, kvaliteetsed siseviimistlusmaterjalid, uued tehnosüsteemid jne. Kahjuks see kõik maksab ja mitte vähe. Unikaalset ehitist ei saa ehitada sama ruutmeetri hinnaga, millega ollakse harjutud tegema heal tasemel büroohoonet. Näiteks Kumu ruutmeetri hinnaks kujunes peaaegu 30 000 krooni – rätsepaülikond on kallis. Kui raha pole, hakatakse otsima kompromissi, mille käigus võib kaduda ka võistlusel välja pakutud suurepärane idee. Võistlust algatades peab eelkõige tellija teadvustama endale võimaliku ruutmeetri hinna ja ehituse lõppmaksumuse ning see peab olema ette antud ka osalejatele. Pole mõtet kavandada Sydney ooperiteatrit, kui vahendeid on vaid kultuurimaja ehitamiseks.
Siinkohal Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Rahva Muuseumi võistluse lühike analüüs. EKA soovis ehitada 27 000 ruutmeetrit pinda ning arvestas 2007. aastal ehituse maksumuseks 700 miljonit krooni (ruutmeetri hind ca 26 000 krooni). Tänaseks on hoone pindala kärbitud 25 000 ruutmeetrini, kuid võimalus ehitada on sellele vaatamata küsitav, sest raha on vaid 400 miljonit krooni – seega on tänane võimalik ruutmeetri hind vaid 16 000 krooni. ERM kavandas algselt 29 000 ruutmeetrit pinda, mis oli kavas valmis ehitada 700 miljoni krooniga (ruutmeetri hind 24 000 krooni). Tänaseks on hoone kasvanud 33 000 ruutmeetrini, ehituseelarve on aga vähenenud 600 miljoni kroonini (ruutmeetri hind 18 000 krooni). Nagu näha, on ruutmeetri maksumus vähenenud algselt kavandatuga võrreldes 25%, reaalne ehitamise hind masust hoolimata aga mitte. See on väga oluline vahe: 16 000 või 18 000 krooniga ruutmeetri kohta ei tee efektset konstruktiivset lahendust, avaraid õhuruume ega kasuta esinduslikke viimistlusmaterjale.
Antud juhul ei ole õige visata kivi ei konkursi žürii (miks valiti kallis hoone, mida pole võimalik ehitada?) ega ka arhitektide kapsaaeda (miks te teete projekteerimise käigus hoone nii igavaks?). Ei saa süüdistada ka korraldajaid, sest tollal välja öeldud ehituse maksumus lähtus toonastest võimalustest – keegi ei teadnud 2007. aastal, et saabub kogu maailma raputav kriis. Tegemist on paratamatute asjaolude kokkulangemisega. Kui ehituse kogumaksumus on piiratud, siis tuleb milleski järele anda, kas ruutmeetrite arvus, hoone lahenduses, või leida lisarahastuse võimalus. Viimane on praegu välistatud. Ei vähene ka EKA üliõpilaste arv – seega ei saa ehitada väiksemat maja. Jääb üle teha vaid vähem efektne hoone, kui võistlustöös oli kavandatud.
Emil Urbel viitab ERM ile ja EKA-le, mille edasisel projekteerimisel on algideest alles jäänud vaid hoone maht ja maja asend. Ühest küljest kurb, et ülejäänud ideed jäävad realiseerimata, teisest küljest on aga rõõm, et rajatavate hoonete linnaehituslik lahendus on alles ning võidutöödest ja võistlusest on olnud kasu. Hoone fassaad ja siseruumide paigutus pole nii olulised, aastate jooksul muudetakse siselahendusi tõenäoliselt nii või teisiti. Piiratud eelarve juures tuleb aga tõdeda, et saame esile tuua vaid ühe suure idee.
Kas on üldse eetiline rajada hooneid, mille ruutmeetri maksumus on 2000 eurot või rohkem? Eesti SKT inimese kohta on jätkuvalt kaks korda väiksem kui Põhjamaadel, keskmisest palgast rääkimata. Seni, kuni paljud avalikud teenistujad (õpetajad, meditsiiniõed, tuletõrjujad, politseinikud jne) saavad keskmisest palju väiksemat palka, on küsitav raha valamine betooni. Tiit Ojasoo märkis nädalapäevad tagasi tabavalt Eesti Päevalehes, et praegu pole päevakorral mitte talentide kojutoomine, vaid see, et talendid siit ära ei läheks. Küsimus pole vaid talentide lahkumises, vaid kõigi hakkajate (lahkumine nõuab pealehakkamist) inimeste lahkumises. Kui ei suudeta pakkuda oma kodanikele tööks ja eluks normaalseid tingimusi, siis tuleb kriitiliselt hinnata ka ressurssi, mis läheb ehitustegevusse kõige laiemas mõttes, alates Tallinna-Tartu neljarealisest maanteest. Tuleb aga nentida, et Kumu, ERM ja EKA on objektid, mida ehitatakse sajandi jooksul vaid kord, ja nende ehitusmaksumus peabki olema kõrgem kui tavalistel majadel. Sümbolhoonetesse on panustatud läbi aegade, ka vaesel ajal. Kui me kunagi kuulume viie Euroopa rikkama riigi hulka, siis võime rajada ka neljarealisi maanteid (juhul kui seda enam vaja on).
Kui rääkida raamatukogu ja kunstimuuseumi võistlusest, mõjuvad tingimustes ette antud määratlused (räästa ja harja kõrgus) rohkem kui 80 aastat pärast seda, mil Hanno Kompus kirjutas „Katusega või ilma”, pentsikuna. Mõnel juhul võib selliseid kitsendusi rakendada, et ohjeldada arendajaid. Kui on tegu aga avaliku hoonega, mille puhul tehakse ka avalik võistlus, millest võivad osa võtta kvalifitseeritud arhitektid, on selliseid piiranguid seada kohatu. XXI sajandil pole mõtet nõudeid arhitektuursele mahule määrata nii vanamoeliselt, konteksti sobivaid lahendusi oskavad arhitektid välja pakkuda ka ilma nendeta. Võistlused on näidanud, et arhitekte usaldades, s.o kui neile vabamad käed jätta, sünnivad paremad tulemused. Toon siinkohal ühe näite Soomest. Mänttäs paiknev Serlachiuse muuseum otsis rahvusvahelise võistluse kaudu sobivat juurdeehitist 1935. aastast pärit mõisahoonele.
Punastest tellistest kõrge viilkatusega hoone, mis paikneb kaunis pargis järve kaldal, kutsuks Eestis esile piirangute tulva: keskkonnakaitse piiraks hoone asukoha – järvest 50 meetri ja puudest 5 meetri kaugusel; muinsuskaitse seaks tingimused viimistlusmaterjalidele ja hoone mahule jne. Soomlased otsustasid jätta aga arhitektidele vabad käed – ei piiratud ei uue hoone paiknemist, kõrgust ega viimistlusmaterjale. Üks vähestest asjadest, mis ette anti, oli hoone ehitusmaksumus: 3000 ruutmeetrit netopinda ei tohtinud maksta rohkem kui 15 miljonit eurot. Võistlusele laekus üle 500 töö ning auhinna pälvisid erinevad lähenemised. Valdav osa nõudeid ja ettekirjutusi on suhtelised, absoluutset tõde siin pole. Kui on öeldud, et räästas peab olema 15 meetri ja hari 20 meetri kõrgusel, siis saab ka seda tõlgendada mitmeti. Kunagi pole öeldud, et räästas peab olema just siin ja hari seal. Kui tegemist on pultkatusega (ühepoolse viiluga), siis vastab ka see nõuetele. Põhjalikuma analüüsi alusel võib väita, et Tartus välja valitud esimese koha töö vastab kõikidele ette antud nõuetele. Ettekirjutisi, seadusi ja määrusi tuleb lugeda, aga neid ei pea järgima üks ühele, siin on oma tõlgendamisruum. Rohkem avaramat mõtlemist kõigile!