Eesti eluvorme kaardistamas

Sisearhitektide liit valis välja 2011. aasta parimad interjöörid.

Kui mulluste arhitektuurisaavutuste seas troonis kindlalt Põhuteater, siis sisearhitektuuris oli 2011 Peterburi Jaani kiriku taastulemise aasta. Peterburis 1860. aastal valminud kiriku rajas sealne eesti kogudus, nõukogude ajal tehti see robustselt ümber: ehitati sisse vahelaed ja võeti maha torn. Lõpuks seisis pühamu ka päris tühjana. Juta Lember on teinud sellest räämas hoonest tõeliselt hõrgu palve- ja kontserdipaiga. Võib öelda ilma häbenemata, et palju parema kui muinsuskaitse all keskpärane eksterjöör vääriks. Linda Madaliku timmitud akustikaga saali klaar lahendus põlistab kujutluse Põhjalast. Avarust lisavale heledusele vastanduvad mustaks peitsitud tammepuust põrand ning tumedad pingid. Kiriku apsiidi kaared on saanud hõbedased triibud, XIX sajandile iseloomuliku koguka altarimaali asemel on eelistatud risti, mis laseb kogeda ruumi ehedust ning minimalistlikku altarit. Varem on Lember teinud ühe üpris samalaadilise töö, Estonia teatri restaureerimisprojekti, ent tolle hoone puhul ei lasknud kehtestatud piirangud ning poleemilised kihistused arhitektil ennast väga jõuliselt kehtestada. Jaani kirik on palju küpsem. Põneva vastanduse moodustavad laes lagedaks jäetud tehnilised struktuurid ning keerukad ja pidulikud kroonlühtrid. Sageli fragmentaarsuse ning kuhjamise all kannatavate ajalooliste ruumide kõrval on terviklik ning sisearhitektuursest isikupärast lookas lahendus tõeline eeskuju. Valiku tagas seekordne žürii: sisearhitektid Kaire Kemp-Tišler, Maile Grünberg, Marje Karu, Eerik Olle, arhitekt Andres Siim, disainer Heino Prunsvelt ning mina kriitikute esindajana – omalt poolt valisin ajaloolise interjööri preemia.

Kirikuga konkureerinud Suurgildi hoonesse rajatud ajaloomuuseumi uue püsiekspositsiooni (Margit Aule, Liis Lindvere ja Margit Argus) puhul ei valmistanud žüriile erilist rõõmu saali parketi kohale tõstetud sinka-vonka põrand (juhtmed oleks saanud peita ka intelligentsemal viisil), kus nii mõnigi vaataja on komistanud, ning ka lennukas postamentide vorm. Kahtlusi ei tekitanud aga läbimõeldud kollektsioonide ja kurioosumitega veinikelder, kus on ruumide autentsust hästi ära kasutatud.

Väikeseks ruumiks nimetatud kategoorias oli heitlus päris tihe. Võitjaks osutus Järvamaa Turismiinfokeskus, autorid Annes Arro ja Hanna Karits. Paide enesekuvand võib ju olla Eestimaa süda, ent geograafilisest asukohast hoolimata jääb see mujalt tulnutele läbisõiduhooviks. Aeglase elamise ilule ning kohalikule ajaloole aitab nüüd tähelepanu koondada Järvamaa Turismiinfokeskus. See vahva vana maja keskväljaku ääres on üks otsatult meeldiv paik, kust on suisa kahju lõpuks lahkuda. Keskuses saab nii interaktiivselt letilt kui ka trükiste vormis teavet kohalike vaatamisväärsuste, majutuspaikade ning ürituste kohta, samuti võib soetada seal mitmesuguseid suveniire. Arhailises hoones aitavad meeleolu luua talalagi, krohvitud muhklikud seinad, sepistatud käepidemetega triibulises kuues uksed ning jändrik laud, mille ääres on mõnus teha väike paus ning otsustada, kus tasub veel ringi vaadata.

Pärast pikki vaidlusi jäi napilt võitjale alla Tallinnas Tartu maanteel paiknevasse väikesesse tsaariaegsesse kauplusehoonesse tehtud võluv pood Lõng ja Lõngast (Priit Põldme ja Reet Sepp). Moekalt ei müüda seal tegelikult mitte niisama lõnga ja kudumeid, vaid pigem käsitööhuvi kui elustiili. Küllaltki väheste vahenditega on loodud meeleolukas interjöör: kasutatud on vanu tapeedikatkeid, põrandaid ja mõningaid mööblitükke, kuid lõngade ning muude toodete jaoks on loodud klaarid tumedad riiulid. Seesugune lähenemine aitab suunata kogu tähelepanu kõikvõimaliku tekstuuriga värvilistele lõngadele, mis lausa kutsuvad end katsuma ning ostma.

Ühiskondliku ruumi kategoorias osutus võitjaks gigantne Tartu Tervishoiu Kõrgkool. Siiri Vallneri ja Indrek Peili kavandatud punastest tellistest astmeliste terrassidega fassaadiga hoone omalaadne arhitektuur tegi sisearhitekt Tarmo Piirmetsa töö kindlasti raskeks, sest ei juhtu just sageli, et majas on leiutatud uus tüpoloogia, mitte ei ole joonistatud trafaretseid kastikesi. Pigem tundus, et niivõrd suure pinna täitmisel ja meeldiva eelarve juures oli Piirmetsal üsna raske öelda „ei” ning nõnda kippus ta kooli läbivatele juhtmotiividele eelistama uitmeeleolusid. Ometi on jõuline enesekehtestamine täiesti arusaadav, sest Tartus on õppeasutuste seas kaheldamatult konkurents kõva. Nii pole õppekava kõrval sugugi mitte vähem tähtis tulevaste õppurite meelitamine apetiitse ruumiga, millega nad enda külge köita. Põneva arhitektuuri toel on tervishoiu kõrgkooli sisearhitekt loonud nooruslikult hoogsa ruumi. Tehnitsistlikule interjöörile on juurde lisatud suur hulk värve, mitmesuguste materjalide popurrii ning terve rida trendikaid mööblitükke. Tudengid kogevad tõelist moemekat ning kõige hallimgi hiireke tunneb end vähemalt Lady Gagana mitte ainult tipptehnoloogiaga sisustatud õpperuume kasutades, vaid veelgi enam näiteks plastkivil poseerides, sõpradega õues või kohviku siseterrassil padjahunnikus lösutades. Avastamisrõõmu üllatavatest vaadetest, kummastavatest nurgakestest, fotogeenilistest paikadest ning enese eksponeerimiseks sobivatest taustadest peaks siin jätkuma stuudiumi lõpuni.

Hoopis väärikamat lähenemist esindas Kubija loodusspaa (Tiiu Truus, Birgit Jaanus), mis avati juba varem tegutsenud hotellikompleksis. Sulnis miljöös võib nautida ujumist, saunasid ning lihtsalt chaise longue’il unelemist. Lisaks pakutakse spetsiaalsetes numbritubades esiotsa veel üsna eksklusiivset võimalust unehäirete uurimiseks. Kasutusele on võetud rahulik koloriit ning väärt materjalid, ent kahjuks ka libe põrandapind.

LHV oskuslikult tutvustatud kuvand – tegu on eestimaise ning tõeliselt edumeelse ettevõttega – peegeldub väga täpselt ka Pille Lausmäe ja Kerli Lepa kujundatud pangakontoris. Kliente meelitatakse intelligentse, maitseka ning meeldejääva atmosfääriga, kus võib vaadata head kunsti, laenutada justkui tuttava käest mõne huvipakkuva raamatu, kuulata põnevaid loenguid, küsida nõu. Võib-olla ei saa seda pidada ehk eriti uuenduslikuks lahenduseks, ent naeruväärseks või inetuks kohe kindlasti mitte.

Vahest suurima üllatuse pakkus itaaliapäraselt glamuurne restoran Francesco Sibio (Anne-Mai Maasalu, Sirli Rebane, Ivo Rebane), mis oli oma julgelt kitšilikust kullast-karrast hoolimata või ehk just selle pärast žüriile täitsa mokkamööda. Kui mõelda, et viimasel ajal kipuvad domineerima omavahel küllaltki sarnased narmendava vanamööbliga eklektilised söögikohad, siis on luksuslik terviklikkus tervitatav. Huvitaval kombel haakub selline laad suurepärastelt Raine Karbi pompoosse arhitektuuriga poliitharidusmaja jäänukiga Solarise küljes.

Samalaadne ootamatus oli Alatskivi lossis avatud Tubina muuseum (Kärt Loopalu, Liina Langemets, Krista Thomson), kus on väga õnnestunult XIX sajandi laadis lopsakalt dekoreeritud külalistubadesse paigutatud maitsekas, ent kaugeltki mitte steriilne väljapanek. Kasutatud vitriinid ning muusikainstrumendid, samuti klassiku vahvad joonistused ning eraelu illustreerivad fotod ei mõju selles paigas sugugi võõrkehana, talumatsi trampimisena mõisahoones, vaid loomulikult. Eriti meeldejäävad olid mütologiseeritud saatusega balletile „Kratt” pühendatud dramaatiline ruum ja Tubina muusika ning teda inspireerinud virmalistega haakuv valgusinstallatsioon.

Kontorikujunduse valda värskendasid Jan Skolimowski innovaatilisele ja meeldivale kaubale viitav Overall Eesti müügisalong ning Genetrade Eesti büroo, kus leiab huvitava väljundi firmas müüdavale puidule – töölaudu ümbritsevad robustsed vaheseinad.

Näituse seas auhinnati Terje Kallast-Luure kavandatud väljapanekut Kumus, mille kujundus lähtus suuresti Pavel Filonovi ning teiste vene avangardistide teostest, kust laenati teatud nihestatus, abstraktne komponeerimisviis ning ka värvigamma. Publitsistika valdkonnas hinnati aga Leila Pärtelpoja loomet ning eruditsiooni tutvustavat „Tööraamatut”.

Moe ja ajatuse tasakaalu otsingute viljakust saab igaüks ise hinnata nominentide tööde näitusel Tallinna disaini- ja arhitektuurigaleriis (kuni 2. VI) ning üllitise „Ruumipilt” põhjal.

*

ESL aastapreemiad

Ühiskondliku interjööri preemia – Tarmo Piirmets, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli sisearhitektuur
Ajaloolise interjööri preemia – Juta Lember, Peterburi Jaani kiriku sisearhitektuur
Näituse ja installatsiooni kujunduse preemia – Terje Kallast-Luure, näitus „Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu …” (Kumus)
Väikese Ruumi preemia – Hanna Karits ja Annes Arro, Järvamaa turismiinfokeskuse kujundus
Publitsistika preemia – Leila Pärtelpoeg ja Maarja Roosi, raamat „Tööraamat”