Eesti hetke menukaimad arhitektid

Lennusadama ja Tallinna teletorni arhitektuurilise poole eest hoolitses büroo KOKO Raivo Kotovi (35) ja Andrus Kõresaare (36) juhtimisel.

Kõigi turundajate unistuse tegid teoks KOKO arhitektid. Nagu nõukogude ajal defitsiidi saabudes, oli möödunud nädalavahetusel rahvas nõus kannatlikult seisma tunde järjekorras, et lennusadamas ilmaimet kogeda. Sinna jõudis esimese paari päevaga 12 000 külastajat. Aprillis avatud teletorni ei loodagi paljud niipea külastada, sest korraga tohib torni minna vaid 100 inimest – nädalavahetusel tuleks oodata järjekorras paar tundi ning isegi gruppidele on reserveeringud mai lõpuni tehtud.

Kui praeguses tarbimisvirvarris kipub trügimine tekkima vaid odava suhkru tõttu, on muuseumisse meelitamine – arvestades eestlaste harjumatust kultuuriasutusi väisata – tõeline kunsttükk. Tähtis on, et tegu pole meediakampaania abil puhvitud petukaubaga, vaid lennusadam ning teletorn on tõepoolest oma uuendatud arhitektuuri ja ekspositsiooni kujunduse poolest nii mõnusad, et inimesed tahavad seda aina uuesti kogeda. Disain mõjub elitaarse ja šikina, ent ometi nõnda, et kõik tahavad seda endale. Rahvalik ja peen – hämmastav!

Nende hoonete arhitektuurse ja ekspositsiooniprojekti koostanud KOKO arhitektide eestvedajateks on Raivo Kotov ja Andrus Kõresaar. Just viimast teavad ka paljud arhitektuurikauged inimesed, sest tegu on karismaatilise suhtlemisgeeniusega, kes pingevabalt suudab käivitada kõik vajalikud isikud, olgu selleks siis rabi Šmuel Kot, professorihärra Karl Õiger või irriteerijatest graafilised disainerid Martin Lazarev ja Jan Tomson.

Kotov Kõresaarest: “Kui asusime tegelema Rotermanni kvartali elevaatori ja laudsepatöökojaga, kolistas Kõresaar läbi Virumaa väljendusrikkad tehased ja otsis inspiratsiooni Nitroferti jahutustornidest. Sünagoogi projekti käivitudes korraldas kiire reisi koos rabiga Iisraeli, Fahle maja projekti alguseks olid tselluloosikvartali varemed juba kaardistatud, Lennusadama projekti alguses võttis lennutunde. Erilahendusi üritab enne ise katsetada. Uute materjalide, vormide kasutuselevõtt ja insenertehniline arendustegevus on meie büroos igapäevane.”

Kõresaar on õppinud kunstiakadeemias graafikat, täiendanud end Šveitsis graafilise disaini ja animatsiooni alal. Alul oli mõnelegi pettumus, et ta arhitektuuri valis, mitte ei jätkanud juba varakult kõrget lendu kunstiga.

Kui Kõresaar on KOKO, aga võib-olla ka kodumaa suurim visionäär, siis Kotov on büroo arhitektuurne selgroog. Ta tajub suurepäraselt linnaruumi ning majade karakterit. Ilma liialdamata võib öelda, et Eesti väiksuse ja marginaalsuse kiuste on tegu maailmatasemel tipparhitektiga.

Ilmekas on välismaal pälvitud tähelepanu ja ehk seegi, et äsja Eestit väisanud väga mõjuka arhitektuuribüroo MVRDV asutaja Jacob van Rijs mainib viimasel ajal nähtud põnevatest ehitistest just kolme torniga laudsepatöökoda Rotermanni kvartalis.

Kõresaar Kotovist: “Kotov on väga revolutsioonialdis. Ta andis sellest märku juba Viljandis koolis. Kunstiõpetaja Grünbach lõi kord matemaatikatunnis ukse lahti ja käratas mind välja. Ma olla kunstiklassi ukse ära mäkerdanud. Peagi selgus, et see oli Kotov, kes oli ukse hingedelt maha võtnud ja teinud sellele kogu ulatuses Jackson Pollockit, värvi uksele loopides ja niristades. Kotov on väga terav planeeringute osas – mida keerulisem ülesanne, seda säravama ja puhtama lahenduse suudab ta välja töötada.”

Kõresaare ja Kotovi koostöö on paigas nüüd juba 12 aastat – furoori tekitanud nn porganditega Hannoveri EXPO paviljonist saadik: “Kui jagame töid, siis räägime ülesanded läbi ja lahendame. Lahenduste kohta võib öelda, et võistlevat konkurentsi meil omavahel pole tekkinud. Kui mingi lahendus on nõrk, siis seda väjendav kriitika on selge. Kui mingi lahendus on hea, siis pole küsimuseks teisel seda mõtet edasi arendada. Oleme harjunud kiirelt analüüsima ja otsima võimalikest parimaid valikuid.”

Värskete lahendusteni jõudmist toetavad arhitektuursed väljasõidud. “Kotov on alati valmis minema maailma lõppu väga askeetlikult ja vähenõudlikult, kui on lootust näha mõnd konsooli või Rem Koolhaasi maja,” ironiseerib Kõresaar. “Seikluslik vaim on see, mis viib edasi ja aitab kiirelt kohaneda uute ülesannetega ja minna igasse teemasse süvitsi.

Kus elavad?

Kotov: Heili Volbergi kavandatud modernistlikus korterelamus.
Kõresaar: Fahle maja vanas osas.

Veel tahaks teha?

Kõresaar: Neid asju on palju. Oleme praegu pinevil, kuidas läheb Stavangeri haigla ümberehituse projektil.