Eesti nüüdisarhitektuuri iseväärtus
Arhitektuurikeskuse ja Eesti Arhitektuurimuuseumi võimalikku ühendamist puudutava debati valguses paluti mul analüüsida arhitektuurikeskuste ja -muuseumide korraldust välisriikides ning võrrelda seda Eesti kontekstiga. Esmalt tuleks aga astuda küsimuse juurest, kas arhitektuurikeskuse ja -muuseumi ühendamine on mõttekas, mitu sammu tagasi ning vaadata eesti nüüdisarhitektuuri hetkeseisu laiemalt.
Võitlus ei näi käivat mitte selle üle, mida oleks vaja teha, vaid selle üle, kes peaks mida tegema ning milliseid tiitleid inimestele omistada. Selline asjade seis on tõeliselt kahetsusväärne.1
Ove Arup, 1972
Arhitektuurikeskuse ja Eesti Arhitektuurimuuseumi võimalikku ühendamist puudutava debati valguses paluti mul analüüsida arhitektuurikeskuste ja -muuseumide korraldust välisriikides ning võrrelda seda Eesti kontekstiga. Esmalt tuleks aga astuda küsimuse juurest, kas arhitektuurikeskuse ja -muuseumi ühendamine on mõttekas, mitu sammu tagasi ning vaadata eesti nüüdisarhitektuuri hetkeseisu laiemalt. Miks siis on oluline väärtustada ja mõtestada eesti nüüdisarhitektuuri meie rahvuskultuuri osana? Artikli esimeses osas paigutan arhitektuuri mõiste laiemasse tähendusvälja, toon välja neli kõige tähtsamat eluvaldkonda, millega arhitektuur on seotud, ning püüan sõnastada selle, mida mõistan arhitektuuri iseväärtuse all. Artikli lõpus pakun välja siinse nüüdisarhitektuuri kui ruumikultuuri tugevused. Selleks, et vältida liigset abstraktsust, teen artikli teises osas ettepaneku ka konkreetsete eesmärkide ja tegevuse osas, mida võiks teha eesti nüüdisarhitektuuri iseväärtuse kasvatamiseks. Jätkuartikli lõpus jõuan ringiga tagasi aktuaalseima küsimuse juurde, et veidi polemiseerida arhitektuurikeskuse ja -muuseumi võimaliku liitumise teemal loomemajanduse ideoloogia valguses.
Olen veendunud, et Eesti arhitektuurielu jätkusuutlikkuseks on vaja senisest selgemalt eritleda sellel väljal tegutsejad, sõnastada valdkondlikud tugevused ja ühised eesmärgid, leppida kokku asjaosaliste rollijaotus ning sellest tulenevalt vaadata üle ka valdkonna institutsionaalne struktuur. See veendumus põhineb eeldusel, et Eesti arhitektuuril kui ruumikultuuril on iseväärtus ning eesti arhitektuur moodustab olulise osa eesti kultuurist, meie rahvuslikust rikkusest. Samuti arusaamal, et arhitektuuri kui kultuurilise tegevuse pealisülesandeks on ruumiliste vahenditega mõtestada seda, mis toimub meie elus ja kultuuris. Eesti arhitektuuri pealisülesandeks on ruumiliste vahenditega mõtestada siinseid ühiskondlikke ja kultuurilisi protsesse.
Kus või mis on probleem?
Eesti arhitektuuri kultuuriline, majanduslik, teaduslik ja ühiskondlik roll on terviklikult mõtestamata, probleemid sõnastamata ning konkreetsed, rakendustasandi eesmärgid piisava konkreetsusega seadmata. Arhitektuurivaldkonnas on meelestus ja tegevus olnud sisu asemel siiani tihti suunatud vormilistele küsimustele. Valdkonna institutsionaalne töörollide jaotus võiks olla parem ning ressursside kasutus efektiivsem. Eelnevast tulenevalt on eesti arhitektuuri elujõud ja mitmekesisus ohustatud ning selle ühiskondlik-kultuuriline roll pärsitud. Eesti arhitektuur pole jätkusuutlik ega suuda globaliseeruvas digitaliseeruvas maailmas kohaneda.
Milline võiks selles olukorras olla edasiviiv strateegia? Selleks, et tagada eesti arhitektuuri kui ruumikultuuri säilimine ja jätkusuutlik areng, tuleb defineerida eesti arhitektuuri tugevused, seada valdkondlikud eesmärgid ning koostada tegevuskava, teostada tegevuskava elluviimiseks vajalikud institutsionaalsed ümberkorraldused.
Arhitektuuri tähendusväli
Võiksime arhitektuuri käsitleda kui tähendusvälja, millel on mitmeid komponente. Neist peamised on 1) arhitektuur kui kultuur, 2) arhitektuur kui teenus, 3) arhitektuur kui rakendusteadus, 4) arhitektuur kui avaliku halduse ja planeerimise instrument.
Arhitektuur kui kultuur viitab arhitektuurile kui iseseisvale loomingulisele valdkonnale, distsipliinile, millel on oma spetsiifilised teadmisviisid, traditsioonid ning tavad. Arhitektuur kui teenus on seotud majandusega ning markeerib arhitektide ja arhitektuuribüroode ettevõtlustegevust globaalses, kapitalistlikus majanduskeskkonnas. Arhitektuur kui rakendusteadus tähistab seda osa arhitektuuriväljast, mida ilmestab uurimistöö peamiselt ülikoolide ja uurimiskeskuste, vahel ka arhitektuuribüroode juures. Sellele on omane innovatsiooni-tahe, transdistsiplinaarsus – näiteks koostöö materjaliteadlaste, biotehnoloogide ja teiste erialade esindajatega – ning rakenduslik orientatsioon, olgu siis disainiprotsessi või ehitus- ja tootmistegevust silmas pidades (näiteks EKA 3D-labori tegevus). Arhitektuur kui avaliku halduse ja planeerimise instrument viitab arhitektuuri elukeskkondlikule mõõtmele. See hõlmab ehitatud ja ehitatavat keskkonda, reaalset, inimeste kogetavat linnaruumi ja selle planeerimis- ning disainiprotsessi sotsiaalseid aspekte.
Eelnenud loetelust johtuvalt on ilmne, et arhitektuurivälja mõju ulatub väga erinevatele ühiskonnaaladele. Arhitektuur on justkui pihustunud eluvaldkondade, huvide ja mitmekesise tegevuse vahel. Palju energiat ja ressurssi kulub seepärast haldusele, institutsionaalsele masinavärgile. Mitmed Eesti arhitektuurivaldkonna asutused dubleerivad üksteist ning võitlevad oma tegevuse finantseerimiseks avaliku raha pärast. Tekib küsimus, kus on viga, mis on süsteemis valesti, mis on jäänud tegemata, millised väärtused ja eesmärgid sõnastamata.
Selleks, et saaksime rääkida eesti arhitektuuri arengust ning püsimajäämisest, peaksime sõnastama ja esile tooma iga loetletud tähendusvälja kesksed probleemid. See ehk võimaldaks leida ühisosa ning paremini keskenduda ühiste, arhitektuurivaldkonna üldeesmärkide sõnastamisele. Keskendun siinkohal esialgu vaid arhitektuuri kui kultuuri komponendile arhitektuuri tähendusväljal.
Arhitektuuri iseväärtus
Väidan, et eesti nüüdisarhitektuuril kui kultuuril on iseväärtus. Arhitektuuri kultuurilise mõõtme all pean silmas arhitektuuri kui tegevusvaldkonda, distsipliini, mis on teatava määrani autonoomne teiste ühiskondlike valdkondade suhtes. Samuti pean silmas seda, et arhitektuuris kui kultuurivaldkonnas on selliseid ühiskonnale vajalikke tuumteadmisi, mida mujalt ei leia. Arhitektuuri kui kultuuri alla kuulub arhitektuuri loominguline, originaalne, iseseisvat kriitilist mõtlemisoskust nõudev osa, milles osalevad nii arhitektid, kriitikud, ajaloolased kui arhitektuurihuviline publik. See on arhitektuur kui diskursus oma spetsiifiliste teadmisviiside, traditsioonide ning tavadega ning selle väärtusi ei saa taandada teistele valdkondadele.
Arhitektuuri kui kultuuri iseväärtuse „kõva sisu” täpne määratlemine ja kirjeldamine on arvatavasti võimatu. Saame ehk vaid viidata sellele, miks arhitektuuri autonoomse, loomingulise distsipliinina vajame. Nimelt selleks, et see võimaldab tegutseda loomingule pühendunud arhitektidel, kelle esmane roll pole mitte tellijatele kvaliteetset arhitektuuriteenust osutada, vaid uurida ühiskondlikke alusnähtusi, teisiti sõnastades käsitleda ühiskonna pealisülesandeid. Me ei vaja arhitekte mitte ainult selleks, et nad meile ilusaid kodusid või sõbralikku linnaruumi kavandaksid (iseenesestmõistetav). Arhitekte on vaja selleks, et nad aitaksid meil ruumiliste vahenditega mõtestada seda, mis juhtub meie elus, ning laiemalt kultuuris ja tsivilisatsioonis.
Ameerika päritolu arhitekt Peter Eisenman küsis hiljuti nii: „Milline on nüüdisarhitektuuri intellektuaalne ülesanne?” (What is the project of intellection in architecture today?). Eisenman päris arhitektuuri ja teooria kooseksistentsi võimaluse järele, seda, kas on veel kohta, kus saaks arhitektuurist vabalt mõelda, ja kas on veel inimesi, kes seda teevad. Too küsimus väljendab Eisenmani kirge näha paika, kus arhitektuurile ei seata piire, tegevust, mis mõtestaks arhitektuuri tänast rolli, ning inimesi, kes väärtustaksid arhitektuuri loomingukeskse kultuuritegevusena. Eisenman ja tema vestluskaaslane Mark Wigley jõudsid järeldusele, et vahest on sõltumatuks jäänud veel vaid arhitektuurikoolid, sest turumajanduse ja avalikkuse surve on seal leebem kui mujal (arhitektuuribüroodes, meedias, avalikus sektoris).
Jättes Eisenmani ja Wigley järelduse hetkeks õhku, küsiksin minagi: kas on tõesti nii, et arhitektuurist ei saa enam vabalt mõelda, mõelda moel, mis ei pihustaks arhitektuuri tuhande teise distsipliini haardes ega kaotaks tema identiteeti? Kas tänapäeva maailmas on veel ruumi arhitektuurile, mis ei oleks allutatud säästlikkuse, teenusepakkumise, linnaplaneerimise, digitaalsete tehnoloogiate, kinnisvaraarenduse, kommertsmeedia jt valdkondade huvidele, ning kas ei peaks me neid kõrvalerialasid käsitledes lähtuma eelkõige arhitektuuri kui distsipliini huvidest? Kas arhitektuur on kaotanud oma ruumilise, ideelise ja verbaalse pinnase? Kas saame veel rääkida arhitektuurist kui loomingust, kui kultuuri osast, mis ruumiliste vahenditega mõtestab meie praegust elu?
Neile küsimustele on raske vastata, kuid üha enam tundub, et arhitektuuri kui kultuurivaldkonna suurim oht on just nimelt pihustumine teiste valdkondade mõjuväljas. Arhitektuuri kultuuriline tähtsus tõotab kaduda, kui domineerima hakkab arusaam arhitektuurist kui teenusest, kui energiasäästu viisist, kui kaasava planeerimise või digitaalse projekteerimise tööriistast, kui mis tahes teisele valdkonnale sobivast abivahendist, instrumendist. Selles väljendubki arhitektuuri instrumentaliseerimise, justkui teoorjusesse müümise oht.
Eisenman on viimastel aastatel aktiivselt kaitsnud arhitektuuri distsiplinaarseid õigusi ning andnud mõista, et autonoomsuse nõudest loobumine võib tähendada arhitektuurikultuuri lõppu. Arhitektuur ongi võib-olla juba lakanud olemast oluline kultuuriline tegija, sest avalikkuse meelest on tihtipeale tegemist pelga teenusepakkumisega riiklikele või erasektori tellijatele. Arhitekt teeb maju, mitte ei ole kultuuri viljeleja, ta on lakanud olemast meie elu ja tegevuse ümbermõtestaja. Tema mõttetööl ei ole laiemat ühiskondlikku mõju. Tahaks siiski arvata, et olukord (vähemalt euroopalikus kultuuriruumis) veel nii hull ei ole.
Kui meile tundub, et arhitektide ühiskondlik roll ning kompetents on aktiivselt muutumas, siis peaksime seda enam püüdma sõnastada ja säilitada arhitektuurikultuuri „kõva sisu”, seda iseväärtust, mis teeb selle ainulaadseks ja vajalikuks ka tänapäeva maailmas.
Eesti nüüdisarhitektuuri tugevused
Kui võtta seisukoht, et arhitektuuri kui kultuuri suurim väljakutse on tema erialane autonoomia, siis tuleb sihid seada võitluseks sõltumatuse eest. Arhitektuurivaldkonnas tegutsejate sõnul on nende eesmärgiks arhitektuuri kui kultuuri- ja loomevaldkonna säilimise, toimimise ja arendamise igakülgne soodustamine. See on aga tulemuslik ainult siis, kui toetume eesti arhitektuurikultuuri tugevustele.
Riskides saada raevuka kriitika osaliseks, pakun siiski välja eesti nüüdisarhitektuuri kui autonoomse loomingulise distsipliini kolm suurimat väärtust: 1) EKA arhitektuuriteaduskond oma õppejõudude, erilaadse kompetentsi, traditsioonide ning õppemeetoditega, arhitektuuripedagoogika kultuuriga, 2) viimase 15 aasta nii arhitektuuri kui ehituskvaliteedi poolest maailma tippklassist ehitised (nt Tartu ülikooli Narva kolledži hoone, Tallinna lennusadama vesilennukite angaarid, Viljandi riigigümnaasiumi juurdeehitus, Tallinna Rotermanni kvartali ansambel jt), 3) Eesti arhitektid vanuses 25—40, kellest vanemad karastusid 2000. aastate kinnisvarabuumi aegses ehitus- ja projekteerimismöllus ning nooremad on omandanud või omandamas haridust välisülikoolides ning on väga tihedas kontaktis rahvusvahelise arhitektuurieluga.
Arvan, et EKA arhitektuuriõpe, valitud üksikobjektid ning ambitsioonikad noorarhitektid on see komplekt, mis moodustab eesti nüüdisaegse arhitektuurikultuuri kõige väärtuslikuma osa. Need inimesed oma kriitilise meele, kogemuste, suhete ja oskustega ning nende kõrval materialiseerunud arhitektuursed ideed on minu arvates eesti arhitektuuri kultuurilise elujõu ja tuleviku seisukohalt võtmetähtsusega. Kuidas neid väärtusi hoida ning arendada, sellest järgmises lehenumbris.
1 Ove Arupi tõdemus briti ehitus- ja projekteerimissektori olukorra kohta 1970. aastate alguses. Vt Ove Arup, The Built Environment. – The Arup Journal, kevad 1985, lk 37
2 Vt Raul Järg, Kui palju on 1+1?. – Sirp 12. IX 2013; Mait Väljas, 1+1 küll, aga mis mõõdustikus? – Sirp 26. IX 2013
3 Ruumikultuurina mõistan nende ühiskondlike tavade, teadmiste, uskumuste, korralduste jm kogumit, mis käsitleb ehitatavat keskkonda.
4 Selles valguses on hea meel tõdeda, et äsja sai allkirjastatud Arhitektuurikoja seltsingu leping. Seltsingusse kuulub enamik Eesti arhitektuurielus osalevaid institutsioone (tähtsamatest on kõrvale jäänud vaid Tallinna Tehnikaülikool). Seltsingu peamine eesmärk on tõhustada valdkonnasisest suhtlust. Vt http://www.arhliit.ee/uudised/eal/allkirjastati-arhitektuurikoja-seltsinguleping/
5 Viitan siin iseväärtusele väärtusteooria kontekstis, mille kohaselt nähtus omab iseväärtust juhul, kui ainuüksi tema olemasolu on väärtuslik. Iseväärtuse vastandiks on kasutusväärtus ehk instrumentaalne väärtus, mispuhul konkreetne nähtus omab väärtust siis, kui on oma olemasoluga väärtuslik mõne teise, endast väljaspool asuva nähtuse jaoks. Vt nt Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia sissejuhatust väärtusteooriasse (inglise keeles) http://plato.stanford.edu/entries/value-theory/
6 Peter Eisenmani vestlus Mark Wigleyga, 8. VIII 2013, GSAPP, Columbia ülikool, New York. http://www.youtube.com/watch?v=0_b5COTxHuc
Selleks, et mitte pelgalt kritiseerida ja jääda niisama üldsõnalisele tasandile kui 2002. aastast kehtiv „Eesti arhitektuuripoliitika” või äsja valitsuse kinnitatud „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020”,2 pakun välja mõned arhitektuurivaldkonda puudutavad eesmärgid ja tegevussuunad, mis võiksid diskussiooni järel jõuda kultuuriministeeriumis peatselt koostatavasse arhitektuurivaldkonna tegevuskavasse. Ettepanekute puhul olen silmas pidanud seda, et need aitaksid eesti nüüdisarhitektuuri arengule kaasa nii siseriiklikus kui rahvusvahelises kontekstis ning toetaksid eelmises lehenumbris kirjeldatud kolme väärtust: Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriõpet, üksikehitisi ja noori arhitekte.
Milline võiks olla Eesti arhitektuurielu aastaks 2020?
Esiteks, Eesti arhitektuuriharidus on rahvusvaheliselt tunnustatud ja atraktiivne. Oluline on just EKA arhitektuuriõppe arendamine, nii et aastaks 2020 kuulub EKA arhitektuuriteaduskond Põhja-Euroopa viie tugevama, prestiižsema arhitektuurikooli hulka. EKA loomingupõhiseid magistri- ja doktoriõppekavu hinnatakse rahvusvaheliselt, sest need väärtustavad arhitektuuri kui iseseisvat loomingulist distsipliini, mille eesmärk on mõtestada ruumilisi meetodeid kasutades kriitiliselt ja analüütiliselt nüüdiskultuuri protsesse. EKA arhitektuuriõppes koolitatakse ambitsioonikaid, võimekaid liidri tüüpi arhitekte, kes suunavad jõuliselt oma tegevusega ruumilist arengut nii avalikus kui erasektoris. EKA-l on aktiivne koostööprogramm vähemalt ühe maailma tipp-arhitektuurikooliga. EKAs õpetavad arhitektuuri peale eestlaste tippõppejõud välisülikoolidest. EKA arhitektuuriõpe on atraktiivne nii Euroopa, Põhja-Ameerika kui Aasia tudengite seas ning konkurents ühele õppekohale on vähemalt 1:25. See kõik nõuab riigilt lisainvesteeringut selle kõrval, et Eesti riik tagab soodsad õpitingimused vähemalt 15-le eesti arhitektuuritudengile õppeaasta kohta.
Loomingupõhise arhitektuuriõppe osana on välja arendatud ühine (EKA koos TTÜ ja TÜga) rakendusliku suunitlusega magistritaseme õppekava. Programmi keskmes on innovaatiliste lahenduste väljatöötamine projekteerimis- ja ehitusprotsessis. Uusi tööriistu ning töömeetodeid arendatakse välja tihedas koostöös inseneri- ja materjaliteaduste, biotehnoloogia jt erialaspetsialistidega. Õppekava alusel koolitatakse rakendusliku suunitlusega arhitekte, kelle peamine tugevus on juhtarhitektide ideede elluviimine ning koostööoskus ehitussektoriga.
Teiseks, Eesti avalik arhitektuur on jätkuvalt loominguline, kvaliteetselt teostatud ning pälvib rahvusvahelist tähelepanu. Uued, riigiasutuste ja teiste avaliku sektori esindajate tellitud üksikehitised on oma arhitektuurselt, linnaehituslikult ja ehituskvaliteedilt võrreldavad rahvusvaheliste tippudega ning pälvivad rahvusvahelist tähelepanu nii spetsialistide kui laiema publiku seas.
Riik väärtustab tellijana kvaliteetse nüüdisarhitektuuri ning tervikliku elukeskkonna sündi. Vähemalt 50% kõigi riigihangete puhul langetatakse valik arhitektuuri kvaliteedi ja elukeskkondliku terviklikkuse, mitte madalaima maksumuse alusel.
Riigi Kinnisvara peaks hiljemalt 2015. aasta alguseks tööle võtma vähemalt viis seitsmendal tasemel kutsekvalifikatsiooniga arhitekti,3 kelle ülesanne on riigihangete lähtetingimuste koostamine ning hangete läbiviimise konsulteerimine viisil, mis tagab riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste tellitavate hoonete arhitektuuri kvaliteedi ja elukeskkondliku terviklikkuse. RKASi arhitektid pakuvad konsultatsiooniteenust kõigile avaliku sektori tellijatele, kes soovivad ehitus- ja projekteerimisvaldkonda puudutavaid riigihankeid läbi viia. On ju ilmselge, et Eesti uus arhitektuur meelitab ligi nii kohalikke kui välisturiste, kui riik kasutab nendele suunatud turundustegevuses teadlikult ja aktiivselt kvaliteetse arhitektuuriga ehitisi.
Kolmandaks, Eesti avalikkus peab väärtustama kvaliteetset nüüdisarhitektuuri. On alust arvata, et Eestis elavad inimesed eeldavad riigilt, et uued avalikud hooned on arhitektuuri poolest kvaliteetsed ning tervikliku elukeskkonna orgaanilise osa. Eesti arhitektuuriinstitutsioonid peavad seetõttu olema näoga avalikkuse suunas ning jätkama aktiivset tööd nüüdisarhitektuuri uurimisel ja populariseerimisel.
Avaliku arhitektuuriteadlikkuse arendamiseks on arhitektuurikeskus, arhitektuurimuuseum jt koostanud tervikliku haridus- ja koolitusstrateegia (koos tegevuskavaga), mis hõlmab nii laste kui täiskasvanute arhitektuurialast huviharidust, üldhariduskoolide arhitektuuriõpet ja muuseumipedagoogikat. Arhitektuuriajalugu moodustab gümnaasiumiastme kunsti(ajaloo)õppest vähemalt 20% ning selle keskmes on ruumikultuuri areng XX ja XXI sajandil. Vähemalt kümnes Eesti koolis on võimalus gümnaasiumiastmes valikainena õppida arhitektuuriajalugu ning ruumikultuuri aluseid.
Aastaks 2020 on Eesti arhitektuurinäituste külastajate arv kasvanud eelkirjeldatu tõttu praegusega võrreldes kahekordseks. Vähemalt 1/3 Eesti arhitektuurinäitustest on populaarteadusliku suunitlusega: nii ajaloolist kui nüüdisarhitektuuri käsitlevad näitused kõnetavad ka mitte-spetsialistidest külastajaid. Suurem rõhk on pildilise, graafilise ja audiovisuaalse materjali esitusel. Näituste nüüdisaegne kujundus ja loogiline ülesehitus soosib publiku arvu kasvu ning loob eeldused selleks, et üldine arhitektuurihuvi süveneb.
Arhitektuurimuuseumi näituseprogrammis on nüüdisarhitektuuri näituste osakaal vähemalt 50%. Näitustel eksponeeritakse nii siinsete kui välisarhitektide loomingut. Näitustega kaasnevad aktiivsed lisaprogrammid, kus huviväärset nii spetsialistile kui üldisema huviga külalisele (seminarid, vestlusringid, kohtumised arhitektidega, ekskursioonid). Kultuuriministeeriumi initsiatiivil ja korraldusel on süstematiseeritud eesti arhitektuuriteemaliste trükiste kirjastustegevus ning loodud ühtne levisüsteem, mis tagab eesti arhitektuurikirjanduse ja -publitsistika hea kättesaadavuse nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt. Kõigi olulisemate arhitektuuriteemaliste trükiste kirjastajate (arhitektuurimuuseum, arhitektuurikeskus, EKA, arhitektide liit, sisearhitektide liit jt) tooteid on võimalik tellida interneti kaudu kõikjalt maailmast.
Loomemajanduse (vihma-)vari ja ümberkorraldused arhitektuuriinstitutsioonides
Ove Arup (1895–1988) oli Taani-Norra päritolu ehitusinsener, kes püüdis kogu oma karjääri jooksul luua eeldusi ehitus- ja projekteerimisvaldkonna (ehitajate, arhitektide ja inseneride) sidusamaks koostööks. Tema üks peamisi vaata et talupojatarkusena kõlavaid tõdemusi oli, et inimkond takerdub liiga tihti vahenditesse ning kaotab eesmärgi silmist. Arup oli veendunud, et tehnoloogia, metoodika, ressursside, teisisõnu vahendite võidukäigu tasakaalustamiseks on meil vaja näha tervikpilti, teadmiste, väärtuste, distsipliinide tervikut. Näha seda tervikut inimkeskselt ja nii, et eesmärgid ja vahendid, väärtused ja tegutsemisviisid on omavahel kooskõlas.
Ka kiirelt kasvav loomemajanduse valdkond, mis on tihedalt seotud kultuuriga, vajab terviklikku käsitlust.4 Loomemajandus on kasvav majandusharu nii Eestis, Euroopas kui mujal maailmas, kuid selle ideoloogia levikuga näib tihti kaasnevat kultuuri instrumentaliseeriv, halvemal juhul kaubastav tendents. Seepärast tuleks loomemajanduse väärtusstruktuuris senisest enam arvestada ka vastukaaluga – arusaamaga kultuuri autonoomsusest, mis tugineb iseväärtusele.
Oma vastuses arhitektuurikeskuse juhataja Raul Järgi artiklile5 juhtis arhitektuurimuuseumi teadur Mait Väljas (kõneldes kogu muuseumikollektiivi nimel) tähelepanu sellele, et keskusel ja muuseumil on väga erinevad, vahest isegi vastandlikud funktsioonid.6 Järg oli aga deklareerinud, et keskuse ja muuseumi liitmine looks sünergia just nimelt seetõttu, et tegu on erilaadse kompetentsi ning osaliselt ka erinevate tegevuseesmärkidega. Selles debatis on Väljas loomemajanduse suhtes selgelt vastustaval positsioonil, Järg aga näib optimistlikuna.
Muuseum ja keskus täidavad mõlemad Eesti arhitektuurielus olulist funktsiooni: üks on eelkõige teadus- ja mäluasutus, teine aga valdkonna arenduskeskus. Kultuuriinimesed kardavad, et muuseum kaotab keskusega liitumisel oma teadus- ja näitusetegevuse autonoomia ning et uue institutsiooni tegevus allutatakse EASi poolt ette kirjutatud eesmärkidele, mis on tihedalt seotud arhitektuuri kui majandusvaldkonnaga. Kardetakse, et keskuse ja muuseumi liitumisel sündiv institutsioon kujuneb uueks arenduskeskuseks ning kultuuri asemel saab oluliseks pelgalt ettevõtlus- ja arendustegevus Ollakse seisukohal, et see oleks suur kaotus eesti arhitektuurikultuurile.
Erimeelsuste keskmes näib olevat loomemajanduse ideoloogia DNAs peituv väärtuskonflikt, mis seisneb avaliku ehk ühiskondliku huvi (muuseumi teadustöö, näitusetegevus, haridusprogrammid) ning era- või ärihuvi vastaspinges (keskuse arendustegevus, teenused arhitektuuribüroodele). Isegi kui kahe asutuse liitmisega saavutatakse riigilt arhitektuurivaldkonnale eraldatavate vahendite teatav kokkuhoid, jääb küsimus: kuidas ühe institutsionaalse katuse all klapib kokku erahuvist ja avalikust huvist lähtuv tegevus?
Enamik Eesti arhitektuuriinstitutsioone tegutseb tänu riiklikule toetusele (olgu kultuuriministeerium, kultuurkapital, EAS või muud allikad). Sõltuvalt rahastajast erinevad vahendite kasutamisele esitatud nõuded. Kulude üldine kokkuhoid arhitektuurivaldkonnas on oluline, kuid selleks, et hoida eesti arhitektuurielu tugevusi, peaksime suunama tähelepanu vahendite kasutamise moodustelt nende kasutamise eesmärkidele. Institutsionaalsed ümberkorraldused toovad edu vaid siis, kui tugevustele toetuvad ühiseesmärgid on selgelt sõnastatud ning rollijaotus läbi analüüsitud. Ka arhitektuurimuuseumi ja -keskuse liitumine on põhjendatud ainult juhul, kui suudetakse leida avaliku ja erahuvi tasakaal ning tagada Eesti arhitektuurivaldkonna tasakaalustatud areng.
Kutsun jätkama avalikku arutelu eesti nüüdisarhitektuuri elujõulisuse ja tuleviku teemal ning senisest selgemalt sõnastama valdkonna ühiseid tulevikusihte.
Artikkel on autori isiklik pöördumine Eesti arhitektuurielu korraldajate, selles osalejate või selle jälgijate poole, kelleks on arhitektid, ametnikud, ajaloolased, poliitikud, kriitikud ja planeerijad, kirjutatud irooniata, ühegi institutsiooni eest kostmata.
1 Ove Arupi tõdemus Briti ehitus- ja projekteerimissektori olukorra kohta 1970. aastate alguses. Vt Ove Arup, The Built Environment.– The Arup Journal, kevad 1985, lk 37
2 Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020, http://www.kultuuripoliitika.ee/; Eesti Arhitektuuripoliitika, http://www.kul.ee/index.php?path=0x66x946.
3 http://www.arhliit.ee/kutsekoda/kval_omistamine/
4 Vt kultuuriministeeriumi arhitektuurinõuniku Yoko Alenderi artiklit „Arhitektuur – kunst ja äri, ettevõtlus ja elustiil” arhitektuuri ja ettevõtluse kokkupuutepunktidest, Sirp 29. VIII 2013.
5 Raul Järg, Kui palju on 1+1?, – Sirp 12. IX 2013.
6 Mait Väljas, 1+1 küll, aga mis mõõdustikus? – Sirp 26. IX 2013.