Eesti Rahva Muuseumi lugu: üle saja aasta kestnud teekond ja viies üritus
Kui miljon inimest annaks igaüks tuhat krooni, saaks 2006. aastal rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võidutööks kuulutatud projekti „Mälestuste väli” järgi Eesti Rahva Muuseumi maja ehitatud.
Kui miljon inimest annaks igaüks tuhat krooni, saaks 2006. aastal rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võidutööks kuulutatud projekti „Mälestuste väli” järgi Eesti Rahva Muuseumi maja ehitatud. Ehitatud saaks see maja vahest ka siis, kui me lõpuks leiaksime need ammusel ajal Raadi järve põhja heidetud kullakangid, millest räägib pärimus. Kahjuks on mõlemad võimalused pigem spekulatsioon kui arvestatav tegevusplaan. Meil pole miljonit inimest, kes paneks kokku miljard krooni, sest sel, kes tahaks raha anda, tuhandet üleliigset krooni ei ole ja kellel on, sellel on rahaga hoopis teised plaanid. Kullakangidele ka ei saa loota, sest ei ole kindel, kas neid seal Raadi järves üldse on või on nende lebamine järve mudas üks ajast aega püsiv ilus legend.
Euroopa Liit muuseumihoone rahastajana
Nii polegi meil muud teha kui oodata, kas Euroopa Liit toetab meie projekti ja eraldab muuseumi ehituseks taotletavad 32 miljonit eurot või mitte. Ilma selle rahata ehitus ilmselt ei alga, ehkki projekt on juba lõppstaadiumis. Kui Kumu ehitamiseks võttis riik laenu, siis nüüd ei tehta seda.
Pikalt see ootamine siiski enam ei kesta. ERMi hoone ehitusprojekti kui Euroopa Liidu ühe liikmesriigi kultuurivaldkonna suurprojekti hinnanud EL tehnilise hindamiskomisjoni Jaspers ekspertide lõpparuanne (Completion Note) on valmis ja esitatud siseministeeriumi komisjonile. Selle olemasolu oli üks põhieeldusi, et rahastustaotlus liiguks Euroopa Liidu komisjoni lauale, misjärel on sel lõpliku otsuse tegemiseks aega neli kuud. Seega on lootust, et rahastamisleping allkirjastatakse kõige varem aprillis või mais.
ERMi projekt on esimene ELi rahastatav kultuurivaldkonna suurprojekt Eestis
Töö Euroopa Liidu suurprojekte hindava Jaspersi komisjoni ekspertidega on olnud õpetlik kogemus. See protsess kestis rohkem kui aasta (novembrist 2009 kuni jaanuarini 2011). Komisjonipoolseid küsimusi, märkusi, täiendusi ja soovitusi on olnud palju, alates sellest, et projektikirjelduses tuli esitada peale ERMi ja Raadi ajaloo kogu Eesti kultuurilugu, ning lõpetades viimase hetkeni kestvate selgitustega, miks Eestist ei saa rongiga sõita isegi mitte Riiga, Varssavist või Berliinist rääkimata, ning kuidas on võimalik, et Raadi territoorium, mis oli kuni 2010. aastani Tartu külje all rämpsus ja rusudes, ei ole olnud siiski nakkushaiguste allikaks.
Kõik need selgitused, meie endi jaoks kohati naiivselt elementaarsedki, on komisjoni liikmetele olnud vajalikud, sest oma kultuuriruumist tulnuna on neil võib-olla tõesti raske mõista, miks me tahame ehitada suurt muuseumihoonet Raadi väljadele. Kes ja kuidas sinna üldse tuleb – on olnud üks küsimuste küsimus, millele vastamiseks oleme pidanud korduvalt ka ise kriitiliselt ja kahtlevalt hindama oma majanduslikku võimekust, uurima turistide harjumusi ning ootusi jne. Sellest, et mõte eestlaste rahvuslikku kultuuri ja omapära talletavast muuseumist kasvas ja teostus Tartus, enam ei piisa. Ainus vastus, mis tänasel piirideta ning vabal informatsiooni liikumise ajal veenvalt mõjub, on kinnitus, et maja sisu saab olema võimsam kui hoone ise, et maja võimalused, pakkumised ning hoone sisuline kvaliteet sunnib külastajaid unustama ligipääsuteede nappuse ja hoone külastamiseks kulutatava aja ja raha. Pealegi vajab Eesti tasakaalustatud areng olulisi ja märgilisi asutusi ka väljaspool Tallinna.
Kõiki komisjoni soovitusi ei ole me saanud arvestada, sest oma muuseumi sisu ja tegevuse rõhuasetused tahame määrata ikka ise. Hilja on muuta ka hoonega seotud põhiküsimusi: selle paiknemist Raadil, suurust või kahte sissepääsu. Järgida ei saa ka komisjoni soovitust ehitada kõigepealt poole väiksem maja, sest siis poleks tegemist enam välja valitud projektiga ning kogu seni tehtud töö tuleks tunnistada raiskuläinuks. Tagantjärele tarkusena võime vaid nentida, et targem oleks olnud Jaspersi komisjoni eksperdid projekti rahataotluse koostamisse kohe kaasata, siis oleksid mitmed soovid ja selgitused loksunud paika väiksema ajakuluga. Nüüd aga kulges teekond läbi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ekspertide ja komisjonide ning jõudis pärast kodumaist küsimustevastuste ning täpsustuste vooru Jaspersi töölauale Eesti mõistes juba valmis kujul. Kuid just see „valmis” tähendas paljudes alajaotustes üha uute täpsustuste ning selgituste lisamist, mitmes mõttes isegi tagasipöördumist ERMi hoone ehitamise plaani (ERMi ajaloos nüüd juba viienda!) algaegadesse – aastatesse 1995/1996. Taotluse menetlemiseks kuluvat aega hindasime me algusest peale valesti: isegi kõige halvemates prognoosides ei osanud me arvestada selleks kulunud neljateistkümne kuuga.
Kahel korral Eesti Rahva Muuseumi ja ka Raadit külastanud Jaspersi komisjoni liikmed on projekti hinnanud rangelt ja selgelt erapoolikult. Küll aga oleks oodanud kogu selle hindamisprotsessi vältel selgesõnalisemat toetust üle saja aasta vanusele rahva muuseumile eesti avalikkuselt ja ajakirjanduselt. Tegemist pole ju tavalise ehitusega. Ehitamist ootab hoone, mis võimaldaks ka järeltulevatel põlvedel, elagu need siis oma igapäevast elu Norras või Austraalias, tunnetada iseenda kuuluvust ja päritolu, tunda uhkust, et sellel väikesel rahval on alati olnud oma kultuur ja oma tahtmine. Üksmeelset tahtmist ja valmisolekut ei ole paraku ühiskonnast kostunud. Muidugi on ERMi ümber häid toetajaid ja julgustajaid, kuid kohati näib siiski, nagu ajaks ERM i tänane kollektiiv mingit „oma asja”, mida peetakse majanduslikult niigi raskel ajal mõttetuks raiskamiseks. Me oleme õigusega uhked oma riigi, omakeelse kõrghariduse ja oma kultuurielu üle, kuid selle kõige kestmiseks, et rahvana mitte lahustuda kõikehaaravates ja ühtlustavates võrgustikes, vajame me rohkem kui kunagi enne rahvuslikku mälu.
Viis tegusat aastat
Regulaarselt on pikemad ja täpsemad ülevaated hoone projekteerimise ja ehituse ettevalmistamise käigust ilmunud ERMi oma ajalehes Värat 2007. aastast peale. Kõike seda ümber jutustada pole mõtet, läheks liiga pikaks. Paralleelselt on ju kulgenud mitmed ettevõtmised. Raadi territooriumi korrastamine algas 2006. aastal kogu maaala hõlmava detailplaneeringu koostamisega. Tänaseks on tehtud töid pinnase- ja sadevete äravoolu suunavate tiikide ning kraavide valmimisest erineva reostusastmega pinnase väljakaevamise, äraveo ning ümbertöötlemiseni.
ERMi hoone rahvusvahelise konkursi võitjad Lina Ghotmeh, Dan Dorell ning Tsuyoshi Tane moodustasid pärast võitu Pariisis omanimelise arhitektuuribüroo ning nende kunagine visioon on jõudnud tööprojekti staadiumisse. Tööjooniseid aitavad siin kohapeal koostada Hanno Grossschmidti Arhitektuuribüroo ja Pille Lausmäe Sisearhitektuuribüroo, maastiku kujundamiseks on kaasatud maastikuarhitektuuribüroo Kino, hoone konstruktsiooni ja insenertehniliste osade projekteerijaks on EA Reng, kes peaprojekteerijana vastutab ka kõikide projektiosade koostoime eest. ERMis endas pole kompetentsi, et tellijana hinnata projekti üksikosade ning ka projekti kui terviku valmidust, vastavust kõikvõimalikele ehitusfüüsikalistele nõuetele või kliimatingimustele.
Samas oleme endale täielikult aru andnud, et tegemist on riiklikult väga tähtsa ehitusega ja seetõttu on tellija esindajana projekteerimist pidevalt koordineerinud ja kontrollinud oma ala asjatundjad, projekteerijad ja ehitusinsenerid. Kindlustamaks parimat tulemust, on iga etapi lõpus projektile tellitud selle üksikosade (nt küte ja ventilatsioon) lahenduste ekspertiis. Paljudes korralduslikes küsimustes nii riigihangete läbiviimisel kui ka Euroopa Liidu taotluse koostamisel on ERMi aidanud Eesti Rahva Muuseumi Ehitamise Sihtasutus. Nimetatu õlule jääb põhivastutus ka hoone ehitamisel.
Eesti Rahva Muuseumi kollektiiv tegeles 2006. aastal ruumiprogrammi kohandamisega funktsiooni- ja tegevuspõhiseks, kuid alates 2007. aastast on muuseumi sisulise töö põhirõhk kandunud uute püsinäituste „Soome-ugri kultuurid” ja „Eesti kultuurilugu” väljatöötamisele ning ettevalmistamisele. Püsinäitused peavad avanema koos majaga ja saama selle südameks. Ideaalne oleks, kui selleks ajaks oleks oma uues paigas ka muuseumi tuum – muuseumi esinduslikud ja süstematiseeritud kogud – ning elujõudu ja tegutsemistahet täis kõik muuseumiga seotud inimesed.
ERMi mõtte muutumine
Eesti Rahva Muuseum asutati 1909. aastal rahva oma raha, tahtmise ja usuga. Muuseum kui idee (alguses polnud muuseumil ühte tubagi, hoonest rääkimata) oli osa rahva enesemääratlemisest ja eneseteostusest kultuurrahvaks saamise teel. Oma muuseumisse pani rahvas hinge ja vaimu rohkem kui ühtegi teise asutusse iial enne seda oli pandud. Usku oma rahva ja kultuuri elujõusse ning neid üles ehitavat vaimsust kiirgas muuseumist kõikidel II maailmasõja eelsetel Eesti Vabariigi aastatel. ERMi kui ühiskondlikke gruppe ning erihuvisid ühendanud jõudu tunnistasid enne vabariiki ja vabariigi ajal nii rahvas kui ka valitsusjõud. Nõukogude võim, kes kartis ERMi vaimu, lammutas asutuse füüsiliselt kaheks: etnograafiamuuseumiks ja kirjandusmuuseumiks.
Miks me nüüd, kus riik on taas iseseisev olnud juba pea 20 aastat, pole ikka veel oma rahva muuseumi üles ehitanud, vaid ikka kahtleme, tellime välisekspertide arvamusi, küsime neilt, kas ikka tasub seda muuseumi ehitada ja kas see, millisena me seda tahame, on ikka nende meelest õige tahtmine? Ma pole küll kordagi kuulnud, et Taani Rahvusmuuseum peaks oma püsinäituse sisu arutades lähtuma teise rahva kultuuri tundjate arvamusest. Loomulikult ka nemad arutavad, mõtlevad ja loovad uut teadmist koos kolleegidest asjatundjatega, kuid see on kaasaegse teadus- ja kultuurikoostöö loomulik osa, sootuks midagi muud. ERM on avatud samasuguseks koostööks ning see toimubki mitmete riikide teadlaste ning peaaegu kõikide eesti teadusvaldkondade spetsialistidega. Sellises koostöös sünnib ka ERMi uue hoone „süda”: eesti kultuuri püsinäitus eesti inimese elust jääaja lõpust tänase päevani, elust, mis on koosnenud pidevatest valikutest, kahekõnest iseenda või loodusega, tulijate või minejatega, kahekõnest, mis on säilinud või kadunud, on olnud edasiviiv või lammutav.
XXI sajandil on meil ees veel palju üllatusi ja muudatusi. Milline saab olema või peaks olema rahva muuseumi roll, millised tema ülesanded? Selge on see, et muuseum ei saa eksisteerida ega töötada majata, sest muuseumi alus ja olemus on süstematiseeritud, analüüsitud, oma ainevallas võimalikult esinduslikud ja kasutajale hõlpsasti kättesaadavad kogud. Ja need vajavad ruumi. Asjatundmatu on seisukoht, et muuseum võib paikneda ükskõik millises majas. Me näeme sellise mõttelaadi ekslikkusest tõusvat kahju päevast päeva Tartus, kus kasutame rahvuskultuuriliste kogude säilitamiseks XIX sajandil kohtumajaks ehitatud hoonet. Kui ERMi säilitajad, koguhoidjad, konservaatorid ja teadurid poleks läbi aastakümnete oma tööd teinud nii suure sisemise vastutus- ja kohusetundega, siis oleksime pidanud juba ammu suure osa rahvusliku tekstiilija puidukogudest hävinuks tunnistama.
Aga õige on ka see, et ega maja ei tee asutust, pelgalt hoone ei kujunda ega loo muuseumi. Muuseum elab oma ühiskonnas, olles seotud sellega iga päev ja vahetult. Kasvanud välja nõukogudeaegsest veidi elitaarse ja ettemääratud sisuga vanade asjade kogumis-, säilitamisning kohustuslike õpilasekskursioonide koha staatusest, ei taha muuseum areneda lõbu- ja naljaasutuseks ega tõusta ka tõekuulutaja rolli. Muuseum tahab olla midagi hoopis olulisemat ja põhimõttelisemat, olla ise sidustaja ja olulise võrgustiku looja. Tänasel päeval saavad just muuseumid olla need, kes esemete, lugude, inimeste ja nende kaasamise najal hakkavad taas looma ühiskonna edenemiseks nii vajalikku ühtset väärtusbaasi. Muuseumil on vaja vaid edendada oma põhilisi tegevussuundi (õppe- ja kasvatustöö, näitusetegevus, uurimistöö jne) ning hoida selle kaudu hoolivust, avatust ning väärikust.
ERMi hoone – raudbetoonist ja maa peal!
2006. aasta 16. jaanuaril kuulutas rahvusvahelise arhitektuurivõistluse žürii ERMi uue hoone eskiislahendusena välja võidutöö „Memory Field” („Mälestuste väli”). Žürii otsus polnud sugugi üksmeelne. 108 konkursile esitatud projekti hulgast võidutööks pärjatud lahendus oli ennekõike maamärk, mis arhitektide nägemuses sümboliseeris väikerahva liikumist ja elujõudu, arengut minevikust tulevikku. Žürii töös osalenud muuseumispetsialistide (ERMi direktor Jaanus Plaat, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula) arvamus, et maamärgina võimsa projekti juures ei ole arvestatud muuseumihoone vajaduste ja spetsiifikaga, jäi arhitektide valikupõhjendustele alla. Võidutöö väljakuulutamisele järgnenud tuliste poolt- ja vastuargumentide keskmes polnud enam niivõrd Eesti Rahva Muuseumi ootused, kuivõrd küsimused, kas meie rahvusmuuseumi oskavad projekteerida välismaalastest arhitektid ning kas seda üldse võib ehitada Raadile, aladele, kus oli paiknenud Eestit okupeerinud Nõukogude sõjaväe lennubaas. See, mis avalikkusele jäi meelde ja mällu, on tänaseni püsiv teadmine, et maja on pikk, poolenisti maa all ja et kogu maapealne osa on klaasist. Nii ongi tänase päevani kommentaarides ikka ja jälle kirjas pahameel ja kurjustamine selle üle, miks on vaja meie kliimas ehitada klaaskasvuhoonet, mida keegi nagunii kütta ja ülal pidada ei jõua.
Olgu siinkohal veel kord üheselt ja selgelt üle korratud: hoone on küll pikk, 355 meetrit, kuid raudbetoonkonstruktsiooniga, millel on ümber klaas nagu ümbrik ning maa alla jäävad vaid hoidlad ja vaivundament. Uus keskkond Raadil XXI sajandil elav Eesti Rahva Muuseum saab olema Raadile rajatava tervikliku kultuurikeskkonna „Mälestuste väli” keskpunkt. Selle hoone ümber jäävad loodus- ja puhkerajad. Selle läheduses on Raadi mõis ja järv. Mõisasüdant ning moodsat hoonet hakkab sisuliselt ning tegevuse kaudu ühendama igipõlistele legendidele ning pärimustele toetuv, kuid kaasaegselt vormistatud „Pärimuste park”. „Mälestuste väli” on koht, kus on ruumi sotsiaalseks suhtluseks ja üksiolemiseks. See on koht kõigile ja igaühele.
Eesti Rahva Muuseumi uus hoone asub samal teljel ja on sama lai, kui on Raadil paiknev kunagine Nõukogude sõjaväe lennukite ruleerimisrada. Hoone ühtlase kaldega katus sulandub visuaalselt kokku ruleerimisrajaga ja moodustab sellelt tõusva platvormi. Hoonel on kaks sissepääsu ja nende mõlema ette on planeeritud puhke- ja jalutusalad, peasissepääs asub aadressil Muuseumi tee 2. Sinna peaks aastate pärast saama liinibussiga nii Tartu kesklinnast kui ka raudteejaamast. Peasissepääsu kohal kerkib katus maast 14 meetri kõrgusele ja moodustab õhulise kuni 40 meetri pikkuse varikatuse. Lennuvälja ruleerimisraja 7m×7m paneelide ruudustiku järgi on ka muuseumihoone siseruumid suuremal või vähemal määral jagatud ristkülikuteks, hoone ehitusalune pind on 21 973 m², brutopind 39 124 m² ja netopind on 34 576 m². Hoone jaguneb kolmeks suureks plokiks: hoidlad hõlmavad 7500 m², näitused 6250 m² ja avalikuks ruumiks, mille hulka kuuluvad konverentsikeskus, muusikasaal, restoran, kohvik, muuseumipood, sõprade seltsi ruum, lastetoad jms, on planeeritud 6475 m².
Projekteerimisel on arvestatud, et hoones võib üheaegselt viibida 3315 inimest, parkimiskohti on 355 sõiduautole ja 20 bussile, lisaks invaparklad. Hoone karkass on raudbetoonist, peasissepääsu varikatuse ja aatriumiruumide valguskatuse juures kasutatakse teraskonstruktsioone. Muuseum on topeltfassaadiga: sisemisel seinal vahelduvad aknad ja seinapinnad vastavalt ruumide vajadustele, välimine fassaadikiht koosneb ühekordsetest peegeldavatest klaastahvlitest. Hoone ümber kujuneb külm galerii, mida saab kasutada teeninduskäiguks. Projekteerimisel on tähelepanelikult jälgitud konstruktsioonide ja kõikide ehitusmaterjalide sobivust meie kliimatingimustega, muuseumispetsiifilisi kliimanõudeid, akustilisi erinõudeid jms.
Energiasäästust
Tulenevalt ehitise arhitektuurilisest lahendusest (pikkus ja laius!) ei saa me rääkida 100% ökonoomsest hoonest, samas oli projekteerimise lähteülesandena üks esmaseid nõudeid, et maja projekteerimisel mõeldaks selle praktilisusele ning ökonoomsusele.
Eelprojekti käigus sundis tellija, toetudes ekspertidele, arhitekte muutma hoone üldist paigutust – sõna otseses mõttes tõstma maja maa alt maa peale. Selle ja paari teise lahendusmuudatuse tulemusena peaks ERMi uue maja energiatõhususarv olema 125 kilovatttundi köetava pinna ruutmeetri kohta. See lubab liigitada muuseumihoone klassi B, mis on väga hea tulemus (klass A vastab juba passiivmaja standardile).
Muuseumihoone massiivsete ehituskonstruktsioonidega hoidlad (seinad poorbetoonist, põrandad ja laed on raudbetoonist) on paigutatud kompaktselt keldrikorrusele. Hoidlate kokkupuutepind keskkonnaga on minimaalne, neid ümbritseb ja lahutab välisseinast veel nn kaitsekoridor ja seetõttu kulub hoidlates sobiliku sisekliima saavutamiseks vähe energiat. Massiivsetel ehituskonstruktsioonidel on suur soojusmahtuvus: kui need on üles köetud, siis need püsivad soojadena ilma suure lisakütteta, kui need on maha jahutatud (soojal aastaajal), püsivad need jahedatena ilma lisajahutuseta. Hoidlate õhuvahetus on viidud miinimumini; inimesed püsivalt hoidlates ei tööta. Hoidlate poorbetoonist seinad aitavad tasandada õhuniiskuse kõikumisi – seinad on nagu käsnad: õhuniiskuse suurenedes imab poorbetoon üleliigse vee endasse, õhuniiskuse alanedes eritab ruumi niiskust. Seetõttu ei ole suuremahulist õhuvahetust vaja ka õhuniiskuse kontrolli all hoidmiseks.
Suure soojusmahtuvusega (raudbetoonist konstruktsioonid) on ka ülejäänud hoone, nii selle katus, seinad kui ka põrandad. Seega peaks ka hoone üldise sisekliima tagamiseks kuluma vähem energiat. Kompromissina arhitektuurse lahenduse ja energiasäästuvajaduse vahel on vähendatud hoone akende hulka ning kasutatakse parima soojapidavusega aknaid. Ja loomulikult, nii nagu ühiskondlikes hoonetes on juba normiks saanud, on ka ERMi hoonesse projekteeritud soojatagastiga ventilatsioonisüsteemid, kus väljatõmbeõhust tagastatud soojaga soojendatakse sissepuhkeõhku. ERMi uue hoone kütmiseks hakatakse rakendama keskkonda salvestunud päikeseenergiat, selleks kasutatakse Raadi järve ja ümbritseva maapinna soojust. Raadi järve paigaldatakse järvekollektor ja sellega külgnevale maa-alale maakollektor ning soojuspumbad ammutavad soojust veest ja maapinnast. Soojakandja aine füüsikaliste omaduste ja elektrienergia abil tõstetakse soojakandja aine vajaliku temperatuurini: talvel hoone kütmiseks ja suvel selle jahutamiseks. Sellist süsteemi peetakse keskkonnasõbralikuks, pikaealiseks ja töökindlaks. Selle kasutamine ERMi suure hoone puhul on ainuvõimalik, sest rääkimata suhteliselt madalast püsikulust küttele, tagavad soojuspumbad suuresti ka sõltumatuse valitsevast energiapoliitikast.
2011. aasta soovid
Kui midagi viis aastat kestnud protsessi lõpus soovida, siis kohe mitut asja! Kõigepealt seda, et Euroopa Liidu komisjon teeks oma otsuse võimalikult ruttu ja et eraldataks 32 miljonit eurot ERM i hoone ehituseks. Seejärel seda, et Eesti valitsusvõim ei kahtleks oma kord tehtud otsuses ning käituks hoone tõelise omanikuna, kes nii vastutab selle eest kui ka toetab seda. Soovin, et avalikkus näeks ERMi hoones ühte uut ja rikastavat võimalust kõigile, et nii hoone projekteerijad, ehitajad, sisustajad, järelevalve teostajad jt asjasse puutuvad spetsialistid võiksid kord oma tööle uhkusega tagasi vaadata. Oleks ka hea, kui selle ehituse arvel ja najal ei püüaks keegi iseenda taskut täita ega edevust rahuldada. Loodan, et ERMi kollektiiv ja kõik muuseumile lähedal seisvad sõbrad ei väsi, vaid leiavad pikaks venival muuseumi sünniteel nii vajaliku usu kui ka hingejõu.
Ning lõpuks: et pikk teekond jõuaks oma väärika lõpuni ja ehitus algaks 2011. aasta mais ning maja avaks oma uksed 2014. aasta suvel.