Eestis keeme omaenda leemes

Intervjuu kultuuriminister Rein Langiga pärast Eesti ekspositsiooni avamist Veneetsias.

Milliseid mõtteid tekitas teis Eesti ekspositsioon unustatud linnahallist?

Ma ei saa siin olla objektiivne: olen ise neli aastat oma noorusest linnahallis juhtival ametikohal olnud ja sunnitud seda maja käigus hoidma. Ühinen nendega, kes ütlevad, et tegemist on väga uhke arhitektuuriga, aga see ehitati Nõukogude Liidu kõige halvemal ajal, kui ehituskultuur polnud mitte nullis, vaid miinuspoolel. Sellest on arhitekt Raine Karp kirjutanud 1979. aastal Sirbile uskumatult toreda artikli, kus ta kritiseerib väga jõuliselt toonast ehituskomiteed. See, et artikkel tookord ilmus, oli ime. Maja on, jah, plaani peal ju ilus.

Ekspertide hinnangul on linnahalli kandekonstruktsioonid tugevad, maja on võimalik kindlasti rekonstrueerida. Mis siin võiks teie meelest toimuda?

See on selline ülilihtsustatud arvamus, et kui kandekonstruktsioon on tugev, siis paneme kuskile natuke mörti vahele ja küll saab korda. Ei saa! Kui jätta maja kandekonstruktsioon alles, siis tuleb kõik ülejäänu ikka lahti võtta. Ja see on pööraselt kallis. Eks Tallinna linn, kes on omanik, peab otsustama, mida ta selle majaga teeb.

See maja ei ole ju kunagi valmis saanudki. 1980. aastal sai ehitamise aeg otsa, regatt hakkas peale ja lava ei ehitatudki kunagi valmis. Nii et seda hoonet ei ole keegi kunagi saanud kasutada sellisena, nagu arhitektid või konstruktorid seda ette kujutasid.

Tänaseks on nõudmised etenduspaigale kardinaalselt muutunud. Toona, kui mina sinna tööle läksin, aasta oli siis 1986, peeti seda suurepäraseks kohaks, kus sai väikese veoautoga sõita otse lavale, seal aparatuuri maha tõsta. Läks aga kaks aastat mööda ja autod, mis aparatuuri vedasid, muutusid – nad ei keera enam linnahalli sisse. Etenduskohtade loomisel peab arvestama ka seda, et juba väga väikese perioodi järel tuleb teha konstruktsioonilisi ja tehnoloogilisi muutusi. Seda linnahalli konstruktsioon ei võimalda. See on ka takistus selle hoone renoveerimisel.

Kindlasti saab linnahalli suuremate ümberehitustega teha atraktiivseks ja funktsionaalseks etenduste andmise kohaks või siis polüfunktsionaalseks keskuseks, ilma et kaoks ära arhitektuuriline kontseptsioon. Aga mis see maksab ja kas Tallinnal on üldse vajadus sellise asja järele? Meil on juba erinevaid kontserdikohti. Niisiis peab olema mingi täiendav väike jõhvikas, mis annab linnahallile konkurentsieelise teiste kohtade ees.

See on siiski minu meelest võimalik, kui hakata pidama seda debatti rahulikus õhkkonnas ja kutsuda kõik asjaosalised kokku, mitte lähtuda ainult kunstist ja arhitektuurist, vaid eelkõige nende inimeste tahtmistest ja vajadustest, kes seda käigus hoiavad.

Praegu on linnahall muinsuskaitse all. Kas on võimalik, et ühel hetkel ministeerium loobub selle kaitsmisest?

See küsimus näitab, et te ei tea üldse, mis on muinsuskaitseseaduses kirjas. Selleks ei ole mitte mingit võimalust! Mitte kõige väiksematki! Seadus ütleb väga üheselt, et muinsuskaitse alt ühe või teise objekti väljasaamine ei ole kultuuriministeeriumi otsustada!

Kui aga muinsusväärtuse tunnused on kadunud?

Selle ettepaneku peab tegema muinsuskaitse nõukogu, kes ei allu ju kultuuriministeeriumile!

Enne võiks seaduse läbi lugeda, kui hakata hinnanguid andma!

Kas säilitada, lammutada või ehitada hoopis uus hoone – need on tihti poliitilised otsused. Linnahalli halvas käekäigus on süüdistatud Saku suurhalli, mis tõmbas linnahallist ära suurüritused. Oli see käik läbi mõtlemata?

Kindlasti mitte. Linnahallis ei saa ju sporti teha. Isegi siis, kui saal oleks saanud valmis sellisel kujul, nagu arhitektid ja konstruktorid seda ette kujutasid, oleks saanud mängida vaid korvpalli, võrkpalli aga mitte. Selles mõttes oli Saku suurhalli kindlasti vaja.

Need kaks hoonet võiksid kindlasti üksteist täiendada. Kultuuri- ja spordiobjektide olemasolu või mitteolemasolu on kohalike asi. Antud juhul Tallinna linna asi. Ma ei saa vastata sellele küsimusele kultuuriministrina, vaid Tallinna linna elanikuna. Kindlasti on mõlemal oma koht olemas, aga see eeldab tõsimeelset koostööd kõigi asjaosaliste vahel. Ja minu arvates on kõige olulisem koostöö avalike objektide kasutajate ja omanike vahel. Oluline ei ole niivõrd see, kas omanik on erasektor, linn või riik, oluline on see, et omanik lähtub kasutajate vajadusest. Kasutajad turumajanduslikus ühiskonnas on eelkõige firmad, eraettevõtjad. Ja ei saa nõuda ettevõtjalt, et ta kasutaks üht objekti üksnes seepärast, et see linna- või riigiametnikele või mõnele poliitilisele parteile meeldib. Iga kasutamine on seotud kulutustega ja demokraatlikus ühiskonnas ei saa kedagi sundida neid kulutusi tegema.

Biennaalil osalemine on üsna kallis lõbu. Milline on teie seisukoht – kas eesti arhitektuur peab olema siin esindatud?

Üks suur probleem Eestis on keemine omaenda leemes. Kui ei osale, siis on kapseldumise võimalus veel suurem. Soome-ugri eneseteadlikkus sinna juurde – arvatakse, et me oleme maailma naba. Muidugi, me võime öelda, et selle raha, mis me kulutame ekspositsiooniks, võime kulutada hoopis Eesti arhitektidele biennaalile piletite ostmiseks. Aga kui ei ole endal midagi, mida teistele näidata, siis ei teki ka diskussiooni. Ja diskussiooni on Eesti arhitektidele väga vaja.

Biennaali tänavune ühisnimetaja on ühisväli, mis suunab koostööle. Kuidas teile tundub, kas Eestis on ka puudu koostööst just eri valdkondade ja avalikkuse vahel?

Muidugi jääb puudu! See on ju täna Eesti ühiskonna kõige nõrgem koht! Koostöövalmidust ei ole, igaüks eelistab ikka ise ajada oma väikest asja ja läbi suruda oma huvi, ükskõik milliste meetoditega. Ja kui siis lõpuks saavutataksegi mingisugune kokkulepe, ükskõik kes on selle initsiaatoriks, siis alati leidub mõni loll ajakirjanik, kes suudab selle mingisuguse asjaga ära rikkuda. Musternäidis oli see, kuidas ajaleht Sirp avaldas kaks nädalat pärast kultuuriministeeriumi vahendustulemusena kokkuleppe saavutamist arhitektide ja Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi vahel artikli, kus kallab RKAS ile solgi krae vahele. Ilma et keegi oleks üldse vaevunud helistama või küsima, mis hetkel toimub. Võetakse lihtsalt lauasahtlist üks lugu ja pannakse see lehte ning sellega tekitatakse õhustik, kus inimestel puudub edasine tahe sellises kokkuleppeprotsessis osaleda.