Eestlaste rahvusvahelisest arhitektuuritegevusest

Sel sügisel, täpsemalt 4. oktoobril, toimus Balti arhitektuuri-organisatsiooni BAUA (Baltic Architects Unions Association) järjekordne kokkusaamine, seekord Riias. Üritus oli ühendatud Daugavpilsis päev hiljem toimunud rahvusvahelisele arhitektuuripäevale pühendatud seminariga „Arhitektid on linnade muutjad”. Eesti poolt osalesid seal arhitektide liidu esimees Peeter Pere ja mina BAUA Eesti kontaktisikuna. Eesmärk oli kaardistada BAUA tegevus 2013. aastal ja arendada naabritega diskussiooni kuidas ühiselt tegutseda Rahvusvahelises Arhitektide Liidus ehk UIAs. Ajavahemikul 2013–2015 on BAUA eesistujamaa Eesti (praegu juhib seda Läti), seega oli meile oluline otsad n-ö kokku sõlmida. Olulisem, mille suhtes kokku lepiti, oli kutsestandardite ja kutseomistamise korra teemalise konverentsi korraldamine ja Balti arhitektuurikoolide üliõpilaste diplomitööde näitus Tallinnas järgmise aasta oktoobris. Leedu organiseerib oktoobris ka Euroopa arhitektuuripoliitika foorumi (EFAP – European Forum of Architectural Policies), Läti korraldab sama ürituse aastal 2015. Kõne all oli BAUA ühine presentatsioon 2014. aasta maailma arhitektuurikongressil Lõuna-Aafrikas Durbanis. Kongressi teema on „Architecture Otherwhere”, mis võiks eesti keeles kõlada ehk „Arhitektuur teises kohas” vihjena eelkõige Aafrikale kui maailmale (ikka veel) suhteliselt tundmatule mandrile, kus arhitektuuriloome üldine kontekst on teistsugune kui Läänes. See veidi salapärane teema annab BAUA ekspositsiooni kujundajatele võimaluse defineerida seda meie kultuuripiirkonna võtmes.

Daugavpils (endine Dünaburg) Daugava ääres on keerulise ajaloo ja multinatsionaalse elanikkonnaga linn Läti kagunurgas, kus lätlased moodustavad venelaste, poolakate, valgevenelaste, juutide jt kõrval vaid viiendiku elanikest. Linnas on kirikuga esindatud peaaegu kõik Euroopas leiduvad religioonid – puudub vaid islami mošee. Linna tähtsaim vaatamisväärsus on suhteliselt hästi säilinud kindlus bastionide vööndiga, mille ehitasid venelased läänepoolse kindluste keti ühe osana, kui kardeti revolutsioonijärgse Prantsusmaa rünnakut. Napoleoni väed tulid aga siis, kui kindlus polnud veel valmis, ja võtsid selle ühegi lasuta, Vene väed olid selleks hetkeks linna maha jätnud. Praegu on hakatud kindluse rajatisi ja sisemist regulaarse planeeringuga hoonekvartalit restaureerima ning tööd jätkub siin kauaks.

Daugavpilsi arhitektuuripäeva teema oli „Avaliku ruumi areng Balti riikides viimasel 20 aastal”. Ettekandega esinesid Daugavpilsi linnapea, Ventspilsi peaarhitekt ja veel mitmed esinejad Lätist, Leedust ja Poolast. Eesti ettekande eest hoolitses arhitekt Toomas Paaver, kes tutvustas teostatud projektide parimaid näiteid Tallinnas, Rakveres ja mujal, samuti Tallinna ranna-ala arendamisega seotut. Ürituse raames esitleti Balti arhitektuurikoolide paremaid lõputöid ja valiti neist välja parim. Eestit esindasid Helin Kuke (EKA) ooperihoone projekt Tallinna, Karin Lehe (EKA) Muhu saare rannaküla rekonstrueerimise projekt ja Jakob Jõgisuu (TTK) Tartu kesklinna Emajõe-äärse piirkonna aktiveerimise projekt. Võistluse võitis (preemia 150 eurot) Helin Kukk, kelle ooperimaja pidas žürii (Jerzy Uscinovich Poolast, Viktors Valgums Lätist ja Toomas Paaver Eestist) üksmeelselt parimaks.

9. ja 10. novembril toimus teinegi oluline rahvusvaheline arhitektuuriüritus: Rumeenia pealinnas Bukarestis peeti UIA II regiooni – sinna kuulub ka Eesti – koosolek, millele eelnes konverents teemal „Kuidas tagada hea arhitektuur”. Üks huvitavamaid etteasteid oli Rumeenia arhitekti Vlad Gaivoronschi ettekanne arhitektuuri kvaliteedi mõõtmisest. Alustuseks tegi ta ülevaate maailma tuntud arhitektide arhitektuuri definitsioonidest, näiteks on Luis Barragán öelnud: „Ilu olemus (kvaliteet) arhitektuuris on vaikses rahulolus ja häirimatus rahus”. Sellele järgnes kehtivate kvaliteedisüsteemide nagu LEED (Ühendkuningriik), BREEAM (USA, Kanada), CASBEE (Jaapan), DGNB (Saksamaa) jne lühiülevaade ja -analüüs. Arhitekti järeldus oli, et peale objektiivsete kriteeriumide nagu ökonoomsus või tehniline kvaliteet on palju raskesti mõõdetavaid subjektiivseid faktoreid, mis on otseses seoses arhitektuuri kvaliteediga. Ta pakkus välja oma kriteeriumide diagrammi, mis toetus põhiliselt Saksa kvaliteedisüsteemile DGNB (Deutches Gütesiegel für Nachhaltiges Bauen), kuid defineeris subjektiivseid faktoreid täpsemini ja osutas nende suuremale osakaalule kriteeriumide reas. Ettekande lõpus tutvustas esineja justkui lõõgastuseks hiina amatöörarhitekti Wang Shud, kelle kreedo lõppeb sententsiga „Humaansus on tähtsam kui arhitektuur ja ehitamise kunst on tähtsam kui tehnoloogia”.

Arhitekt Johannes Bertleff tutvustas Rumeenia arhitektuuripoliitika ühte aspekti – arhitektuurivõistluste ja vähempakkumiste mõju ehitatavale keskkonnale. Üllatas fakt, et Rumeenias kavandatavatest hoonetest leitakse idee arhitektuurivõistlustega vaid umbes 3,5% puhul.

Huvitav oli antropoloog Vintilă Mihăilescu ettekanne pealkirjaga „Antropotektuur”, mille võiks kokku võtta esineja sõnadega: „Arhitektuur ei seisne ainult elamute ehitamises, vaid ka elamises – ja elamine ei ole ainult arhitektuuri küsimus”.

2013. aasta oktoobris korraldatakse Sibius, linnas, mis kuulus enne Esimest maailmasõda Austria-Ungarile ja kandis nime Hermann­stadt, arhitektuuritriennaal „EastCentricArch” teemal „Trans(ap)parencies” („Läbipaistvus” või „Näivus”). Üritus koosneb kolmest moodulist: temaatilisest näitusest, mille kohta ilmub ka kataloog, esseede võistlusest ja arhitektuurivõistlusest, kus on viis kategooriat (elamu, avalik ruum, sisekujundus, parim hoone, rekonstrueerimine-restaureerimine). Triennaalile on oodatud esinema kõik Ida- ja Kesk-Euroopa arhitektid (www.arhitext.com / www.east-centricarch.eu). UIA II regiooni koosolekul, mida juhtis UIA II regiooni uus president Deniz İncedayı, arutati muu hulgas arhitektide tööpuuduse drastilist suurenemist II regioonis (Kreekas näiteks umbes 50%) ja seda, mida saab UIA teha selle vähendamiseks või leevendamiseks. Räägiti ka ettevalmistustest UIA XXVI kongressiks Durbanis ning otsustati osaleda seal regionaalse näitusega. Küsimusi tekitas kongressi teema („Architecture Otherwhwere”) ja selle mõtestamine. Omalt poolt tegin ettepaneku täita see konkreetsema sisuga nii regionaalsel kui sektsioonide tasemel ja valida sellest lähtuvalt ürituste ja väljapanekute teemad.

Mõni sõna ka Bukarestist. Linn on veidi ebaühtlase hoonestusega, seda läbivad ilmsed prantsuse (Pariisi) linnaehituse mõjutusel välja ehitatud bulvarid ja avenüüd ning nendega liituvad väljakud – ka Tähe väljaku väike koopia on olemas, isegi koos triumfikaarega, mille kinkis Rumeeniale XIX sajandil Prantsuse riik Rumeenia iseseisvumise järel. Nicolae Ceauşescu 1980ndatel ehitatud Rumeenia parlamendihoone on maailmas suuruselt teine ehitis: üldpinda on ca 6 000 m², hoonel on 8 maapealset ja 7 maa-alust(!) korrust ning üle 6000 ruumi. Heast arhitektuurist on asi küll kaugel – pigem põhjustab see stressi. Stressi tekkele andis tõuke veel teadmine, et hoone rajamiseks lammutati maha suur osa Bukaresti ajaloolisest keskusest, üle 4000 hoone, sealjuures üle 20 ajaloolise kiriku ja kloostri, rääkimata linnaruumist-struktuurist. Aga Rumeenia köök on päris hea, kliima mõnus ja naised pikad ning saledad.