Ehituspalavik

Avaldatud 18. september 2009

Unistus oma majast ning jõupingutused oma kodu rajamiseks on meie rahvuskultuuri igas harus olnud institutsiooni arenguloo lahutamatu osa. Ja mitte ainult, kultuurilugu tunneb ka juhtumeid, kui riigilt maja saamise vääriliseks on peetud üksikisikuid. Hea õnne korral on organisatsiooni sünnist oma majani jõutud ühe kuni pooleteise inimpõlve pingutuste tagajärjel, halvema saatuse korral seistakse oma realiseerumata unistusega silmitsi ka 100. sünnipäeval. Mõned on aga teisel ringil. Oma maja valmimisest on läinud nii kaua, et ruumid kitsaks jäänud. Ja nii tahakski juurdeehitust.

Estoonlaste usu järgi pole enam kaugel päev, mil rahvusooperi juurdeehitusest saab tõsiasi. On see siis aastal 2012 või 2013, polevatki tähtis. Vältimatu asi, kui riigi kultuuripoliitika näeb ka edaspidi ette rahvusvahelise tasemega muusikateatri tegutsemist Eestis. Eesti Kontsert soovib välja ehitada kontserdimaja Kesk-Eestis ja Peterburis. Teatrihooned vajavad kümneid või isegi sadu miljoneid ehituskroone. Raamatukogud, muuseumid …

Muusikaakadeemia sünnipäeval väljendas rektor Peep Lassmann taas veendumust, et akadeemia hoone juurdeehitus, oma suur saal kõige juurdekuuluvaga, saab valmis juba 2011. aastal. Selles pole midagi ebarealistlikku, kui välja arvata väide, et ehituse finantseerimine antud tähtaja piires peaks toimuma kehtiva skeemi järgi ehk kultuurkapitali kaudu hasartmängumaksust.

Hasartmängumaksu seaduse §7 (2) sätestati kunagi, et ehituskuludeks läheb „Eesti Kultuurkapitalile – summas, mille suurus vastab 46 protsendile hasartmängumaksu kavandatavast laekumisest ja millest 63 protsenti eraldatakse kultuuriehitistele”. Valitsus ja riigikogu ostsid endale selle finantseerimisskeemi kaudu oma lootuste järgi alatiseks hingerahu tüütute majanõudjate eest. Seaduseparagrahvi järgi saab öelda: oodake, kord on olemas ja küllap tuleb ka teie aeg.

Kultuurkapitali seaduses omakorda on ühena nõukogu ülesannetest kirjas jaotada „hasartmängumaksu seaduse alusel kultuuriehitistele sihtotstarbeliselt laekunud summad vastavalt Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereale, toetades üheaegselt kuni kahte objekti”.

Kultuuriministeeriumi 2008. aasta aruandes leidub tabel, kus kirjas ka Kumu laenu tagasimaksete graafik. Aruande järgi oli pangale tasuda veel 611 miljonit krooni, millest tänavu kavatseti maksta 80, ja 2010–2012 vastavalt 151, 277 ja 103 miljonit krooni.

Teatavasti kuulub välisabi kõrval eeltoodud skeemi järgi osaliselt finantseerimisele ka Eesti Rahva Muuseumi uus kompleks (seaduse mõttes siis teine objekt „kuni kahest”). Pole erilist tähtsust, kas ERM i hoone laenu aastaseks tagasimakseks kuluks 20 või 200 miljonit, kehtivate seaduste järgi ei saa uut, kolmandat (olgu selleks EMTA või Estonia juurdeehitus või mõni muu) ehitust alustada enne, kui Kumuga on lõpetatud.

Pole vist enam kellelegi saladus, et eestlaste hasartmängukäitumine on aastaga põhjalikult muutunud. Riigieelarves peegeldub see tõsiasjana, et kui 2008. aasta eelarvesse laekus hasartmängumaksu 484 miljonit (planeeritud oli koguni 525 miljonit), siis tänavuste lisaeelarvetega on loodetud laekumiseks määratud 276 miljonit krooni, mis hea õnne korral ligilähedaselt ka täis saadakse. Või siis jäädakse 10–20 miljoniga miinusesse. Kultuuriehitistele koguneb tsiteeritud seaduste järgi tänavu seega maksimaalselt 80 miljonit, millega saaks ehk Kumu makse hädaga tehtud. Järgmiseks aastaks aga ennustab rahandusministeerium hasartmängumaksu laekumise edasist langust, kogulaekumist kuni 210 miljonit krooni. Sellest pudeneks kultuuriehitistele napilt 60 miljonit. Ja kui arvata (lootusrikkalt), et Eesti elanikud massiliselt mängurluse juurde tagasi ei pöördu ja me linnu kasiinoparadiisideks välismaalastele välja ei arendata, siis ei hakka kasvama ka maksulaekumised. Intressikulu suurenemist, lepingutrahve jm arvesse võtmatagi tähendaks see, et Kumu laenu maksame kultuurkapitali kaudu tagasi veel kümme aastat. Ja enne selle äramaksmist uut objekti ette võtta ei saa.

Midagi muud kui vajadust muuta seadust oleks sellest kõigest järeldada õige kultuurivaenulik. Täpsemalt, kui on selge, et kehtiv süsteem ei kindlusta piisavat hulka raha, siis tuleb välja mõelda järgmine ja parem süsteem ning jätta omal ajal Kumu ehitamise võimalikuks teinud skeem ajastu vaimsusele tüüpilise näitena ajalukku. Eesti iseseisvus ja riigivõim on viimase kümne aastaga hoogsalt kindlustunud, turufundamentalismi tõmbetuul kultuurivallast taandumas ja seega kadunud ka alus kartuseks, et äkki „nad” lõpetavad kultuuri rahastamise üldse ära ja panevad selle alles jäänud tükid „isemajandamisele”. Jonnakas korrutamine, et praegust süsteemi ei tohi puudutada, sest see on kunagi end õigustanud, ei tekita eelarvesse sentigi.