Ei saa me läbi Kahnita

Ja vastupidi. Sellest kõneleb taas kord hiljuti ilmunud ajakirja kunst.ee maailma ühele silmapaistvamale arhitektile pühendatud erinumber (2012, nr 1). Mitmekülgne ja irriteeriv üllitis koosneb neljast osast: koostaja Heie Treieri söakas essee Kuressaare linnusest kui Kahni arhitektuurimõtte alusepanijast; sama autori 2007. aasta novembris Kahni-paikadesse ja Kahni-inimeste juurde toimunud uurimisreisi ülihuvitav ja värvikas kirjeldus; arhitektuuriloolase Carl-Dag Lige vaimukas ja teaberohke artikkel arhitektide ja ehitusinseneride vahekorrast ning raudbetoonist kui nende ühendajast; EALi tegevdirektori, 2006. aastal Kuressaares toimunud väga mälestusväärsete Kahni päevade peakorraldaja Ingrid Mald-Villandi ülevaade Kahni projekteeritud hõbehalli „valge laeva” „eestistamise” saagast. Ajakirjale annab lisaväärtuse maitsekas kujundus (häirib vaid viidete üliväike font ja mõnede fotoallkirjade loetamatus) ja Arne Maasiku suurepärased fotod Kuressaare linnusest.

Louis Kahn ja Saaremaa

Louis Kahni seotus Saaremaaga tundub olevat üks eesti elulooteaduse keerukamaid küsimusi. Tegemist on mehega, kelle sidemeid Saaremaaga arhiividokumendid ei kipu kinnitama, kes aga ise rõhutas neid igal võimalusel, pidas end lausa saarlaseks. On üsna tõenäoline, et oma esimesed viis eluaastat veetis väike Lou tõepoolest Kuressaares, kuigi ta sünd oli registreeritud Pärnus. Viimase põhjuseks võis olla ametliku juudi koguduse puudumine Kuressaares. (Vahemärkusena – Kahni elulugu puudutavad dokumendid leidis Läti ja Eesti arhiividest Ingrid Mald-Villand, kes andis nende koopiad mulle lahkesti kasutada).

1962. aastal avaldatud mälestuslikes märkmetes kirjutab Louis Kahn, et oma 1928. aasta pikal Euroopa reisil veetis ta ligi kuu Saaremaal, elades oma vanaema juures. Kuna vanaema maja oli ühetoaline, tuli magada põrandal. On teada, et Kahni vanaema Rocha Lea (Lina) Mendelowitsch suri 9. juulil 1934. aastal Riias, tema abikaasa Mendel juba 1916. aastal, samuti Riias. Ilmselt I maailmasõja ajal Saaremaalt lahkunud Lina naasmisest ega tema kodu asukohast ei ole aga midagi teada. Eesti Vabariigi Siseministeeriumi Politsei Peavalitsuse piiripunktide kaudu Eestisse sissesõitnud isikute registris on kirjas, et Louis Kahn tuli Eestisse 1928. aasta 18. juulil Tallinna kaudu ja lahkus siit järgmisel päeval Valga kaudu. Kas ta võttis tõesti seejärel ette laevareisi Riiast Kuressaarde salapärase vanaema juurde, kellest Saaremaal keegi midagi ei tea?

Raske uskuda. Pigem kaldun arvama, et tegemist on suurmehe soovunelmaga. Seda Saaremaa visiiti eitab ka Michael J. Lewis, kes on kuupäevaliselt dokumenteerinud Louis Kahni teekonna Baltimaadel (lk 31). Mitmed Kahni sugulased on rääkinud (ka mulle isiklikult) arhitekti omapärasest mõttemaailmast, kirjeldanud teda kui müstikukalduvustega fantasööri. Ilmekaid näiteid leiame ka kunst.ee Kahnile pühendatud numbrist: tema oluline vaimne õpetaja oli ungari päritolu müstik-filosoof Gabriel (Gábor) Szalontay, kellega ta olevat vestelnud ööd otsa; mõne oma loengu olevat ta aga üliõpilastele pidanud luuletuse kujul (lk 45); kolleeg John C. Gaunti sõnul olnud ta „poeet ja filosoof” (lk 53).

Kas peaksime selle üle kurvastama? Pigem vastupidi: minu arvates on kõige olulisem see, et XX sajandi üks suuremaid arhitekte rõhutas alati oma Eesti päritolu, tahtis kuulsa maailmamehenagi olla saarlane. Kui Louis Kahn siin 27aastasena ei käinudki, siis rõhutab see tema soovmõte vahest veelgi enam vajadust talle Kuressaarde väärikas ja atraktiivne monument püstitada. Võib-olla ei ole päris ulmeline Mark Soosaare kunagi esitatud mõtegi, et selleks võiks korraldada rahvusvahelise kavandivõistluse? Sellise objekti tähendusest siinse turismi arendamisel siinkohal ei räägikski …

Louis Kahn ja Kuressaare linnus

Ütlesin oma Kahni päevade sõnavõtus, et sellel erakorraliselt monumentaalsel ja stiilitäiuslikul hoonel on oluline osa ka Louis Kahni kui arhitekti sünnil. Seda on tunnistanud meister ise ja mitmed tema loomingu uurijad. Nüüd aga tundub, et Heie Treier on oma essees selle olulisusega üle pakkunud. Tõestuse metoodika meenutab kohati kuulsa harrastusajaloolase Edgar Valter Saksa oma, kes lähtus eelkõige välistest ühtelangevustest ja välistas kõik oma teooriale vasturääkiva. Või seda, kui indiaani või mõne Aasia rahva kunstis muhu männa motiive leides hakatakse otsima muhulaste ajaloolisi kontakte nende rahvastega.

Treier toob välja hulga „kuressaarlikke” jooni ja elemente Kahni loomingus: ühe sünagoogi ja ühe raamatukogu ruudukujuline ja siseõuega põhiplaan, otsekui kaitsearhitektuurist inspireeritud Trentoni supelusmaja, Dhaka parlamendihoonet ümbritsev veega vallikraav; üldine raskepärasus, aina korduvad paksud müürid, tugevad võlvid, kvaliteetne ehituskivi, laskeavataolised kitsad aknad jne. jpm.

Mõistagi on väga tänuväärne, kui Kuressaare linnus tõuseks nii auväärsele kohale maailma uusimas arhitektuuriajaloos – keskaja loos ta seda juba (peaaegu) on. Kuid kainelt mõeldes tuleb silmas pidada, et need „saaremaised” vormid ja elemendid on arhetüüpsed, et need esinevad ka maailma tuhandetes teistes hoonetes, kohati ka sama kompleksselt. Seejuures ei taha ma välistada, et mingi lapsepõlvekuvand Kuressaare linnusest võis Kahni kummitada ja (kas või alateadlikult) tema ruuminägemust mõjutada.

Leninist Rooseveltini

Väga nauditav lugemine on Heie Treieri uurimuslik reisikiri Louis Kahni jälgi ajades USAs veedetud kuust. Selle lühikese ajaga jõudis ta väga palju: kohtus arhitekti sugulaste, kolleegide ja tuttavatega, külastas mitmeid Kahni tähtteoseid, töötas arhiivis. Palju muu huvitava kõrval sain teada, et tema ühe kuulsama teose, Pennsylvania ülikooli Richardsi meditsiinilaboratooriumide hooned on tegelikult ebafunktsionaalsed ja seal töötavad teadlased neid ei salli; paradoks, mis tuleb kunsti ja elu dialektikas meilgi mõnikord ette. Õõvastav oli lugeda, et nii mõnigi Kahni ehitusteos on hävinud, ümber ehitatud või hävimisohus, sest üliliberalistlikus ameerika ühiskonnas puudub igasugune riiklik muinsuskaitsesüsteem.

Pommuudisena saame teada, et oma esimese monumendi projekteeris Kahn koos oma töögrupiga 1933. aastani võttes osa Leningradi sadamasse kavandatud Lenini memoriaali rahvusvahelisest konkursist. Projekt sai tõeliselt suurejooneline: kaks saja meetri kõrgust klaastorni moodustanuks portaali, mille kaudu ansambli külastajad saanuks laskuda hiiglaslikule ringikujulisele väljakule, millelt võinuks jälgida merevaatemänge. Klaastellised olnuks muidugi punased …

Kahni üheks viimaseks tööks jäi president F. D. Roosevelti memoriaali kavandamine New Yorki Idajõe väikesaarele (1973–1974). Pärast pikki arutelusid ja võitlust käib nüüd viimaks memoriaali ehitus, küll mõneti muudetud projekti järgi. Paradoksaalsel kombel on see esimene Kahni monumendiprojekt, mis tehakse teoks. Kuid eks monumentidena mõju enamik suure arhitekti hooneloomingustki.

Laev kui monument

Aga ka laev võiks olla monument … Oma kuulsa ja ainulaadse kontserdilaeva Point Counterpoint II projekteeris Kahn 1961. aastal, valmis ehitati see aastal 1976. 30 aastat hiljem tekkis mõte, et laeva uus kodusadam võiks olla arhitekti sünnimaal Eestis. Sellesse suhtub praegune omanik väga soosivalt (vt Sirp 37. 8. X 2010, Triin Ojari, „Ujuv saadik”). Sestpeale on otsitud võimalusi see tore mõte teoks teha ja pakutud mitmeid kodusadamapaiku.

Pakun veel ühe: kurvalt ristluslaevu ootava Saaremaa sadama Tagaranna poolsaare. Maailmakuulus laev võiks olla argument, mis kallutab nii mõnegi turistilaeva marsruuti. Sel võiks olla oluline osa traditsiooniliste Saaremaa ooperipäevade ja Merepäevade mitmekesistamisel. Hea aura on ka sadamavallas toimuvail Mustjala muusikapäevadel. Muidugi võiks see alus eri missiooniga paljudesse Läänemere sadamaisse seilata. Aga raha, raha … Kas poleks siin mõtlemisainet arvukate merereisijate poolt nii armastatud Saaremaa Laevakompaniile, kelle suurepärast modernset laevastikku see alus – uue nimega vahest Arhitekt Louis Kahn – võiks mitmeti vääristada?