EKA uus planeering tehti naabrite huvides

Eesti Kunstiakadeemia planeeringu problemaatika käsitlus on jäänud meedias äärmiselt ühekülgseks. Kahju, et sellest ühekülgsusest näivad lähtuvat isegi kogenud poliitikud ja otsustajad. Avalikkuse eest on jäänud varju probleemi tuum ning EKA asjaajamistest on maalitud asjatundmatuse petlik pilt. Sellest pildist võetakse tuld, mis möllab nagu tulekahju EKA kohal. Püüame selle rahulikult ära kustutada.

Paradoksaalsel kombel on kooli ja linna senised otsused tehtud paljuski just naabrite huve silmas pidades. Sellest arusaamiseks tuleb esmalt avada senikehtinud detailplaneeringu ja  arhitektuurivõistluse tingimuste sisu.

2007. aastal olin Eesti Arhitektide Liidu eestseisuse liige, kui võistlustingimused pakuti kunstiakadeemia poolt liidule kooskõlastamiseks. Võistlustingimustele oli lisatud skeem, mille järgi projekteerides oleks põhimõtteliselt võinud püüda maja lahenduse sobitada kehtivasse detailplaneeringusse. Kurioosum on siin selles, et vana detailplaneering oli naabrite suhtes märgatavalt jõhkram kui praeguseks valminud uus. Samuti ei sobinud see hästi EKA ruumivajadusega. Kuna tegu oli äärmiselt piiripealse olukorraga, kerkis juba toona küsimus, kas poleks targem uut detailplaneeringut teha.  Ülemäärase ajakulu tõttu püüdis EKA seda siiski vältida. Arutelude käigus läks võistlustingimustesse kirja põhimõte, et võistlejal on vabadus skeemi järgida või sellest kõrvale kalduda, kaaludes seejuures ka teiste isikute võimalikke huve. Kumb tee osutub sobivamaks, selle pidi lõpus kindlaks tegema žürii.

2008. aastal võtsin arhitektina võistlusest osa. Püüdsime vana planeeringu põhimõtteid järgida, kuid uue planeeringu koostamine tundus just naabreid silmas pidades ikkagi möödapääsmatu, sest küsitavused oleks nii või teisiti õhku jäänud. Me polnud võitjate hulgas ja ma võiksin žürii peale ju pahane olla, kuid leian et kõiki asjaolusid arvestades tegi žürii ainuõige otsuse. Vana planeeringut järgides oleks vaidlused tegelikult palju suuremad. Žürii on suurepäraselt mõistnud, et mistahes uut planeeringut tuleb alati võrrelda varemkehtinuga. Vana planeering nägi ette 9-korruselise hoone vahetult vastu naabermaja. Praegune projekt kavandab 14 korrust piirist üheksa meetrit ehk tavalise tänavalaiuse võrra eemale. Kõrgusesse minekuga ei vabastatud ruumi mitte ainult linnaväljakule, vaid sellega anti õhku, vaadet ja päikest ka naabritele. Külgnevatest 4-5-korruselistest majadest vaadates ei ole mõjuta valgusküsimusi mitte see, kas üleval on 9 või 14 korrust, vaid see mis toimub maapinna tasandil ja madalamatel korrustel.

2009. aastal töötasin nõunikuna Siseministeeriumi planeeringute osakonnas. Meilt küsiti seisukohta EKA detailplaneeringu kohta. Ütlesime, et tegemist on tavalise planeeringumenetlusega, mis tuleb rahumeelselt õiglase lõpuni viia, leides vajadusel tasakaalustatud lahendused. Julgen öelda,  et Tallinna Linnaplaneerimise Amet on selle menetluse ka õiglaselt lõpule viinud. Kuigi olen olnud üpriski kriitline niimõnegi Tallinna planeerimisotsuse suhtes, tuleb praeguses olukorras linna külma närvi ja asjakohase  lahenduse eest tugevalt tunnustada. Linnavolikogu on uue planeeringu kehtestamisotsuses üksikasjalikult kirjeldanud, miks uus planeering on kõigi huvides parem. Selles olukorras oleks kõige rumalam pöörduda tagasi naabruskonnaga jõhkrutseva vana planeeringu juurde.

Proua Palmi kohtutee viib peagi ummikusse. Tallinna halduskohus on tagasi lükanud kõik naabri taotlused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. See  tähendab et kohus on vaidleja kaebused lugenud sisuliselt perspektiivituteks. EKA-le on jäänud kõik võimalused plaanitud ehitustöödega rahulikult jätkata paralleelselt vaidlusega, alustades sulundseinast. Kaebaja vastuolulistest soovidest võib oletada, et ta võinuks vaidlustada ehitusloa ka vana planeeringu järgimise või soovitud parkimiskohtade kättesaamise korral.  Linnavolikogu otsus ja halduskohtu põhjendused lükkavad selgelt ümber naabripoolsed eksitavad väited. Paraku jahvatavad kohtuveskid aeglaselt ka perspektiivitute kaebuste lahendamisel, kuid need lahendatakse.

Vaidleja tegelikud motiivid on tänaseni teadmata. Pole võimalik leida mõistuspärast seletust, miks inimene kasutab vaidlustamisvõimalusi, mis kaasnesid tema enda elukeskkonna huvides tehtud muudatusega. Viimase kinnisvarabuumi ajal, mil lühikegi aeg maksis arendajatele palju, oli planeeringute vaidlustamisega nendelt lihtne raha välja pommida. Praegu ei paista aga isegi raha olevat motiiviks, sest sel juhul oleks lahendus ammu käes. Seega nõuab olukord formaaljuriidilist lahendust, mille saab linna ja ministeeriumi tahtejõu olemasolul kenasti leida mõistlike kaalutluste teel. Kohus lähtub otsustamisel eelkõige kaalutluste asjakohasusest. Ehitus saab samal ajal jätkuda.

Sihtasutuse Archimedese raha tagasinõudmise ootamatu otsus on kogu selles kontekstis ebaaus ning see tuleb väärikalt tühistada. Miks asutuse juhid on tänaseni vait? EKA pole rumalasse olukorda sattunud omal süül ning kõigi seniste kohtuotsuste põhjal läheb ehitus edasi. Haridusminister ja SA Archimedes saaksid oma senised sõnad tagasi võtta, sest on igati mõistetav, et sealsed otsustajad ei olnud planeeringuküsimustes asjatundjad. Põhjendamatu  otsus võis olla põhjustatud üksnes jõuliselt levitatud ekslikust infost.

Milline saaks olla lugupeetud ministri poolt oodatav päästeplaan B? Ehitusprojekti ettevalmistamine ükskõik millise teise asukoha peal võtaks mitmeid aastaid, pealegi poleks ehitus mujal odavam. Kui kesklinna krunt müüa, siis saaksid naabrid sinna arvatavasti ahnema arendaja, kelle heaks EKA on kingitusena ka kogu vaidlemise vaeva läbi teinud. Ehitusplaanide muutmise kaudu ei lahenduks ükski õhusolev küsimus. Archimedese nõukogu enamuse moodustavad Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud. Minister Jaak Aaviksoo on kindlasti piisavalt võimekas, et leida plaan B sihtasutuse ennatliku otsuse tühistamiseks. Temast ei oleks väärikas lasta sundseisus EKA-l seda kohtu kaudu taotleda.

Haridusministrile langeb olukorra lahendamisel topeltvastutus. Kogu tulevase elukeskkonna nimel on oluline, et hariduses säiliks kunsti ja arhitektuuri sünergia, mis jääks sõltumatuks kinnisvara- ja ehitusärist. Seda suudab pakkuda vaid Kunstiakadeemia, sest vastavaid traditsioone ja kogemust poleks võimalik kiirelt uuesti luua. Survet vaba arhitektuurimõtte allutamiseks rahamasinatele on päriselus tunda pidevalt ja see ei tohi kanduda haridusse. EKA-t ootavad ees mitmed tõsised katsumused – kõigepealt ehitushange, seejärel kõrgharidusreform ning muuhulgas konkureerimine arhitektuuriharidust ihaldava Tallinna Tehnikaülikooliga. Kõige sellega suudetakse kindlasti hakkama saada, kuid maja pikaajaline puudumine võib võtta koolilt keerulise aja üleelamiseks vajaliku majandusliku jõu. Kunsti- ja arhitektuuriajaloost kirjutatakse ka aastakümnete pärast pakse raamatuid, kus vaadeldakse muuhulgas hariduse tõuse ja mõõnasid. Tahaks väga loota, et täna otsustavatel poliitikutel pole soovi sattuda ajaloo musta nimekirja kunsti- ja arhitektuurihariduse lammutajatena.

Toomas Paaver, arhitekt