Taskukohasus ei ole arhitektuuris uus teema, kuid eluasemekriisi, kasvava ebavõrdsuse, ressursinappuse, kliimasurve ja ehitatud keskkonna süveneva erastumise taustal on selle poliitiline ja ruumiline kaal oluliselt muutunud. Küsimus ei ole üksnes selles, kuidas ehitada odavamalt ja rohkem, vaid selles, kellele on arhitektuur kättesaadav, milliseid väärtusi see loob ja milliseid kulusid see edasi lükkab. Piiratud eelarved ja kitsad tingimused võivad tähendada vaesumist ja kompromisse, kuid need võivad käivitada ka täpsemaid, leidlikumaid ja kohaspetsiifilisemaid lahendusi. Sellises raamistikus ei ole taskukohasus kõrvaline majanduslik parameeter, vaid arhitektuuriloomet vormiv ruumiline ja ühiskondlik küsimus.