Endrik Mänd: Tallinnas on enim puudu hubasust
Tallinna vastne peaarhitekt Endrik Mänd ei soovi vaadelda vabadussamba projekti kui arhitekt, vaid kui inimene. Ta tunnistab Tiiu Laksile, et varem või hiljem peab linn valima eelisarendatava piirkonna, millele keskenduda. See võiks olla Põhja-Tallinn.
—Millised on need pidepunktid Tallinna arhitektuuris ja plaanides, millest hakkate oma visiooni kujundamisel lähtuma?
— Eks need peavad olema igapäevaprobleemid, sest ametniku töö ongi suurelt jaolt probleemide lahendamine. Põhiteema, millele tähelepanu pöörama peab, on valglinnastumine. Tallinnas on see viimaste aastate suundumine, kuigi maailm teab seda probleemi juba ammusest ajast.
Eestis saamegi paraku rääkida ainult ühest suuremast linnast, mida on võimalik statistiliselt linna kriteeriumide järgi mõõta. Rahvaarv ja pindala üksinda ei tee linnast veel linna. Ka Tallinnas on alles viimastel aastatel aru saadud, et me peame vaatama pealinna natuke laiemalt kui tema praegused halduspiirid. Linna juurde käib ka tagamaa ning planeerimisel tuleb rõhku panna sellele, et tagamaa ja linn areneksid sellises sümbioosis, kus inimestel oleks linnakeskkonna kasutamine lihtne.
Meil küsitakse peaarhitektilt arhitekti haridust – see on mõnes mõttes paratamatu, sest eraldi linnaplaneerijaid ei olegi meil koolitatud. Aga peaarhitekti põhiülesanded on siiski linna planeerimise alased. Arhitekti kutse tuleb loomulikult kasuks, aga mahuliselt on arhitektuur tegelikult väga väike osa peaarhitekti kohustustest.
— Hoonete lubamine ja mittelubamine nende väliste ja esteetiliste näitajate põhjal käib ju siiski linna planeerimise alla?
— Käib jah. Kuid siin on pisikene “aga”. Meie praegune ehitusseadus jätab need näitajad hindamiskriteeriumidest kõrvale. Samal ajal teeb see linnavalitsusele kohustuseks jälgida hoonetest tulenevat võimalikku ohtu inimese tervisele.
Hoone kasutamise seisukohast on see kindlasti oluline, aga arhitekti jaoks sageli teisejärguline – see jääb inseneride ja ehitajate ülesandeks. Kuivõrd siin linnaarhitekt seadusest tuge ei saa, tuleb tõenäoliselt sekkuda isikliku arvamuse ja emotsionaalse mõjuvõimuga, et teisele poolele oma eesmärke ja seisukohti selgeks teha.
— Samas on ju linna peaarhitekti positsioon mõjuvõimas ja tema sõna kaalukas.
— Kas on? See on hea küsimus. Viimasel ajal tundub küll, et ootused on kaunis suured, et peaarhitektilt oodatakse teatud mõjuvõimu.
Aga silmas tuleb pidada, et riigi ja kohaliku omavalitsuse korra kohaselt on otsustajaks ikkagi poliitikud. Poliitikud on rahva poolt valitavad ja ümbervalitavad ning neile on selle kaudu antud õigus otsuseid langetada.
Ametnikel, spetsialistidel, sh ka peaarhitektil, on otsustamisprotsessis ühest küljest nõuandev hääl ja teisest küljest täidesaatev roll – viia poliitikute otsused ellu.
— Ja vastutus jääb pärast täideviija kanda?
— Ei, seda ma ei tahaks öelda. Kohati on ehk jah vastutust spetsialistidele veeretatud, aga järjest enam tundub, et poliitikud on valmis oma otsuste eest ise vastutust kandma. Vastutus peab käima otsustuse juurde. Teatud tasandi otsustused on delegeeritud ka spetsialistele, aga need valikud peaksid jääma ka spetsialisti tasemele.
— Aga see, et linnaplaneerimisameti juht ja linna peaarhitekt on nüüd kaks eri ametit, kas see ei tee otsustamist raskemaks ja bürokraatiat suuremaks?
— Iseenesest peaks see protsessid lihtsamaks tegema, sest peaarhitektil peaks nüüd olema aega tegeleda linnaga ja ameti juhatajal planeerimisametis töötavate inimestega. Väga palju sõltub inimestest endist, kuidas keegi oma koha välja veab. Aga ma olen optimistlik.
— Kui palju peaks linnaarhitekt kuulama avalikku arvamust? Igaühel on ju arvamus uute monumentide, ehitiste jmt kohta. Kas või vabadussammas on seepärast püstitamata, et keegi on alati vastu.
— Kuulama peab kahtlemata, teistmoodi ei saagi. Kõik otsused, mis kohalik omavalitsus langetab, on kaalutlusotsused ja kaalutluse aluseks on, et kõik, kes vähegi häält tahavad teha, on ära kuulatud ja nende seisukohti arvestatud.
Kohalik omavalitsus peaks kõigi otsuste, sealhulgas planeerimis- ja arhitektuurialaste otsuste langetamisel lähtuma avalikust huvist. Aga avalikkuse seisukoht on tihtipeale subjektiivne “meeldib” ja “ei meeldi” või lähtub omakasust. Üldrahvalikku seisukohta on väga raske kujundada.
Seda näitab väga hästi ka vabadussamba juhtum – ajalehest võib iga päev lugeda küll poolt-, küll vastuarvamusi. Kui juhtub, et selle tulemusena jääb sammas järjekordselt püstitamata, siis kes oskab öelda, kas Eesti sellest võidab või kaotab? Ühelt poolt võivad ühed käega vastu rinda lüüa ja öelda, et suutsid õnnetuse ära hoida, aga teisalt võivad inimesed, kes on Eesti vabaduse eest seisnud või kelle lähedased seda on teinud, leida, et ühiskond ei väärtusta neid piisavalt.
On teemasid, kus inimesed ei peaks spetsialisti rollis sõna võtma, sest professionaalne seisukoht on teatud mõttes alati ebainimlik seisukoht. Mõned teemad tahavad puhtalt inimlikku käsitamist ja sellepärast ei ole vabadussammas võib-olla kõige parem teema, mida arutada peaarhitekti positsioonilt. Kui projekt linnavalitsusse menetlusse antakse, siis on mul siiski kohustus selle kohta spetsialistina seisukoht võtta.
Mulle tundub, et tunduvalt vähem on inimesi, kes leiavad, et selle monumendi püstitamisel ei ole mõtet. Muidu me ju ei räägiks praegu sellest. Kui neid oleks rohkem, siis see ei oleks praegu üldse aktuaalne. Nüüd tundub, et monumenti on vaja.
— Paljud projektid, mis vabadussamba konkursil kandideerisid, olid pigem ruumilahendused, mitte monumendid.
— See on tänapäeva mood. Kontseptuaalsus on meie kunstis juba küllalt pikka aega valitsenud, kontseptsiooni on järjekindlalt taga aetud viimased 15–20 aastat. See on küll üks lähenemisviis, aga teatud asjad peavad olema selged, sirgjoonelised ja käegakatsutavad.
— Et oleks koht, kuhu pärg asetada, mitte terve park, kus vali siis ise mõni koht?
— Umbes nii.
— Aga kas selliste lahenduste valguses võiks linn võtta teravamalt fookusesse maastikuarhitektuuri?
— Kahtlemata. See ongi teine pool monumentide teema juures. Kõik me tahame millegipärast hirmsasti monumente püstitada, aga mida on linnal tegelikult vaja, see on pretensioonitu avalikku ruumi paigutatud maastikuline, figuraalne või haljastuslik element, mis tõstaks linnaruumi hubasust.
— Kuidas teile Harju tänava haljasala meeldib?
— Arhitektina näen ma Harju tänavat tegelikult hoonestatuna, aga sellega ei ole kiiret ja ma leian, et tegelikult oli see viimasel hetkel tehtud õige samm, et linn need kinnistud omandas. Sellesse, mis seal aastaid enne oli, suhtusin ma äärmiselt halvasti. Ma saan aru, et varemed oli vaja välja ja läbi kaevata, aga need sellisel kujul nii pikaks ajaks seisma jätta – see ei tulnud asjale kuidagi kasuks. Isegi turistidele paigutatud viidad jõudsid mitu korda ära roostetada.
Praegu on otsustatud, et me hoonestust sinna püsti ei pane. Leitud lahendus on ju tegelikult nägus ning rahvas kasutab seda. Järelikult oli sellist asja vaja.
— Mind näiteks üllatas nii suur kivi hulk haljasalal ja varemete maa alla peitmine.
— Sinna tahetigi teha linnaparki ja see tingis ka selle, et seal on palju sillutist, müüre, istumisnurki ja natuke tehislikumaid lahendusi. Varemed iseenesest on ju seal olemas, need konserveeriti ja nad jäid haljastuse alla.
— Viru Poeg. Ei või jah?
— Ei.
— Kas Tallinna inimesed võivad nüüd rahulikult hingata, et lõpuks ometi normaalne mees, nüüd ei tule enam mingeid monstrumehitisi?
— Tundub, et selline ootus on rahval tõepoolest olemas. Aga ootusega on ikka nii, et need käivad lainena – kord oodatakse karmi kätt, siis jälle kõikelubavat vabadust. Praegu tundub ühiskonnas mingil määral olevat karmi käe ootus, aga mingeid lubadusi ma andma ei hakka. Oma kui valdkonna professionaali seisukohad viin ma loomulikult otsustajate ehk poliitikuteni. Samal ajal on selge ka see, et poliitikutel on voli otsustada oma äranägemise järgi ja otsustada ka seda, kas nad minu nõu kuulavad või mitte.
Avalikkust silmas pidades pean oma missiooniks ära kuulata, mis on teistel öelda, ja selgitada, miks ühed või teised otsused langetatakse. Võib-olla ongi inimestel seni puudu just selgitustest.
— Kui pädev on linnakodanik arhitektuuri ja linnaplaneerimise koha pealt sõna võtma?
— Ma ei pea linnakodanikku rumalaks sõna otseses mõttes, ta parasjagu õpib ennast sellesse protsessi paigutama. Loomulikult ei saa igalt inimeselt nõuda kõrget erialast taset. Samas mõjutab linnaplaneerimise protsess kõiki inimesi linnas ja siin peab jälgima, et igaüks saaks oma seisukoha välja öelda.
Linnakodanikul aga on oluline küsida endalt, kas tema eriarvamus tugineb mõnele universaalsele tõele või on see lihtsalt tema arvamus asjast, sest on võimatu leida konsensust absoluutselt kõigi linlaste arvamuste vahel.
Ma olen seda varemgi öelnud, et avalik arvamus ja avalik huvi on kaks eri asja. Linn peaks tegutsema lähtuvalt avalikust huvist avalikku arvamust ära kuulates. Rohkem näeme igapäevatöös seda, et põrkuvad kaks erahuvi ja selliste materiaalsete erahuvide tasakaalustamine ei peaks tegelikult olema linna ülesanne, sellega peaksid inimesed ise hakkama saama.
— Kuidas tuleks tulevikus edasi tegeleda “mägedega”, mis paljude silma riivavad?
— Kui 60-ndatel Mustamäed ehitama hakati, siis kavandati nende majade elueaks 30 aastat. Kui see aeg 90-ndatel täis sai, siis tehti uuringud ja leiti, et need hooned püsivad ilmselt ka veel teised 30 aastat.
Ma ei näe nüüd seal väga suurt probleemi. Mustamäe ja Õismäe said linnaosana terviklikult välja ehitatud, seal ei ole sotsiaalsed probleemid suuremad kui mujal ning elanikke jätkub.
Lasnamäe probleem on, et see jäi täielikult välja ehitamata – korterid jõuti valmis, aga sotsiaalne infrastruktuur jäi kängu. See on probleem ja sellega tuleb tegeleda. Berliinist ja mujaltki on näiteid, kuidas selliseid piirkondi on hakatud vaikselt rekonstrueerima, üldjuhul majasid vaikselt ja osaliselt lammutades. Aga see peaks olema protsess, mis on elust tingitud, seda ei peaks tegema jõuga.
Ja see aeg ei ole kindlasti veel käes. Kui vaadata kinnisvaraturgu, siis kaubeldakse seal edukalt ka Lasnamäe korteritega. Kui aga majad tervikuna tühjaks jääma hakkavad, nagu Põhja-Tallinnas, siis on aeg sekkuda.
— Kas see on ka põhjus, miks Põhja-Tallinn teile südameasjaks on?
— See on natukene keerulisem lugu, seotud jällegi valglinnastumisega, mille esimene tundemärk on hommikused ja õhtused ummikud põhimagistraalidel. Inimesed otsivad suuremat privaatsust ja loodussõbralikumat keskkonda, enda arvates linnale suhteliselt lähedal, aga tegelikult igal hommikul poolteist tundi ummikus veetes.
Põhja-Tallinn on selles mõttes õnnistatud olukorras, et ta ei piirne naabervaldadega (igal pool on meri) ning ainukesed ummikud, mis siin tekkida võivad, tekivad nigelast ühendusest kesklinnaga. Aga see on lahendatav.
Inimestele on jäänud mulje, et tegu on millegi inetu ja kuritegelikuga, aga tegelikult on see Pirita ja Nõmme kõrval üks rohelisemaid linnaosasid. Põhja-Tallinna puudus on ka tema eelis – tööstuspiirkonnad, mis siin on olnud ning nüüd lagunevad, on Euroopa mõistes õige arendusala. Kui me räägime säästvast arengust, siis kogu Euroopa sihib praegu sinna poole, et neid brown field’e ehk kasutusest välja langenud alasid uuesti kasutusele võtta.
Teine põhjus, miks ma sellest räägin, on ka see, et kaootiliselt linna arendada on küllaltki tänamatu tegevus, sest haldussuutlikkus tõenäoliselt ei käi ühtlaselt kogu territooriumist üle. Varem või hiljem peab linn otsustama, millised piirkonnad on eelisarendatavad, ja Põhja-Tallinn on selleks äärmiselt arukas valik.
— Kas teil ei ole vahepeal sellist tunnet, et tahaks olla tegevarhitekt?
— Kogu aeg on. Aga siin on mul leevendus abikaasa näol, kes arhitektina töötab. Mul on õnn osaleda ideede genereerimises ja eskiisidega tegelemises. Kui aga arhitekt peab hakkama higi, verd ja pisaraid valama – projekte vormistama ja kooskõlastama ning tellijaga vaidlema –, siis sellest on mul alati võimalus taanduda, viidates, et mul on linnavalitsuses lihtsalt nii palju tööd.
Aga seda kartust ei peaks inimestel olema, et ma olen mingi mandunud ametnik, kes oskab ainult paberit määrida.
Endrik Mänd
•• Sündinud 20. jaanuaril 1972 Tallinnas
•• Lõpetanud Tallinna kunstiülikooli arhitektuuri eriala
•• 1994–1998 arhitekt büroos AM Projekt
•• 1998–2001 Tallinna linnaplaneerimise ameti üldplaani osakonna peaspetsialist (Nõmme piirkonnaarhitekt)
•• 2001Tallinna säästva arengu ja planeerimise ameti teenindusteenistuse juhtivspetsialist (Nõmme ja Kesklinna piirkonnaarhitekt)
•• 2001–2002 samas teenindusteenistuse planeeringute osakonna juhataja kt
•• 2002–2004 samas arhitektuuriteenistuse planeeringute osakonna juhataja
•• 2004–2005 samas arhitektuuriteenistuse detailplaneeringute osakonna juhataja
•• 2005–2007 Tallinna
linnaplaneerimise ameti üldplaneeringute teenistuse direktor
•• Alates 2007 Tallinna linnaarhitekt
Teised temast
Ülar Mark,
arhitektide liidu esimees,
kursusekaaslane
•• Endrik Mändi kui arhitekti väga hästi iseloomustada ei oska, kuid ütleksin, et ta on selgete lahenduste pooldaja. Eraelus on ta optimist ja õnneseen, keda ma pole iialgi torisemas näinud. Loodan, et oma ametis, mis asub arhitektuuri, poliitika ja äri ristumiskohal, suudab ta optimismi ja sirgeselgsuse säilitada.