ENN PARVE: Kas tore algus arhitektuuritraditsioonile?
Püha Augustinus on kirjutanud: “Ime ei peitu mitte vasturääkivuses loodusega, vaid sellega, mida me teame loodusest.” Selle artikli puhul võib väljenduda ka teisiti: “Ime ei peitu mitte vasturääkivuses arhitektuuriga, vaid sellega, mida me teame arhitektuurist.”
Kunsti spordihallis
29. jaanuaril lõppes Rakvere spordihallis arhitektuurinäitus “Eramu 2002 – 2006”. Esmalt soovin tänada meie linna peaarhitekti Oliver Alverit ja linnavalitsust näitusele praegu võimaliku sobivaima asukoha leidmise eest. Osales ju see hoone mõni aeg tagasi Eesti parima betoonehitise konkursil. Päikesesäras, vaimuvabadust ja loovust inspireerivate voolava vormiga betoonkaarte all jõudis külastajateni pildi ja selle sõnumi parim osa.
Võimlemismatid ja segamini spordiriistad foonil on muidugi teine teema, ent võib-olla aitas see veelgi võimendada enamjaolt harmoonilise geomeetria võlu. Järgmise väljapaneku puhul võiks näituse keskkonna stiilipuhtusele ehk rohkem tähelepanu pöörata.
Mis meelde jäi? Küllalt palju, et mällu sööbida ja tavaelu rutiinis alateadvusliku ilutundena endas kanda. Siinjuures sundides ka ümbritseva ehitusliku keskkonna suhtes oma hoiakuid üle vaatama.
Vanameister Ado Eigi “Saatkonnatöötaja residentsi” hoonest lausa õhkub diplomaatilist legendi valges valguses, geomeetrilises väljapeetuses, erinevate mahtude õnnestunud sobivuses. Koht, ehitis ja selles elav inimene on ühtesulavalt paigutatud vaoshoitud soliidsusesse.
Hannes Niinevälja “Majake Maarjamäel” on otsekui ajatu mälu sammas, mis kannab endas seal elava pere, rahvusliku arhitektuurivormi, minimaalsuse, ent tabava kujundi- ja materjalikäsitluse ning intelligentsele eestlasele omast heasoovliku eneseuhkuse sõnumit. Väike, aga tubli, meenutades laulu “Mats alati on tubli mees”.
Rõõmustava üllatusena mõjus Vahur Sova “Geomeetriline maja”. Teenimatult on märkimata jäänud algidee ja konstruktiivse geomeetria autor Aigar Säde. Esmapilgul kohmakana näiv elamu peidab endas tegelikult arhitektuurse kunsti kujundidünaamika tohutut väge. Betoonsüdamiku nähtamatu elu loob inimeses täiesti uue reaalsuse.
Juba enne palju kiidetud Jüri Okase “Mardi talu” oma räästata katuste ja funktsionaalselt praktiliste lükandseintega annab pildi arhitektimõtte tabamisest kümnesse. Äärmiselt lakooniliselt, ent samas kuidagi hubase võluvusega on jäädvustatud eestiliku taluhoone kuldlõikeline sulavus loodusega.
Järjekordselt on meeldivate projektidega välja tulnud arhitektuuribüroo “3+1”. Nende “Must maja” oleks justkui ettevaatlikuks tegev koopasuu uude ja tundmatusse maailma. Sisenedes ja ruumis ringi liikudes ei kaota me aga kunagi sidet loomuliku loodusega kui “teisele poole” jäänud turvalise eelnevaga. Pöörates ümber järjekordse toanurga, ootab alati ees pidevalt vahelduv kodulummus.
Algul harjumatu materjalikoosluse voolujoonelist kulgemist ajas ja ruumis iseloomustab Mai ja Urut Kersalu “Pleki ja paega maja Pirital”. Pingestatud vibuna näiv paesein mõjub austusavaldusena eestlaste igipõlistele ehitusmaterjalidele, mille tagant on aastatuhandeid leitud tuule- ja külmavarju. Samas kui aegamisi oksüdeeruv ja roheliseks muutv plekk otsib lepitust ümbritseva muru ning puudega.
Mis edasi?
Antroposoofia (inimolemuse tarkuse õpetuse) rajaja Rudolf Steiner on kirjutanud: “Just arhitektuur on see kunst, mis ühendab maa taevaga.” Rakveres on viimastel aastatel väga palju ehitatud ja ehitatakse veel. Kohe meenub Rakvere eragümnaasiumi juurdeehitus. Loodan ja usun, et meie kodulinna arhitektuurikeskkond või siis keskkonnaarhitektuur saab sellelt näituselt tuult tiibadesse. Ootuspärane olekski selleteemaliste näituste muutmine traditsiooniks. Kas või koostöös Rottermanni Soolalao ja Eesti Arhitektide Liiduga.
Järgmise valdkonnana võiks kõne alla tulla näiteks väljapanek keskkonnasõbralike elamurajoonide detailplaneeringutest. Pole vist võimatud ka temaatilised arhitektuuriseminarid ja muud väikelinnade arhitektuuri või hoidmisväärset ehituspärandit puudutavad EALi üritused. Või midagi muud? Siin on meile kõigile koht mõtlemiseks.