ENN SOOSAAR: Hoides minevikku, mõtleme tulevikule
Enn Soosaar kirjutab vanalinnast ja hirmust, et kui jätkub vanalinna täisehitamine vana kontseptsiooni alusel, kaotavad tallinlased oma suurima varanduse, suure raha ja ahnuse surve all lörtsitakse ära hindamatu väärtus.
Tiit Sinissaar naeruvääristab (EPL 06.02.) kavatsust katta Harju tänava Toompea-poolne serv murumätastega. Tema jaoks on see linnaehituslik rumalus. Sestap viib ta oma jutu absurdi. Nimelt kartvat ta, et Niguliste kõrvale pannakse üles külakiik ja tuuakse vabaõhumuuseumist mõni talutare. Ta ironiseerib: «See /= külakiik pluss talutare/ aitaks eriti meie rohketel väliskülalistel Raekoja platsilt tulles paremini mõista meie talupoeglikust päritolust kantud mentaliteeti.»
Ma ei saa sellest irooniast aru. Ja katsun seletada.
Vaesuse õnnistus
Läänemere ääres asuvate vanade linnade tõusu- ja seisakujärgud ei ole käinud ühte jalga. Tallinn oli keskajal, eelkõige hansasajanditel üks jõukamaid ja neelas tänu oma strateegilisele tähtsusele märgatavaid (militaar)investeeringuid ka sel perioodil, kui osa Läänemere idakaldast kuulus Rootsile.
See-eest suikus meie kodulinn pärast Põhjasõda ligi kaheks aastasajaks Vene impeeriumi uniseks provintsiks. Raha, mis toona liikus kasvavates kogustes Venemaal ja Euroopas, ei jõudnud Tallinna.
…