EPL JUHTKIRI: Rahu Eesti Rahva Muuseumile
Eile saime siis teada ERM-i arhitektuurivõistluse võitjad ja näha ka sada kaheksat võistelnud projekti. Kirgi oli juba enne üles köetud, sest žürii hoidis tulemusi pikka aega saladuses.
Pole ime, et ajakirjandus haaras kinni igast läbiimbunud vihjest. Oli enam-vähem kindel, et võit ei tulnud koju. Kokku konkureeris kõigest 12 Eesti arhitektide projekti, millest üks sai ostupreemia. Meenutagem, et Kumu konkursil tegid puhta töö soomlased.
ERM-i arhitektuurivõistlus ja ehitamine põhjustab ilmselt veel suuremaid debatte, sest see puudutab absoluutselt tervet Eesti rahvast. Eesti Päevaleht on loomulikult juba tänasest avatud kõikvõimalikele arvamustele, kuid me kõik peame ka arvestama muuseumi direktori Krista Aru palvet: laske meil lõpuks rahulikult oma päris kodu valmis ehitada. Pärast kaklust teatavasti rusikatega ei vehelda, kuid Kumu näide on hoiatav: ikka hakati vaidlustama asukohta ja projekti sobivust Lasnamäe nõlva alla. Loodetavasti ERM-iga nii ei lähe.
Kuid mingid rasked eriarvamused on ka siia sisse programmeeritud. Laias laastus lähevad arhitektide ja museoloogide-kunstiajaloolaste hinnangud lahku. Viimati mainituid häirib projekti sobivus muuseumihooneks ja liigne orienteerumine kunagise Vene militaarlennuvälja imagole. Võidutöö “Mäluväli” saatetekstist võib otse lugeda, et see on “lõige maastikust” ning “stardirada” silmapiiri ja kauguste poole, mis ühtlasi on “tunnistajaks pikaajalisele võitlusele okupatsiooniga”.
Samas tundub see mõnele eestlasele hoopis monumendina nõukogudeaegsele sõjalennuväljale, mis tegi Tartust kinnise linna. Arhitekte, seda enam välismaiseid, ja võib-olla ka turiste aga säärane kohamüüt pigem paelub. Kahju on muidugi sellest, et lähitulevikus pole ette näha varemetes mõisa restaureerimist. Vanemale põlvkonnale seostub Raadi just eelkõige mõisaga.