Esimene pole elukorrus

Tallinna linnavalitsusel on idee anda Lasnamäel ja Mustamäel kommunaalmaast lisaruumi parkimisele. Ei vaja erilist ajuragistamist, et mõista selle otsuse otseseid ohtusid. Ummikud, autoteede pidev laiendamine ja ideetud magalad on haigus, mille raviks on eluviis, mis ei nõua inimeste igapäevast laialipillutamist.

Ravi eelduseks on olemasoleva arhitektuuri kasutamine linnaruumina – monofunktsiooni asemel kortermajad, mis võimaldavad oma kodu ümbruses kõik hädavajalikud toimingud läbi viia. Võiks lõpuks hakata ka Lasnamäel ja Mustamäel ellu äratama tegelikku linnaelu ning kasutada olemasolevate hoonete potentsiaali lõpuni. Nii väldiksime igapäevast aja-, närvi- ja ressursikulu.

Eelmise sajandi keskpaigas, kui ülalmainitud magalarajoonid projekteeriti ja ehitati, erines arusaamine linnast radikaalselt. Kogu eeslinnade konglomeraat kujundati kohaliku tootva tööstuse vajaduste ja loogika järgi. Arvestades statistilist ratsionaalsust, ehitati magalate juurde piisav kogus lasteaedasid, koole, kauplusi ja meelelahutuskeskusi. Mainitud funktsioonid koondati ühte punkti, kus nad pidid siis teenindama enda ümber kerkinud torne. Töökohad ehk tootmiskompleksid asusid elamispiirkonnast eemal. Tegelikkuses jäid paljud eeslinnade lisafunktsioonid välja ehitamata ning haljastus hoolitsemata.

Kuigi Eesti eelmisel iseseisvusajal ajal olid ka Kalamaja ja Pelgulinn tööstuste inimressursi pelgupaikadeks, siis nende erinevuseks oli linna loomulikule arengule kohane abifunktsioonide hajutatus. Pika arenguga linnaruumis on normaalne olukord, kus pea iga kortermaja esimese korruse on hõivanud mõni pood või äri. Uutes elamurajoonides aga ei sobinud see kokku riikliku plaanimajandusega, sest vaevalt oleks riik suutnud hallata kõiki väikepoode ja kohvikuid. Nii ehitatigi uued kivikolossid monofunktsionaalselt magamiskarpideks – lihtne, ratsionaalne ja elutu.

Väikepoodide tõus ja surm

Eesti taasiseseisvumise järel hakkas väikeärisid Lasnamäe ja Mustamäe keldrikorrustele tekkima nagu seeni pärast vihma lõppemist. Loomulikult ei olnud paljud neist otsesõnu legaalsed ega nende tingimused päriselt kooskõlas tervishoiu nõuetega. Samal ajal pakkusid nad elanikele võimaluse oma igapäevased vajadused rahuldada kodu juures. Peagi aga hakkas seesama kauboikapitalism, mis algselt lõi nurgapoekesed, õgima oma esimesi lapsi. Suuremate poodide ning poekettide lobitöö tulemusena hakkasid ilmuma reeglid ja seadused, mis vähehaaval suretasid välja pea kõik keldripoed.

Üks keldripoodide suuremaid sissetulekuid oli alkohol. Seadus, mis nõudis eraldi alkoholiosakonda poe sees, tõi kaasa selle, et väikepoed, kes üritasid müüa ainult toitu, läksid pankrotti. Või muutusid puhtakujulisteks alkopoodideks. Lõplikult kallutas olukorra suurpoodide kasuks seadus, mis nõudis alkoholi müüva poe minimaalseks suuruseks 100 ruutmeetrit.

Magalarajoonide kortermajade esimese korruse korterid on kõige väiksema väärtusega, sest vähese turvalisuse ja helisaaste tõttu ei ole neis hea elada. Lahendust võib näha kõigis orgaaniliselt arenenud linnades – esimene korrus on äripind ja ülemised korrused elamiseks.
Äripind ei ole ainult toidupood, kasiino või rehvipood. Esimesele korrusele saab väikese vaevaga sisustada kontorid, väiketootmise või tegelikult pea iga linnaliku funktsiooni. Ainus, mis siia ei mahuks, on suurtootmine, kuid see on linnast juba ammu välja kolinud. Esimese korruse kasutusfunktsiooni muutmine suudaks töökohti pakkuda kogu kortermaja elanikkonnale.

Kuidas auto asjasse puutub?

Kuidas see Tallinna autoprobleemi mõjutab? Vaatamata paljude inimeste autolembusele ei kasutata autot enam lõbusõiduks – kütus on selleks liialt kallis. Üle jäävad vaid kaks põhjust – töö ja toit. Ülalmainitud lobitöö tulemusel on suuremad poeketid saavutanud, et toidukaupade müük on väga tsentraliseeritud. Hiiglaslikud parklad hiiglaslike kaarhallide kõrval meenutavad pigem ratsionaalsust, millele oleksid plaksutanud need, kes kunagi õigustasid tööstusmagalate loomist.

Lasnamäel ja Mustamäel elavad inimesed on määratud liikuma justkui igaveses põrgus puhastustule trajektoori mööda – magala-töö-toidupood-magala. Loomulikult on tulemuseks eluviis, mis nõuab mõne liikumisvahendi omamist või vähemalt kasutamist. Kahjuks on kord nii, et isiklik sõiduauto on neist kõige kahjulikum. Peale kütuse kulutab isiklik transport ressursse, mida me oma silmaga otse ei näe – aeg ja keskkond.

Ummikud või kasutuseta seisvad autod on ajakasutuse kaks ekstreemumit, mille tegelikuks põhjuseks on linna ebaloogiline ülesehitus. Samal viisil on teed, mille ehitamine, laiendamine ja aukude lappimine neelab väga suurt osa linna eelarvest, vajadus, mille tekitab elu- ja töökoha üksteisest lahutamine. Linnas liikumise kõige ratsionaalsem ning aastaringne liikumisviis on ühissõiduk – taksod, bussid, trammid.

Tallinnas on juba üle poole sajandi möödas ajast, mil tööstused dikteerisid loogika, mille alusel linn ennast korrastab. Linn ei ole enam masin – ta on meie elukeskkond, mis kujuneb vastavalt meie vajadustele. Linna üks suurimaid eeliseid on vajalike funktsioonide vahetu lähedus – kõik on olemas siinsamas, meie kõrval. Siia loogikasse ei mahu tunnipikkused autosõidud ja rehvimustriga muruplatsid.