Esitada tuleb õigeid küsimusi

Vestlus Põhjamaade arhitektuurikeskustest

Kultuurimaastik on muutumas institutsioonide ja rahastusallikate mõttes aina mitmekesisemaks, riik ootab kultuuri vallas rohkem koostööd erakapitaliga, viimane on aimu saanud kunstiga kaasnevast kultuurse kapitali väärtusest. Riiklike asutuste kõrvale tekivad paindlikumad, tihti ajutisedki struktuurid, aeg-ajalt kostub sealt pingeid võimuküsimustes ning enamasti on ka n-ö meepott ehk rahaallikad kõigil tegijatel samad.

Kui hiljuti sai jalad alla Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus, mis peaks viima Eesti kunsti maailma, siis üsna samasuguse ambitsiooniga on juba neli aastat tegutsenud arhitektide liidu ja kunstiakadeemia osalusel loodud Eesti Arhitektuurikeskus (EAK). Tänaseks mitmel suunal käima tõmmatud keskus on erialamaastikul mobiilne lüli, mis vahendab, promob ja esindab arhitektuuri ja arhitekte nii ärilises kui kultuurilises mõttes. Piiri võimu, vaimu ja äri vahel on keeruline leida ja seda mitte ainult meil – samasugused keskused esitavad endale küsimusi oma rolli ja publiku kohta nii Põhjamaadel kui mujal Euroopas. Mai lõpus peetud „Loome Põhjala” („Nordic Look”) festivali raames toimus EAK eestvõtmisel kokku kutsutud Põhjamaade arhitektuurikeskuste ümarlaud. Kuna praegu on meil käimas ka arhitektuurikeskuse uue juhi konkurss, on igati ajakohane avaldada ümarlaual osalejate mõtteid selle kohta, kellele ja kuidas arhitektuuri edendamine suunata

Kohal olid viie väga erineva taustaga institutsiooni esindajad: Esa Laaksonen (E. L.) Soomest on Aalto akadeemia juht ning esindas meie vestluses ühtlasi Jyväskyläs asuvat Alvar Aalto muuseumi, Juhana Lahti (J. L.) Soome Arhitektuurimuuseumi peavarahoidja, Ruta Leitanaitė (R. L.) Leedu Arhitektide Liidu loovjuht, Borghildur Sölvey Sturludóttir (B. S. S.) esindas Islandi Disainikeskust / Islandi Arhitektide Liitu ning Ülar Mark (Ü. M.) Eesti Arhitektuurikeskust. Eestiga analoogset arhitektuurikeskust pole ei Soomes, Baltimaadel ega Islandil, küll aga kattuvad kõigi esindatud asutuste tegevussuunad ja probleemid – elame ju üleilmastumise taktis ühtlustuvas maailmas.

Erineva tausta tõttu on kõigil teil ka erinev agenda. Kellele täpsemalt on teie tegevus suunatud?

B. S. S.: Islandil loodi 2008. aastal värske katusorganisatsioon, disainikeskus, mis ühendab üheksat loomingulist liitu: maastikuarhitektid, graafilised disainerid, moekunstnikud, arhitektid, sisearhitektid, tootedisainerid, kullassepad, keraamikud ja tekstiilikunstnikud. Meie põhiülesanne on otsustusprotsess, valitsemine, ja seega on väga oluline koondada erinevad hääled ühte tervikusse. Island ei pankrotistunud ainult rahalises mõttes, me jõudsime sinnamaani ka vaimselt, meie suund oli vale. Kui disain väikeses mastaabis tähendab ilusate asjade kujundamist, siis suuremal skaalal on küsimus majanduse suunitluses: kala- ja rasketööstusele on vaja asendust, uut sisendit, ja meie roll disaineritena on selles diskussioonis osaleda.

E. L.: Alvar Aalto on tänaseks surnud juba kauem kui 40 aastat, ent huvi tema vastu aina kasvab – seda ka rahvusvaheliselt. Seega on meie akadeemia peaülesanne hoida seda huvi arhitektide ja disainerite ringis ka tulevikus. Tahame tegutseda ühtlasi tänases päevas, oleme tegevad ka ühiskondlikul tasandil, edendades ökoloogilist maailmavaadet – see oleks ka Aalto teema tänasel päeval. Püüame aina aktiivsemalt defineerida tulevikutrende ning meie töö rahvusvahelisel tasandil peaks avama uusi mõtteviise arhitektuuri ja meie ümbruse kohta üldisemalt. Intellektuaalsel tasandil tahame olla sama ettenägelikud, nagu Aalto seda oli. Muide, oleme väga rõõmsad, et Aalto ülikool just selle nimetuse valis – see turundab edukalt ka meid.

J. L.: Soome arhitektuurimuuseum näeb oma publikut nii laiana kui võimalik: tahame jõuda nendeni, keda me seni kaasa haaranud ei ole. Kuna ressursid on piiratud, siis meile tähendab praegu see kõiki, kel on huvi arhitektuuri vastu. Huvi tekitamine on juba eraldi teema, mis nõuab tööd ja raha. Huvi kasvatamisel on oluline töö laste ja noortega.

Olete te sellega seoses muutnud oma näitusepoliitikat või tööd avalikkusega?

J. L.: Teeme koostöös Aalto akadeemia ja SAFAga iga kahe aasta tagant moodsa arhitektuuri ülevaatenäitusi, kus rõhutame kasutaja tähtsust ja üritame astuda diskussiooni võimalikult paljude asjaosalistega.

E. L.: Näiteks spetsiaalse mobiilirakenduse abil saab saata oma ideid ja fotosid 15 hoone kohta Facebooki ja meie kodulehele. See omakorda annab sisendi ka järgmise ülevaatenäituse ideestikuks, arhitektuur astub nii kasutajale lähemale.

R. L.: Leedu Arhitektide Liidu töö publikuga on suunatud nii sisse kui välja. Meie peaeesmärk on arhitektuuri kvaliteedi edendamine ning rõhume nagu Islandki suhtlemisele otsustajatega – poliitikute ja valitsusega. Leedus puudub traditsiooniline arusaam arhitektuuri rollist nii majanduses, riigi arengus, keskkonnapoliitikas kui kultuuris. Kultuuriinimesed ei pea arhitektuuri kultuuri osaks, see pole võrdne teatri või muusikaga, seda seostatakse rohkem äriga. Isegi riiklik arhitektuurimuuseum kaotati kuus aastat tagasi ära ning kõik kogud jagati laiali!

Ülimalt oluline on ka suhtlemine avalikkusega, erialaringist väljapoole jäävate inimestega. Kui seni edendasime seda suhtlust tavapärasel viisil, näituste ja loengute abil, siis nüüd on vaja ka tööd meediaga – kuidas teha arhitektuur huvitavaks? Koos teiste kultuurivaldkondadega oleme hõlmatud riiklikku haridusprogrammi kunsti tutvustamiseks koolis. Sel sügisel algava programmi raames käivad kunstnikud igal nädalal paar korda koolides rääkimas ja õpetamas.

Mis puutub sissepoole suunatud töösse, siis käsitleme arhitektuuri globaalseid küsimusi. Arhitektuur hõlmab väga erinevaid teemasid, piirid on hägused ja määratlemata. Selle taustaks on arhitektuuri legitiimsuse kadumine globaalsel tasandil, ühiskond vajab teistsuguseid arhitekte, teistsuguseid teenuseid. Selleks tuleb arhitektide endi mõtteviisi muuta.

Ü. M.: EAK sarnaneb taanlaste keskusega, ka seal püütakse toetada eelkõige arhitekte. Norras on keskusel samuti oma näituseruum ja toetusprogrammid, Leedus on mindud sama teed ja arhitektide liidu hõlma all tegutseb ka keskus. Mis EAK loomisse puutub, siis oluline roll on just töö avalikkusega – erialainimesi koondava liidu ja kunstiakadeemia kõrval oli just see aspekt puudu.

Milline on tänase era- ja avaliku kapitali sümbioosi ajastul arhitektuuriinstitutsioonide seos ärimaailmaga? Kas näiteks ka Soomes tuleb oma raha ise teenida?

J. L.: Kindel see. Arhitektuurimuuseum peab leidma raha iga suurema näituse jaoks, allikad võivad vägagi erineda, eelmisel näitusel oli meil neid koguni seitse. Kõik see taotlemine ja aruandlus võtab palju aega. Minu teada hakkab haridusministeerium lähiajal nõudma muuseumidelt 20%-list omarahastust aastas. Meie kasuks räägib see, et tegutseme üsna kindlal väljal, kus opereerivad mitmed erafirmad, küll võivad raskustesse sattuda mitmed väiksemad muuseumid. Kuidas me tegelikult selle nõude ellu rakendame, ma veel ei tea.

E. L.: Soomes on kõik ühe pudrupoti ümber koondunud. Soome on liiga väike maa kolme suure muuseumi jaoks – disainimuuseum, arhitektuurimuuseum ja Alvar Aalto muuseum. Need tuleks kuidagi ühendada. Küsimus on ka ruumides: nii disaini- kui arhitektuurimuuseum tegutsevad kehvades tingimustes, pole pinda näiteks Eliel Saarineni püsiväljapaneku ega ka Alvar Aalto jaoks – Aalto muuseum Jyväskyläs jääb veidi kaugele. Tegelikult loodi Soomes just äsja kõigi arhitektuuriväljal tegutsejate poolt ka arhitektuurikeskus, mille esimene koosolek alles peeti ning selle toimimine pole veel selge.

B. S. S.: Kahe aasta eest viis disainikeskus läbi Islandi loova sektori kaardistamise, määratlesime oma tegevusalad ning näitasime nende mõju riigi majandusele ja kogu keskkonnale. Me võrdlesime oma toetust tööstuse ja kalanduse omaga ning näitasime, kui vähe meie riigilt tuge saame. Ühtäkki muutusimegi poliitikutele oluliseks ja keskus sai riikliku rahastuse tööstus- ja kultuuriministeeriumilt, ehkki selle nimel käib igal aastal suur võitlus.

Raha on ainult üks pool, küsimus on suuremas pildis ja mõttemallide muutmises. See on seotud maailma muutumisega, aeg töötab meie kasuks – 2006. või 2007. aastal poleks seda juhtunud, ehkki raha oli rohkem.

Arhitektuuril on teatav topeltidentiteet, see kuulub nii kultuurivälja kui ärimaailma. Ka EAK üks eesmärke on edendada arhitektuuribüroosid kui üksteisega võistlevaid firmasid. Kas ja kuidas neid ühendada?

Ü. M.: Asjad peavad tasakaalus olema. Algusaastatel rääkisime palju ärimudeli toetamisest, sest Eestis see puudus. Arhitektid armastasid rääkida endast kui kunstnikest, reklaami peeti tabuks – ma olen niigi hea. Pärast võrdlevaid analüüse teiste maade arhitektuurikeskustega sain äkitselt aru, et arhitektuurikeskus on koht, kus sa määrad oma ala ja tegevuse: keskus on vaba valima meetodeid ja tegutsemisviise, mobiilne üksus, mis võib näiteks kahe aasta pärast oma tegevuskava muuta – täna konverentsid ja näitused, homme töö kinnisvarasektoriga jne. Keskused võivad teha vigu, erinevalt koolist või erialaliidust on see lubatud.

Kas avalik arvamus arhitektuuri kui eriala suhtes on ka muutunud? Või nähakse seda endiselt väga tehnilise erialana?

E. L.: (Naerdes.) Üks ajaleht on regulaarselt teinud küsitlusi Soomes enim hinnatud ametite kohta ja minu meelest on alati arhitektid olnud esikümnes, samuti professorid. Olles arhitektuuriprofessor, oled ilmselt tippude tipp.

Arhitekti roll on muutumas, samuti viis, kuidas maju ehitatakse. Oluline tähelepanek on seegi, et arhitektide liitu kuulub inimesi, kelle roll on olla tellija, näiteks linnaarhitektid ja mujal avalikus sektoris hõivatud arhitektid. SAFAs loodigi seetõttu allüksusena büroode liit, kes edendab vaid erabüroodes tehtavat loomingut. Loomulikult on see kõik kergitanud terava arutelu liidu rolli üle olukorras, kus sinna kuuluvad nii büroode omanikud, töötajad kui ka tellijad. Millist loomingut nad üldse saavad promoda ja hinnata, millist palgapoliitikat ajada? Kuidas määratleda kvaliteeti?

Ü. M.: Arhitektuuri eriala koosneb kahest poolest: see hõlmab nii filosoofilisi väärtusküsimusi kui ka – mis vahest kõige olulisem – otsuste tegemist, me ei saa jääda üldsõnaliste stsenaariumide üle mõtisklejate seltskonnaks. Arhitektid ei asu kunsti- ja materialistliku maailma vahel, vaid pigem asjade teoreetilise poole ja nende reaalse tegemise piiril. See piir on väga selge.

Lõpetuseks pakkuge välja mõned positiivsed projektid, mida võiks lähematel aastatel ellu viia avalikkuse ja arhitektide vahelise lõhe ületamiseks?

J. L.: Ma arvan, et publikule ei ole olemas arhitektuuri kui valget saali, on olemas mõned huvitavad asjad – mõni uus maja, mis sinu kinnistule kerkib, imetlus Alvar Aalto või kellegi teise vastu, idee paremast ehitatud keskkonnast. See tähendab, et arhitektuuri puhul pole olemas ka kõikehõlmavat ja õiget lähenemisviisi. Pole mõtet promoda arhitektuuri kui sellist, tegu on liiga laia mõistega. Tuleks katsuda olla arusaadavam inimestele, kes ei ole arhitektuuriga kursis. Vaja on leida teistsugused ukselingid, millest kinni haarata.

R. L.: Arhitekte tuleks vaadata laiemas kontekstis: arhitekt pole enam maja projekteerija, vaid ta loob ruumi, temast sõltub tegelikult elustiil – nii eraisiku kui elanikkonna tasandil. Kõige olulisem sfäär, kuhu oma jõud suunata, on dialoog nii otsustajate kui inimestega. Tuleks lõhkuda kujuteldav piir arhitektide kui meie-sõna-peab-kuulama tarkade õpetajate ja inimeste vahel. Erialaliidu ülesanne pole pakkuda valmis lahendusi: me ei anna kala, vaid õpetame inimesi kala püüdma.

B. S. S.: Tähtis on kogu lastega seotud tegevus, aga ka kõik programmid, mis räägivad arhitektuuri mõjust, alates taristust kuni eluviisini. See on demokraatia küsimus, kuidas me oma otsuseid teeme, kuidas on arhitektid nendega seotud. Ei tohi tõmmata joont poliitikute ja endi vahele, me oleme ühes paadis.

E. L.: Tuleb mõelda, milline on üldse meie väljavaade? Millise sõnumi me maailmale saadame?. Seminaride ja loenguseeriate abil loodab Aalto akadeemia olla teatud ümbermõtestamise koht. Eraldiseisva institutsioonina oleme vabad erinevaid inimesi ja võimalusi kokku tooma, selles peitub meie jõud. Interneti ja isegi telefoni meeletu arenguga seoses saame me esmase info näiteks majade kohta juba sealt, meil pole enam selleks muuseumi vaja – muuseum peab pakkuma midagi muud, näiteks sügavamat teadmist ja mõistmist.

Ü. M.: EAK projektid peaksid hõlmama praegust, nüüdishetke – nii lastele mõeldud projektides kui linnafoorumitel tegeldakse meie kaasajaga, me ei küsi tuleviku kohta, mis võiks juhtuda 10–15 aasta pärast – keegi ei tea seda.

B. S. S.: Meil pole lahendusi, esitada tuleb aga õigeid küsimusi.

Loe lisaks: Margit Mutso, „Aku abil maailma”, Sirp III, nr 10.