Ettevaatust, varinguoht!

Karl Õiger, Varinguohtlikest ehitusvigadest.Toimetanud Ivo Pilve. Kujundanud Madis Raidaru. Välja andnud SA Professor Karl Õigeri Stipendiumifond. Tallinn, Printon, 2014. 130 lk.

Eksimine olevat inimlik. Paraku on valdkondi, kus ühe eksitus võib teist väga rängalt mõjutada. Muidugi, kõige ohtlikum on liiklus, aga ehitus on sellele üsna lähedane. Aeg-ajalt kuuleme, et kuskil on (jälle!) mõni maja kokku varisenud ja hulk inimesi alla jäänud. Kui varing juhtub kuskil Indias või Aafrikas, on asi meile selge: arengumaad, oskusteta tegijad, mida neilt ikka oodata. Aga neid juhtub ka Saksamaal ja USAs. Kui varing toimub lähedal, kodumaal või lähinaabri juures, siis tajume, et alla võib jääda igaüks meist. Keegi ei taha, et ehitatud maja kokku variseks. Ja ikkagi juhtub varinguid kõikjal, kus ehitatakse. Kuigi enamasti tehakse kõik, mis võimalik, et seda vältida.

Vist igaüks meist on kokku puutunud ehitusvigadega või vähemalt nende tagajärgedega. Mõnikord piirduvad need pragudega seinas, läbikostvate lagedega või uputusega elutoas. Halvemal juhul aga võib lagi sisse või hoone kokku variseda. Muidugi, tänapäeval ei tohiks seda juhtuda. Maju projekteerivad koos arhitektidega ka insenerid, kes on aastate kaupa õppinud tugevusõpetust ja ehitusmehaanikat. Kasutatakse aastakümnete ja –sadade jooksul välja kujunenud ja praktikas kontrollitud arvutusmeetodeid, rakendatakse varutegureid nii koormustele, materjalide omadustele kui ka arvutustulemustele. Ikkagi juhtub vahetevahel, et mõni maja variseb kokku. Kui tegu on tühja kaarhalliga, siis pole sest suurt midagi. Kui see on rahvast tulvil kaubanduskeskus, nagu juhtus hiljuti Riias, siis on see katastroof.

Õnnetus ei hüüa tulles, varinguoht võib olla peidetud. Tallinna Marja tänava kaupluse lagi oleks võinud sisse variseda kohe pärast valmimist, aga püsis 17 aastat, enne kui lõpuks järele andis ja hulga inimesi betooni alla jättis. Keegi ei osanud arvata, et see maja ohtlik võiks olla. Ka mitte projekteerija, kes märkas oma viga ja kirjutas ehitustööde päevikusse juhise: panna ohtlikku kohta paar terasvarrast lisaks. Vist mitte ka tööjuht, kes teabe vastuvõtmise allkirjaga kinnitas – ja kohe unustas. Enamasti ongi varingute tekkemehhanism umbes samasugune. Üks viga, olgu siis projekteerija, tööjuhi või töömehe oma, tavaliselt varingut ei põhjusta. See avastatakse õigel ajal ja parandatakse. Kui aga vigu tehakse järjest, siis need summeeruvad ja võimenduvad ning tagajärg võib olla kurb.

Kolm asjaosalist

Iga maja ehitamisel on vähemalt kolm asjaosalist, kelle võimuses on lubada võimalikku varinguohtu või selle ärahoidmine. Varing toimub siis, kui kõik kolm on midagi valesti teinud. Esimene on projekteerija, konstruktor, eeldatavalt insener, kes arhitekti loodud majale konstruktsioonid kavandab: mõtleb need läbi, arvutab, teeb töömehe jaoks tööjoonised. Muidugi kavandatakse paljud majad ilma konstruktorita, lihtsalt tavade järgi, aga ikkagi vaid väikemajad. Suuri mitmekorruselisi, suuresildelisi, paljude korteritega maju tänapäeval nii ei tehta.

Teine on ehitaja, kes maja tööjooniste järgi valmis ehitab. Ehitusel on palju tegijaid: ühed kavandavad vundamendi, teised raudbetoontarindid, kolmandad teevad tehases valmis raud­betoon- ja terastarindid, neljandad panevad need kõik kokku. Igaühelt selles keerulises suhtepuntras eeldatakse kvalifikatsiooni ja tööoskusi. Puusepp peab teadma, millise naela ta kuhu kohta lööb, samuti peab teadma, kui kõvasti ta kruvi akutrelliga kinni keerab. Müürimees peab teadma, kuidas peavad paiknema vuugid, selleks et müür normaalse tugevusega oleks. Projektis kõiki detaile ette näha ei saa.

Kolmas on järelevalvaja, tavaliselt insener, kes ehitusel ringi käib ja vaatab, kas kõik tehakse õigesti ja loogiliselt. Igal ehitusel peab olema üldine järelevalve, mille eest hoolitseb ehituse tellija, ja lisaks võib olla autorijärelevalve, kus iga eriala (konstruktsioonid, küttesüsteemid, elektripaigaldus, viimistlus) projekteerija ise oma projekteeritud hooneosad ja -süsteemid kohapeal üle vaatab. Üldjärelevalve ei saa kõiki erialasid põhjalikult tunda, seepärast on ka autorijärelevalve väga vajalik.

Ehitiste varinguid uuritakse alati väga põhjalikult. Asjatundjad selgitavad välja nii varingu tehnilised põhjused kui ka asjaolud, mistõttu see võimalikuks sai, vaatamata ehitiste ohutuse tagamiseks alati rakendatavatele meetmetele. Sellekohane info jääb aga enamasti konkreetse hoonega seotud spetsialistide valdkonda, avalikkuse ette jõuab sellest vähe. Ehitiste varinguid käsitlevaid raamatuid ei ole palju ja needki on enamasti seotud kas mõne konkreetse ehitise või sündmusega või siis pigem kirjeldavad, andmata põhjuste tehnilist analüüsi.

Raamat ehitusvigadest

Nüüd on eesti keeles ilmunud sellekohane raamat, autoriks meie ehitustehnika grand old man professor Karl Õiger. Raamatu põhilise mahu täidavad meie ehituspraktikas tehtud ehitus­vigade kirjeldused ja analüüsid. Need on rikkalikult illustreeritud nii fotode kui ka staatika skeemidega, lisaks on paljudel juhtudel detailselt kirjeldatud varinguohu vältimiseks rakendatud kon­struktsioonilisi meetmeid – valesti tehtud tarindite tugevdamist.

Nagu pealkiri „Varinguohtlikest ehitus­vigadest” ütleb, ei käsitleta siin tühiseid pisivigu või juhuslikke pragusid, vaid ainult selliseid vigu, mille tagajärjed võivad olla rängad.

Raamatus on kirjeldatud mitut-kümmet konkreetset juhtu Eestimaal. Osa neist on varingud, mida on põhjalikult uuritud ja mille põhjused on välja selgitatud. Osa juhtumeid on aga sellised, mida on suudetud vältida, tänu sellele, et taiplikud inimesed on märganud ohusignaale, mis varinguohtlikus tarindis mõnikord (aga mitte alati) enne varingut ilmnevad. Kirjelduste diapasoon on lai – kergetest kaarhallidest ja liimpuit-terassõrestikest kuni raudbetoonist kandekarkassideni, ripplagedest tellisseinte välisvoodriteni. Varingu või varinguohu kirjeldusega kaasnevad fotod või selgitavad joonised ja skeemid; viimased on selged ja arusaadavad ka neile, kes pole insenerid.

Raamatu võib-olla kõige huvitavam osa on Tallinna endise lennusadama tsaariaegsete angaaride – maailma vist vanima säilinud suure raudbetoonist kooriktarindi – remondieelse seisundi ja remonditööde mahukas kirjeldus. Varisemisohtlik hoone õnnestus viimasel hetkel päästa tänu oskuslikult rakendatud tehnilistele meetmetele.

Autori andmetel toimub konstruktsiooni suurte vigade tõttu varing umbes 60% juhtudel juba ehitamise ajal. See tähendab, et 40% nendest jääb avastamata; selliste vigadega majad on nagu viitsütikuga pommid, millega võib igal hetkel midagi juhtuda. Tavaliselt põhjustab sellise tarindi varingu mingi juhuslik väike lisamõju – koormuse väike suurenemine, temperatuuri tõus või langus vms.

Mõnikord – autori arvates harva – on ehitusvea põhjuseks projekti viga. Paraku tuleb neidki aeg-ajalt ette. Õiguse registreerida ennast ettevõtlusregistris projekteerijaks (või eksperdiks!) annab juba kõrgkooli diplom ja kolmeaastane suvaline töökogemus. Projektide läbivaatamisel on mõnikord ilmnenud katastroofilisi (varinguohtu tekitavaid) vigu. Seejuures on selgunud näiteks, et projekteerijaks on noor insener, kellel töökogemust vaid kolm aastat ehitusnõunikuna vallas, kus selle aja jooksul peaaegu midagi ehitatud ei ole.

Ehitajatega pole lugu palju parem. Erialase väljaõppega on vaid (vist väike) osa meie ehitustöölistest. Kui töömees (või – veel hullem – tööjuht) joonist lugeda ei oska, on vead kerged tulema. Ja probleem ei ole ainult tehnilistes teadmistes, vaid ka töössesuhtumises. Mäletame nõukogudeaegseid valgust läbi laskvaid tellisseinu, millega on hädas paljud praegused korteriomanikud. Ka tänapäeval kipuvad ennast oskustöölisena välja pakkuma mitmed, kelle töökogemused ja -oskused piirduvad kärulükkamisega Soomes.

Muidugi, ka meil on loodud inseneride (ja vist ka töömeeste) kutsekvalifikatsiooni süsteemid. Ehitusinseneride liit annab piisava tööstaaži ja kogemuste põhjal välja diplomeeritud inseneri ja volitatud inseneri kvalifikatsioonitunnistusi, aga töö tellimisel ei oska keegi neid nõuda ja tegelikult korraldatakse projekteerimispakkumised ikka hinnapõhiselt – kuigi kehva projekti põhjustatud kahju on projekteerimistasust mitu korda suurem. See on otseses vastuolus rahvusvahelise ehitusinseneride liidu (FIDIC) soovitusega korraldada pakkumine eeskätt kvaliteedipõhiselt, arvestades ka pakkujate kompetentsi ja konkreetseid töökogemusi ning -tulemusi.

Järelevalve puhul sõltub kõik selle tegijast. Järelevalvajad on siiski enamasti suurte kogemustega spetsialistid, kes muidugi ei pruugi tunda kõiki tänapäevaseid tehnilisi lahendusi ja võimalusi, aga oskavad kriitiliselt mõelda ja vajadusel kahelda. Sageli on ehitusjärelevalve hakanud milleski kahtlema ja nõudnud ehituse tellijalt täiendavat ekspertiisi või kontrolli – ja tulemuseks on olnud ränga ehitusvea vältimine.

Hea õppevahend

Ehitusvigade võimalik diapasoon on ammendamatu. Varinguid põhjustavad õnneks vaid vähesed. Iga varing on tegelikult õppematerjal varingute vältimiseks. Paraku on infot nende kohta vähe. Enamasti likvideeritakse varingu tagajärjed kiiresti ja vaikselt, et osalised – kas põhjustajad või võimaldajad – häbisse ei jääks.

Seega on kõnealune raamat suurepärane töö- ja õppevahend ehitusalal töötajatele – nii projekteerijatele kui ka ehitajatele. Kogenud kirjamehena on Karl Õiger osanud selle tehniliselt keeruka sisu esitada hõlpsasti loetavana, nii et see võib olla huvitav lugemismaterjal kõigile, kes ehitusega mingil määral kokku puutuvad, ükskõik kas tellijana, iseehitajana või lihtsalt huvilisena.

Autor esitab lihtsaid mooduseid (nn rusikareegleid) konstruktsioonide kandevõime ligikaudseks hindamiseks. Ühtlasi on toodud hulgaliselt praktilisi näiteid varisemisohu likvideerimisest tarindite tugevdamise teel. Raamatus on toodud võimalike ohtude põhjalik loetelu, seda ka hoonete ümberehitamise ja lammutamise puhul. Kirjeldatud on ka riskianalüüsi põhimõtteid.

Raamatus on öeldud, et Eesti maapiirkondades võis 1985. aasta lumerohkel talvel sisse variseda umbes 100 kõikvõimalike hoonete katust. Siinkohal võiks lisada, et nõukogudeaegsete ehitus­normide järgi arvutati lamekatused üsna tagasihoidlikule lume­koormusele, enamikul juhtudest ligikaudu 100 kg/m². Tänapäeva ehituseeskirjad näevad ette ligikaudu kaks korda suurema koormuse. Kirjeldatud on ka tööde tegemise vigu, kus avarii on põhjustanud mõni lihtne viga (näiteks troppide ebaõige kinnitamine paigaldatava betoonelemendi külge).

Insenerile on see raamat põnevam kui kriminaalromaan. See peaks olema soovitatav õppevahend kõigi tasemete ehitusala õppuritele.