Euroopa parim arhitektuur

Sirp

Kriteeriumidest ja valikutest

Arhitektuurimuuseumis on haruldane võimalus viia end kurssi praegu Euroopas parimast parimaks peetava arhitektuuriga. Tegemist on Euroopa Liidu Mies van der Rohe kaasaegse arhitektuuri preemia valiknäitusega, kus on väljas arhitektide endi valitud Euroopas aastatel 2008-2009 ehitatud hooned. Nende väljavalijate hulgas ei ole arhitektuuriringkonna väliseid isikuid, sponsoreid ega poliitikuid, kes raha ja/või populismiga kogu protsessi metsa võiksid viia, nagu seda juhtub arhitektuurikonkurssidel. Kuid eks nagu kollektiivse otsuse puhul, on lõpptulemus ikka mingil määral kompromislik kokkulepe, eriti kui otsustajaid on nii palju nagu Miesi preemia puhul.      

Euroopa Liidu kaasaegse arhitektuuri preemiaid antakse välja vaid üks suurusega 60 tuhat eurot, mida täiendab mõneti ebamäärasema staatusega noore arhitektuuribüroo esiletõstmine. Seekord valiti peapreemia 340 objekti seast. Finaliste oli viis, näitusele tehtud valik aga hõlmab ligi 50 objekti. Näituse komplekteerimisel on ilmselgelt muu hulgas lähtutud ka funktsionaalsest mitmekesisusest: näeme muuseume, ülikoole, linna (Nice’i) trammisüsteemi, staadioni, transporditavat sotsiaalset kööki ja palju muud. Muidugi on näituse koostajad hoolitsenud ka selle eest, et staarid välja ei jääks. Viimaste rida on esinduslik nagu alati: Zaha Hadid, Jean Nouvel, Dominique Perrault, Sir Norman Foster, Massimiliano Fuksas, MVRDV, BIG , David Chipperfield, Lacaton & Vassal, Coop Himmelb(l)au ja palju teisi, kes Euroopa arhitektuuriilmas  aktiivsena tooni annavad. Nii palju staare pole Rotermanni soolalaos veel kunagi väljas olnud. Näituse vormistus võib tunduda liigagi kribu ja ajakirjalik, kuid selle peaks korvama esitatu operatiivsus ning uudse informatsiooni küllus nagu konkursinäitustel ikka.       

Nagu meediast juba varem läbi käinud, määrati esikoht arhitektuuribüroo Snøhetta Oslo ooperi- ja balletiteatrile. Mis selle hoone tänases arhitektuurimaailmas kõnekaks teeb, sellest kirjutasin juba enne otsuse teadasaamist siinsamas Sirbis pika ülevaate (20. VI 2008). Andsin sellele ehitisele ka oma eksperdihääle,  mistõttu objekti jõudmine päris tippu mind tõeliselt rõõmustas. Noore büroona tõsteti esile Studio UP Horvaatiast, kes projekteeris Koprivnicasse gümnaasiumi-spordihoone. Paljusid võistelnud objekte tutvustasin paaris artiklis „Tagasivaade Euroopa arhitektuuriaastale” (Sirp 29. I ja 6. II 2009), seetõttu alljärgnevalt mitte niipalju objektidest, mis ka näitusel kenasti näha, kuivõrd preemia otsustamise tagamaadest.       

Kes ütleb, mis on hea arhitektuur?

Et igasugu arhitektuuripreemiaid alatasa meedias kõige prestiižikamateks kuulutatakse, siis tasub selgitada, millega modernismiklassik Mies van der Rohe nime kandev arhitektuuripreemia  oma väärikat staatust õigustab. Erinevalt Eurovisioonist siin publikupreemiaid ega telefonihääletusi ei ole, mistõttu arhitektuurne turukaup võistlema ei pääse. Kõik Euroopa riigid valivad kõigepealt oma maa nominendid, seda tehakse arhitektide liitude juhatustes, arhitektuurimuuseumides, Euroopa Arhitektide Liidus (ACE) ja ekspertide poolt. Viimaste ülesanne on välja tuua see osa arhitektuurist, mida tsunftistunud arhitektide liidud ei pruugi  esitada. Arhitektide liidud esitavad viis kandidaati, suurtel riikidel nagu Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa on õigus esitada seitse kandidaati. Eksperdid saavad esitada viis kandidaati omalt maalt ning viis mujalt Euroopast. Seejärel asub tööle nõuandev komisjon, kellel on õigus vaidluste käigus lisada veel 20 kandidaati üle Euroopa. Paralleelselt tegutseb arhitektuuriinstitutsioonide esindajatest koosnev juhtkomisjon ning alles pärast kõike seda  tuleb kokku seitsme otsustajahäälega žürii. Žürii koosseis roteerib pidevalt, praegu on selle esimees Francis Rambert, Pariisis asuva Euroopa suurima arhitektuurimuuseumi Cité direktor. Kogu ettevõtmist koordineerib Mies van der Rohe fond Barcelonas, kes selle preemia 1987. aastal asutas. Sümpaatne, et žürii esimees ei ole hispaanlane.   

Valikusüsteem on kahtlemata kohmakas, ent seetõttu peab ka vett. Igal aastal seda protsessi läbi teha ei jõuaks ning seepärast antakse preemiaid üks kord kahe aasta jooksul. Alles tüki aja pärast valmib näitus. 2009. aasta määratud preemiate näituse kiire Tallinna toomine  oli võimalik tänu leppimisega väiksema variandiga (ilma makettideta). Suurt näitust oleksime pidanud ootama 2012. aastani ning käima välja kolm korda suurema summa. Postmodernistliku ideoloogia apologeedid võivad siinkohal väita, et tänapäeval pole võimalik mingeid paremusjärjestusi teha, kõik on suhteline, iga maja võib olla ühe meelest hea ja teise meelest ei kõlba kuhugi. Asjaolu, et ükski riik ei ole kunagi jätnud oma kandidaate  Euroopa preemiale esitamata, näitab, et arhitektuuriobjektide võrdlemist siiski peetakse võimalikuks. Isegi seal, kus seda õnnemänguks peetakse (küllap tuleb seda ette nendes maades, kus Euroopa tippe pole välja panna ja preemiavõimalus on kaduvväike), saadetakse kandidaadid ikkagi Barcelonasse teele. 

Eesti on kandidaate esitanud 1990. aastate algusest peale, olemata veel Euroopa Liidu liige, kuid seni polnud meilt ükski objekt ei preemiale ega näitusele valituks osutunud. Nüüd esimest korda on näitusel KOKO arhitektuuribüroo kolme torniga laudsepa töökoda Rotermanni kvartalis. Šansid kunagi esikohapreemiat võita on väikestel riikidel muidugi  väga väikesed. Noore Horvaatia büroo äramärkimine tundub lohutava poliitilise korrektsusena, kuid eks ole see Euroopa Liidus tüüpiline: väikesed on küll kõik laua ääres, kuid suuri poliitilisi otsuseid teevad ikkagi suured. Erinevalt populistlikest netihääletustest ning ehitusfirmade preemiatest, kus oma toodangu turustajaid reklaami eesmärgil esile tõstetakse (parim betoonmaja, parim puitmaja, parim tellismaja), julgen Euroopa Liidu preemiate otsustusmehhanismi ülesehituse kohta öelda, et see on praegu võimalikest parim, kuna toetub Euroopa arhitektuurimaailma institutsionaalsele ülesehitusele (millele siis veel toetuda?) ning kontrollmehhanismiks on lisatud eksperdid. Erialavälised inimesed on jäetud kõrvale ning asjaga seotud Euroopa Liidu ametnikud on osavalt koondatud eraldi auliikmete komisjoni, kes midagi ei otsusta (nii oleks võinud ka vabadussamba puhul teha,  selge ju, et kompetents on erialainstitutsioonides ja mitte ministeeriumides). Küllap on kandidaatide valikul ette tulnud ka aasiapärast suhtumist, kus tsunfti liikmed esitavad iseennast ja lähikondlasi, kuid kus see on probleem, seal tuleks see kohapeal, mitte Euroopa preemiakomisjonis lahendada.       

Tüüpiline vastuväide igasuguste valikute puhul on, et arhitektuuriobjekte ei saa üldse võrrelda, sest see on komplitseeritud ja kompleksne tervik ja lõpptulemus ei sõltu kunagi ainult arhitektist. Võrreldes teiste kultuurivaldkondadega, hoidus arhitektuur tõesti kauem  igasugustest punktipanemistest, kuni lahvatas õitsele meedia väetatud staarisüsteem ning arhitektkonna sees tekkis järsk hierarhiaskaala. Staarid teenivad miljardeid ja naudivad kuulsust, teised arhitektid teevad sama tööd, aga püsivad kuulsusetult varjus. Eks ta ole nii ju ka lauljate, filminäitlejate, dirigentide ja kelle kõigi puhul veel. Loomulikult ei ole haibitud tipud teistest sada korda andekamad. Lihtsalt süsteem on selline.  Nüüd on staarisüsteem juba mõnda aega kriitika objekt. Arhitektuur peaks olema sotsiaalsem ning üle meedia kommertslikest manipulatsioonidest, samas kuhu sa kaod, kui sellises maailmas elad. Samal ajal on hakanud lokkama igasugused ülidemokraatlikud netiedetabelid, kus lausa iseendale punkte panna saab.     

Veel 1990ndate alguses arvati, et arhitektid ei tohiks üldse reklaami teha (näiteks Saksamaal oli see ka rangelt keelatud). Nüüd saab tuntuks iseteenindamise korras. Nagu kõigile self-made man’idele nii on netivõrgustikud ka arhitektidele avanud tohutuid promovõimalusi.  Omavahel võistlemine on arhitektide kapitalistliku igapäevaelu lahutamatu osa ja siin on lubatud kõik vahendid. Ootan huviga, millal esimene arhitekt astub saate „Tantsud tähtedega” lavale, et fikseerida see fakt arhitektiprofessiooni identiteedi teisenemise uurimuses. (Muidugi oleks veelgi magusam, kui mõni arhitekt otsustaks üles astuda selles saates, kus Hannes Võrno küsimustele ausalt vastata tuleb.)     

Küsimus kriteeriumidest

Professionaalide sõela poolt selekteeritud arhitektuuriobjektid moodustavad informatsioonihulga, mis ahvatleb tegema üldistusi ja küsima: mida ja miks peetakse heaks arhitektuuriks,  milliste kriteeriumide järgi? 340 objekti hulgas (vt nimekiri . com) ei torganud silma kuigi palju neid, mis tundunuksid täiesti vales seltskonnas olevat. See räägib teatavast valikukriteeriumide ühtsusest eri maade professionaalide vahel, tulenegu see siis euroopaliku koolituse ühtsusest või arhitektuuriinstitutsioonide ja -ajakirjade ülal hoitavast nn heast arhitektuurimaitsest. Vanasti oli lihtne: arhitektuuri hindamise  kriteeriumideks olid „utilitas, venustas, firmitas”. Kuid Vitruvius on ammu surnud ja tema sõna „ilu” ei tohi mõnede arvates arhitektuuri kohta enam üldse kasutada. Ei tohi ka öelda „hea” või „halb” („keegi arvab, et teab tõde”, mäletan kellegi sellekohast hoiatust (Jüri Soolep vist). Ei arva, et tean tõde, üleilmset ja transkontinentaalset, mul on lihtsalt oma arvamus). Muidugi, tänapäeva arhitektuur on rohkem pürginud olema mitte „ilus”, vaid „kole”,  atraktiivne, efektne, teatraalne jne. Kuid kriisiajal on efektitseva arhitektuuri aktsiad jõuliselt alla läinud, tõsisem elu hakkab loodetavasti nõudma ka tõsisemat arhitektuuri. (Kliimaüllatused sunnivad meidki küsima, miks on korterites nii vähe alternatiivkütte võimalusi (kel kaminat pole, selle jaoks on talvine elektrikatkestus katastroof ka Eestis), suvise palavaga aga tahaks küsida, miks korterite projekteerimisel on nii vähe mõeldud rõdudele ja nende kaitsmisele päikese eest, üleujutused on andnud õppetunni keldrite osas jne.)     

Kui arhitektuurikonkursil saavad žürii liikmed tööde hindamisel tugineda konkursi tingimustele (mida võiks kohusetundlikumalt  teha), siis preemiate valimisel võiks eeldada, et selekteerijate peas tekib teatav raamettekujutus hetkel Euroopa parimast arhitektuurist. Selles kontekstis tekib paratamatult taas kord küsimus Eesti arhitektuuri originaalsusest. Mahapandud arhitektuuriga võistlema ei lähe. Objektide visualiseerimine üle Euroopa tekitab paratamatu võrdlusvõimaluse originaalsete lahenduste ja nende matkijate vahel. Olen kaugel sellest, et trendiloomise-järeletegemise protsessi nagu ka keskuste-perifeeriate teemat lihtsustada, vastupidi, see on Eesti arhitektuuris nii keskne teema, et võib terve teooria üles ehitada. Nagu tipptehnoloogias nii on kultuuriski kehtiv tõsiasi, et mida kiiremini uusima võtte maale tood, seda pikem on aeg, mil seda loodetavasti originaalseks peetakse. Seejärel saabub unustus, võib-olla ka piinlikkusetunne. Tänase infoleviku kiiruse juures tulevad eeskujud järjest kiiremini välja ja nii on  vaja pidevalt arendada ka nende interpreteerimise ja tõlgendamise osavat retoorikat.     

Retoorikal on arhitektuuris järjest tähtsamroll. Kandidaatide esitajad peavad olema kursis arhitektuuri arengu üldiste suundumustega, soovitavalt teadma ka Euroopa strateegiliste arengukavade ja europrogrammide rahajaotamiste hooajalisi märgusõnu. „Privaatne” ei lähe praegu kohe üldse mitte. (Veneetsia biennaalile läheb Eesti tänavu lõpuks ometi päris arhitektuuriga, kuid miks selleks küll eramuarhitektuur valiti? Biennaali teema on ju „People meet in architecture” („Inimesed kohtuvad arhitektuuris”), millega vaevalt mõeldi inimeste kohtumist magamistoas).  Mies van der Rohe preemiate žürii esimehe Francis Ramberti väitel väärtustatakse juba mõnda aega arhitektuuri mitte kui vormiloomingut ega hooneid asjadena iseeneses, vaid nende urbanistlikku kvaliteeti, linnaruumi loomise võimet. Vaieldamatult on võidutööl, Oslo ooperiteatril, see kvaliteet olemas, inimesed on selle silmnähtavalt omaks võtnud. Veelgi jõulisemalt oleks seda esindanud Nice’i trammisüsteemi esikohale tulek, mis  oli ooperiteatri suurim konkurent. Avalik linnaruum ja arhitektuuri urbanistlik kvaliteet kuuluvad praegusaja lendsõnade hulka nagu ka erinevate sotsiaalsete gruppide (unustamata vähemusi) vaheline dialoog (vanasti öeldi lihtsalt koridor, nüüd on see majaelanike sotsiaalse suhtlemise ruum). Majade alla ehitatakse tänavaid, et „avalik linnaruum majast läbi lasta”, „astuda dialoogi”. (Kui Baudrillard defineeris omal ajal „kommunikeerumise  ekstaasi”, siis praegu näib maailma haaranud „dialoogi tekitamise” orgia.) Enne olid lihtsalt parkimiskohad tänavatasandil, nüüd on „maja kommunikeerumine linnaruumiga innovatiivse logistilise lahenduse kaudu”. Iga pärapõrgusse ehitatava maja puhul saab reipalt rääkida „seni kasutamata linnaruumi hõivamisest”, iga ebaõnnestunud transpordiskeemi nimetada „tulevikkuvaatavaks liikluse rahustamise meetodiks”.   

Miks arhitektuuri üldse vaja on?

Miesi preemiate laadsed üle-euroopalikud ettevõtmised sunnivad küsima küsimusi, mida peaks iga professioon endalt pidevalt uuesti küsima. Mida võtta kriteeriumiks situatsioonis,  kus maailm on kergelt või koguni väga viltu läinud ja paljud asjad globaalses, humaanses, ökoloogilises või mõnes muus kriisis: kas sellist arhitektuuri, mis selle kõigega kaasa läheb ja nii ongi kaasaegne ehk siis kommertslik, epateeriv, tabusid lõhkuv, mingil määral hull jne või lähtuda vajadusest seda maailma veidigi korrastada, mitte leppida arhitektuurile pealesurutud rolliga olla kommertsliku tarbimisühiskonna lisaväärtuse tootja, reklaami- ja  meediamaailma ihade estetiseerija, korporatiivse idealismi tugevdaja? Disaini kritiseeritakse järjest rohkem ostuiha pealesurumises ja tarbimisühiskonnale järjest uute tuuride pealeväntamise pärast. Või peaks siiski kilbile tõstma arhitektuuri kuulsusetuma ülesande: olla saastatud linnade sanitar ja panna õlg alla seal, kus kriisiühiskonnal päriselt kitsas käes. Kas arhitektid oleksid valmis loobuma „geniaalse looja” privilegeeritud positsioonist? 

Miesi preemia žürii liige Hollandi Arhitektuuriinstituudi (NA I) direktor Ole Bouman leiab, et arhitektuur on jõudnud postkriisijärgsesse surmaeelsesse seisu ning esitab teadlikult utreerides veelgi karmima küsimuse: kellele arhitektuuri enam üldse vaja  on? Inimestel on muidugi endiselt vaja peavarju, aga milleks arhitektuuri? Kas edukuse demonstreerimiseks? Linnas orienteerumiseks? Vajadusest luua mingeid tähendusega kohti? Majandusliku lisaväärtuse loomiseks? Kõik see on vaidlustatav, ütleb Bouman näituse kataloogi tekstis. Ta väidab, et arhitektuur on jõudnud ekistentsiaalse kriisi murdepunkti, vajab oma olemasolu jätkamiseks uusi argumente, kultuurilise identiteedi uut määratlemist  tänases ühiskonnas. Ta väidab, et mida varem sellest aru saadakse, seda parem arhitektuurile kui distsipliinile. Eneserefleksiooni vajaduse mõistmine – seegi on kriteerium – on professiooni edasise saatuse seisukohast kindlasti üks kõige tähtsamaid.