Euroopa suurim arhitektuuri muuseum on sündinud
Esmaspäeval avati Pariisis suurejooneliselt Euroopa suurim arhitektuurimuuseum La Cité de l’ Architecture & du Patrimoine, mida ehitati kolmteist pikka aastat. Kohal olid tipparhitektide koorekiht, president Nicolas Sarkozy ja Karin Hallas-Murula.
Uus muuseum-arhitektuurikeskus asub Chaillot’ palees, mäel vaatega otse Eiffeli tornile (endine Trocadero palee, mis ehitati ümber 1937. aasta maailmanäituseks). Palee ülipikas idatiivas, mis ulatub Trocadero metroojaamast Iena jaamani, asus varem filmimuuseum.
Nüüd paigutati siia kokku kolm suurt institutsiooni – Musée des Monuments Français (Prantsuse arhitektuurimälestiste muuseum), IFA (Prantsuse arhitektuuriinstituut, mis tegeleb nüüdisaegse arhitektuuriga) ning L’Ecole de Chaillot (restaureerimiskool). Kokku sai uus institutsioon, milles on ühendatud sajanditepikkune arhitektuuripärand ja selle praktiline restaureerimine ning tänapäeva arhitektuur.
Kultuuriministrit Christine Albaneli varju jättes tegi president Nicolas Sarkozy arhitektuurimuuseumi avamisest täielikult oma ürituse. Avakõne, milles president Prantsuse arhitektuuri uut algust kuulutas, oli tema esimene arhitektuuripoliitiline seisukohavõtt.
Avamisele oli kutsutud tipparhitektide koorekiht: Rem Koolhaas, Jacques Herzog (Herzog & de Meuron), Sir Norman Foster, Richard Rogers, Zaha Hadid, Massimiliano Fuksas, Shigeru Ban, Kazuyo Seima, Thom Maine, Jean Nouvel, Christian de Portzamparc, Dominique Perrault jt. President võõrustas neid lõunasöögiga Elysée presidendipalees.
Loomulikult olid arhitektid sellisest tähelepanust meelitatud ning jagasid pressile kiidusõnu nii uue muuseumi kui Sarkozy arhitektuurialaste mõtteavalduste eest. President võlus neid arusaamisega nende loomingut administreerivatest raamidest (siiski lubamata midagi konkreetset ette võtta) ning vajadusest toetada eksperimentaalseid suurprojekte.
Prantsusmaad moderniseerima asunud Sarkozy toonitas arhitektuuri erakordset tähtsust ühiskonna edasimineku peegeldajana ning rääkis François Mitterrandi aegsete Grand-Paris’ projektide vaimu taaselustamisest. See oli aeg, mil ehitati Louvre’i klaaspüramiid, La Defence triumfikaar, Bastille’ Ooper ja Prantsuse rahvusraamatukogu.
12 aastat presidendiks olnud Jacques Chirac avas vaid ühe suure muuseumi – möödunud aastal valminud Musee du Quai Branly, Aafrika, Austraalia, Okeaania ja Aasia rahvaste muuseumi sealsamas Eiffeli torni kõrval (arhitekt Jean Nouveli mitte päris probleemideta lahendus).
Ent kui Chirac võis öelda, et ta tõepoolest oli Pariisi uusima muuseumi protežee, siis Sarkozy lõikas praegu teiste töö vilja (projekti alustati juba 1994. aastal) ning alles tulevik näitab, kui entusiastlikuks tema suhtumine arhitektuuri tegelikult kujuneb. La Defence uue sümboli (triumfikaar ei paista bürootornide vahel enam piisavalt mõjukas) ning Jean Nouveli La Villette’i uue filharmoonia valmimine sõltub aga juba otseselt Sarkozyst.
Sarkozy ootamatu ülesastumine arhitektuuri valdkonnas oli prantslastelegi üllatav, sest valimiskampaania ajal polnud ta üldse kultuurist rääkinud. Õelad ajakirjanikud on kirjutanud, et tema kultuuritundmine piirdub vaid ameerika filmide vaatamise ning läbikäimisega vana rokkstaari Johnny Hallydayga (ameerikameelsuse pärast on Sarkozyd teatavasti üsna palju kritiseeritud).
Muuseumi avakõnes rõhutas president uue muuseumi rolli just prantslaste rahvusliku identiteedi tugevdamisel.
Sarkozy kultuuriprogrammi populistlikuks suunaks on kultuuri rahvale kättesaadavaks tegemine. Kultuuriministrile on ta jõudnud saata kirja, et suurematesse muuseumidesse peab hakkama saama tasuta.
Ka Cité uksed avati tasuta publikule juba kaks päeva enne ametlikke tseremooniaid. 15.-16. septembril tähistas Prantsusmaa muinsuskaitse päevi ning tasuta pääses nii muuseumidesse kui ka ministeeriumide jt ametite ajaloolistesse hoonetesse, sealhulgas presidendipaleesse. Prantslased olid valmis kuus tundi järjekorras ootama, et presidendipaleesse pääseda.
Tunnistan, mina ei olnud valmis, küll aga käisin teistes muuseumides ja nautisin siiralt inimeste lõppematut voogamist kultuuritemplitesse. Cités käis kahel tasuta päeval kokku 15 000 inimest.
Ajal, mil koolides keegi enam õppida ei viitsi, küll aga on endiselt atraktiivne reisimine, on muuseumid kohad, kus meelsasti mängeldes uusi teadmisi omandatakse, ja seda ei tee mitte ainult kooliõpilased, vaid ka täiskasvanud.
Iialgi ei jõuaks ka prantsuse klassiekskursioonid kõiki kloostreid läbi sõita, oma maa arhitektuuripärandit aga peab iga koolilaps mõistagi tundma. Arvan, et mõnele prantslaselegi jõuab alles pärast Cité külastamist pärale, kui rikkalik see pärand õieti üldse on.
82 miljonit eurot maksnud Cité on 21 700 m3 suurune (Kumu suurusjärk), millest ekspositsioonipinda 10 000 m2 (Kumus poole vähem). Muuseumi arhitekti Jean-François Bodini ampluaa on ulatunud historitsistlike konstruktsioonide eksponeerijast moodsa trepikoja disainijani.
Muuseum koosneb kolmest suurest osast: mulaažide (1:1 mõõdus ehitusfragmentide) galerii, seinamaalingute ja vitraažide galerii ning moodsa arhitektuuri (1850–2001) galerii.
Ehitusfragmentide galerii on neist kahtlemata kõige ahhetamapanevam. Originaalsuuruses Prantsuse romaani ja gooti katedraalide skulptuuridega ülepuistatud portaalid, teravkaaraknad, sambaid ja skulptuure 12. sajandist 18. sajandini – see on 19. sajandi nimeka arhitekti Viollet le Duci mahukas kogu, mis loodi gootika uurimise ja populariseerimise eesmärgil.
Printsiip esitada muuseumis arhitektuuri originaalsuuruses on olnud mõnegi muuseumi unistus, seda on kohati ka rakendatud (Victoria ja Alberti muuseum, Briti muuseum jt), kuid nii suurejoonelist ekspositsiooni pole kusagil mujal, see lihtsalt nõuab väga suuri ruume.
Ka freskode (mida on kopeeritud juba 1937. aastast alates) eksponeerimise põhimõtteks on näidata neid üks ühele nii, nagu nad originaalkohas asuvad, ehk siis Chaillot’ paleesse on selleks spetsiaalselt ehitatud 30 väikest kabelit, keldrivõlvi, nišši ja kuplit, mis kaetud maalingute koopiatega.
1200 m2 suurune modernse arhitektuuri galerii ekspositsiooni ülesehituses on välditud staararhitektide galerii tekitamist, alajaotused on temaatilised (arhitektuur ja ühiskond, industrialiseerimine, arhitektuursed metafoorid jt).
Ekspositsiooni uhkuseks on Charles Garnier’ ooperiteatri (1874) makett, Tony Garnier’ industriaallinna (1904) lauasuur reljeef, Auguste Perret’ Notre-Dame du Raincy kiriku (1923) vitraažidega betoonvõre jt, praktilisemaid eksponaate aga Le Corbusier’ Marseille Cité Radieuse korter (1952) mõõdus 1:1, kus sees käies saab omal nahal selle kitsukesi mastaape tajuda. Eiffeli torni joonised asuvad akna all, tõstad pilgu ja seal ta ise ongi, 20. sajandi arhitektuuri väljapanekut jätkuvalt saatmas.
Ajutiste näituste galeriis alustati eelnäitusega juba märtsis – milleks oli kollaaž 150st üheaegselt jooksvast arhitektuurifilmist. Alumistel korrustel on avatud näitused Christian de Portzamparci ning Rogelio Salmona uuematest projektidest. Väidetavalt maailma suurim nüüdisarhitektuuri raamatukogu (45 000 köidet) võtab enda alla 1700 m2 ning seal on 133 lugejakohta. Avariiulitel oli rõõmustav näha ka meie arhitektuurimuuseumi väljaandeid.
Üks on selge, Cité külastamine peaks edaspidi kuuluma ka Eesti kunstiajaloo tudengite kohustuslikku programmi, nii keskaja kui tänapäeva arhitektuuri loengud võiksid toimudagi seal saalides, sest oleks patt endiselt raamatutest mustvalgeid fotosid lehitseda, kui on olemas selline muuseum.
Põhjust on Citésse minna ka praktiseerivatel arhitektidel, vaatamaks, mis prantsuse arhitektuuris uut, süvendamaks respekti eelmiste põlvkondade kolleegide töö vastu ning tajumaks: tänane arhitektuur on kasvanud eilsest.
Arhitektuurimuuseume mujal maailmas
Vanemad arhitektuurikollekt sioonid asuvad suuremate muuseumide ja akadeemiate ja arhiivide juures.
Uut tüüpi arhitektuurimuuseume ja -keskusi hakati looma 20. sajandi teisel poolel, nende eripäraks sai aktiivne tegelemine kaasaegse arhitektuuriga, selle kollektsioneerimine ja dokumenteerimine, arhitektuurinäituste korraldamine ja publitseerimine.
Esimene seda tüüpi muuseum oli Soome Arhitektuurimuuseum (1956), mis tänini tegutseb üsna kitsastes ruumides historitsistlikus hoones Helsingi südalinnas Kasarmikatul.
Rootsi Arhitektuurimuuseum (asutati 1962) on ühe katuse all Moodsa kunsti muuseumiga Skeppsholmeni saarel.
Euroopa üks aktiivseimad arhitektuurimuuseume-keskuseid on praegu Hollandi Arhitektuuriinstituut Rotterdamis (asutati 1988, pildil), kus ühe katuse all töötavad rikkalike kogudega arhitektuurimuuseum, arhitektuuriinstituut ning kirjastus.
Eesti Arhitektuurimuuseum asutati 1991. aastal, alates 1996 tegutseb Rotermanni soolalaos. Kogudes on Eesti
20. sajandi arhitektuur, tegevus hõlmab nii moodsa arhitektuuri ajaloo kui kaasaegse arhitektuuri näituste korraldamist. Lai välissuhete võrk on võimaldanud Eestisse tuua palju välisnäitusi Euroopa kaasaegsest arhitektuurist.
Ameerika arhitektuurimuuseumidest on vanimaid New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi MOMA arhitektuuriosakond (1929).
Ameerika arhitektuurimuuseumidest suurimad on Paul Getty Keskuse arhitektuuriinstituut Los Angeleses.
La Cité de l’Architecture & du Patrimoine
• Muuseumi arhitekt on Jean-François Bodin
• Ehitamine vältas kolmteist aastat
• Kogu ehitus läks maksma 82 miljonit eurot
• Muuseumi üldpind 21 700 m²
• Ekspositsioonipinda 10 000 m²
• Muuseum koosneb kolmest osast: mulaažide galerii, seinamaalingute ja vitraažide galerii ning moodsa arhitektuuri (1850–2001) galerii
Karin Hallas-Murula
Tipparhitektide koorekiht arhitektuurimuuseumi avamisel (vasakult): Thom Mayane (USA), Rem Koolhaas (Holland), Christian de Portzamparc ja Jean Nouvel (Prantsusmaa), Norman Foster (Inglismaa) ja Zaha Hadid (Iraak).
Foto: Karin Hallas-Murula/Reuters/Scanpix