EVELIN SEPP: Arhitektuur kultuuri vastu
Kired Sakala Keskuse ümber on taas õitsele löönud. Vastamisi seisavad Uut Sakala Kultuurikeskust ootav ja vajav kultuuriüldsus ning rühm arhitekte koos bürokraatidega. Kultuuripealinnaks pürgiv Tallinn vajab hädasti moodsat multifunktsionaalset kontserdi- ja konverentsikeskust koos seda täiendava keskkonnaga. Kemplus on kestnud juba peaaegu kolm aastat ning tõotab venida vähemalt sama kaua. Meile kõigile tähendab see aga napimat ja kallimat kultuurivalikut, millega leppida ei saa!
Küsigem endalt otse: kas soovime Tallinna kesklinna kallite kaltsukaubamajade ja hotellide kõrvale kohta, mis pakub elamusi igas eas ja avarate huvidega kultuurisõpradele, või peabki pealinna suurimaks peremeelelahutuseks jääma kaubanduskeskustes jõlkumine?
Väärtustagem asjade asemel hetki ja elamusi!
2003. aastal kuulutas Kultuuriministeerium välja konkursi, et leida hoonestaja, kelle ülesandeks saaks rajada parteikongresside korraldamiseks ehitatud „Karla katedraali” asemele funktsionaalne, valdavalt kultuurielamusi pakkuv keskus. Arhitektuurivõistluse eesmärk oli selge: uue hoone mahust vähemalt 50% pidi olema otseselt ette nähtud kultuuriteenuste pakkumiseks ning ülejäänud maht seda orgaaniliselt toetama.
Pakkujaid oli neli. Neist kolm olid kinnisvaraarendajad ning neljas, lõpuks võitnuks tunnistatu, – eestlastele Peeter ja Priit Rebasele kuuluv Baltimaade suurim kontserdi- ja meelelahutusürituste korraldaja BDG koos oma finantstoetajatega. Osalejate ettekujutused tulevasest keskusest erinesid tugevasti. Võitjaks osutunud Rebased rõhutasid algusest peale sõnaselgelt üht: lähtutakse üksnes kultuurist. Samas kui mõni teine tunnistas, et „pole ju sisulist vahet, kas anda rendile 3000 ruutmeetrit kaubanduspinda või sama suur kinokompleks kogenud tegijale”, või õigustati kavandatavat suurt hotellimahtu vajadusega teenida sellest raha kultuurikeskuse toimimiseks.
Seega vahe oli suur: kas kultuurikeskust opereeritakse kinnisvara pealt teenimiseks või oma varasema põhitegevuse arendamiseks. Praktilises elus tähendaks see lihtsalt ühe lisalüli kinnimaksmist kõrgemate üüri- ja piletihindadega. Küllap saigi see arusaam kaalukeeleks.
Uues kultuurikeskuses peaks olema vähemalt 1800-kohaline multifunktsionaalne saal, mis sobib nii teatrietendusteks kui ka kontsertideks ja esinduslike konverentside läbiviimiseks, seitsme saaliga kobarkino, väärtfilmikeskus, läbi kahe korruse ulatuv raamatukauplus, muusikapood, kunstigalerii, uue meedia keskus, tantsustuudio, terviseklubi, jazzbaar jt ajaveetmiskohad. Kontoriruumid saaksid siin endale Kultuurkapital ning näiteks ka Eesti Filmi Sihtasutus ja Tallinnfilm, kes on omakorda tugevalt seotud väärtfilmikeskusega, mis kultuuripealinnaks pürgivas Tallinnas üleüldse puudub. Lisaks tuleks suur maa-alune parkimismaja, mis peaks lahendama parkimisprobleemi nii Sakala Keskuse kui ka Estonia ja Draamateatri külastajate jaoks. Investeeringu maht küünib mitmesaja miljoni kroonini – ent ei sentigi maksumaksja taskust!
Kuid saatan peitus detailides. Tüli sai alguse Eesti Arhitektide Liidu (EAL) poolt vigaselt koostatud võistlustingimustest ning hilisematest isiklikest solvumistest. Jutt käib hoone mahust, detailplaneeringu korrektsusest, subjektiivsest ilumeelest ja maitsest või siis hoopis isiklikest ärihuvidest või nende huvide konfliktist. Fakt on aga see, et algselt 35 000-ruutmeetriseks mõeldud hoone tuleb nüüd suruda vähem kui 25 000 ruutmeetrile.
Seejuures riigi poolt seatud kohustuslikest eesmärkidest loobumata!
Üldse osales konkursil üheksa loomingulist kollektiivi, välja valiti kolm ning lõpuks langetati otsus noorte arhitektide kasuks, kelle võistlustöö paraku üsna pea tunnistati linna poolt kõlbmatuks kui keskkonda sobimatu.
Siinkohal on põhjust võitjate kõrval enam nimetada hoopis kaotajaid. Vajaliku tähelepanuta jäi näiteks Andres Alver, kes juba esimesel, hoonestusõiguse konkursil osales kaotajaks jäänud kinnisvaraarendaja Estconde arhitektina ning hilisemal, eskiisikonkursil samuti kolme väljavalitu hulka ei kuulunud. Samalaadne tagasilöök tabas hoonestusõiguse konkursil EAL-i toonast esimeest Margit Mutsot, kes esindas arhitektina Pindi Kinnisvara pakkumist ja kellest on ajapikku saanud üks ägedamaid kriitikuid ja uue arhitektuurivõistluse nõudjaid. Vihase kritiseerijana on üles astunud edutult Kunstiakadeemia rektoriks kandideerinud Krista Kodres, kelle puhul jääb samuti üles õigustatud küsimus motiividest: Eesti on väike ja peresidemed võivad teinekord üles kaaluda professionaalsed argumendid – nimelt ei hinnatud arhitektuurivõistluse parimate hulka ka Emil Urbeli tööd.
Küll leiti, et hoone maht on liiga suur, siis, et jälle kole, seejärel hoopis, et mõni osa on liiga väike jne. Töö käigus on kaasatud juba kolmas arhitekt, kelleks tänase seisuga on Raivo Puusepp.
Mäletatavasti on Sakala Keskuse projekti kallal hambaid murdnud 4—5 abilinnapead ja mitu kultuuriministrit. Kuid ka näiteks Tõnis Palts. Tõsi, tema viimane linnakeskkonna kujundamise teemaline seisukoht päädis Tarja Haloneni püksikutega, kuid kui partei annab inimesele ameti, küllap siis ka mõistuse.
Kogu protsessi normaalset töömeeleolu lõplikult rikutud siiski ei ole – seda vaatamata üliemotsionaalsetele arhitektuurinõukogudele ja ekspertgruppide avaldustele. Viimane töövariant näib lõpuks rahuldavat kõiki koostööalteid osapooli. Materjalid, mahud, hoone liigendus ja muud tehnilised nõudmised näivad olevat täidetud ja vastavat kohaväärilistele esteetilistele nõuetele, kui aga…
Aastaid kestnud kemplus on lõpuks jõudnud sinnamaani, kus kongressipaleest on üleöö saamas nõukoguliku väärtarhitektuuri musternäide, mida tulevat mõne arvates igal juhul säilitada. Selle nõude varjus omakorda ajavad omi asju need, kes seda keskust sinna ei tahagi või kelle arvates ei võitnud „õiged arendajad” või kes tahaksid lihtsalt järjekordsel arhitektuurivõistlusel „kalastada“. Asja sisu on ammu kaduma läinud.
Asjatundjatele on samas ühemõtteliselt arusaadav, et riigi poolt püstitatud ülesandeid selle keskuse tänastes välistes raamides täita pole võimalik. Sellest tulenevalt ei saa seda ka rekonstrueerida (NB! mitte renoveerida!) ja suurendada ligi poole võrra publikuosa, ehitada selle alla artistide garderoobe ja proovisaale, uuendada ruume tuleohutus- ja turvanõuetele vastavaks või rajada maa-alust parklat. Olemasolevaid konstruktsioone lammutamata pole see lihtsalt võimalik.
Nii pole lammutamine ja uue arhitektuurivõistluse korraldamine kuidagi seotud, aga osa kriitikuid püüab nõnda tekkinud segadust ära kasutades jõuliselt esindada seisukohta, et „lammutamise” vajaduse on hoonestaja ise pahatahtlikult välja mõelnud ja et eelnenud lepingud seda ei luba. Paraku pole neil väidetel alust. Esimene konkurss seadis hoonestajale eesmärgid, võitjaga sõlmitud leping räägib aga hoone renoveerimisest (sisulise funktsiooni uuendamisest), suure saali rekonstrueerimisest (s.t kandekonstruktsioonide muutmisest ja väljavahetamisest) ning uuest juurdeehitusest. Veel räägib leping sellest, et hoonel ei lasu mingeid piiranguid, et tegu pole arhitektuurimälestisega.
Seega – arvestades ehitustehniliste ekspertiisidega, hoone omaniku – riigi – seatud kohustustega ning linna nõudmisega arhitektuurse ilme suhtes pole senise hoone säilitamine võimalik ja ka mitte vajalik. Eelkõige vajame esteetiliselt nauditavat, kuid seejuures ka kasutajasõbralikku kultuuriruumi. Seda on mõistnud ja „lammutamist” lubanud nii riigi Muinsuskaitse Amet, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, autoriõigusi omav arhitekt Raine Karp kui ka TSAPA (Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet). Rõhk on ju ometigi sõnal „sisu”, mitte „vorm”, seetõttu lõputud nõuded uuest arhitektuurikonkursist või „lammutamise” peatamisest ei ole enam lihtsalt tõsiseltvõetavad. Elus tuleb vaadata vahelduseks ka ajas edasi!
Arhitektkonna kiusu jätkumisel „naudime” jätkuvalt monopoolsusest tulenevalt Euroopa kõrgeimaid kinopiletihindu, kesklinnas haigutab kultuuriline auk ja seisab majavare, mida keegi kasutada ei taha, avaliku võimu autoriteet üha väheneb ja toredate eestimaalaste igapäevaste kultuurielamuste eest kannavad jätkuvalt hoolt vaid kaubamajad. Kas sellist Eestit me tahtsimegi?!