Ott Kadariku näituse “Mida rääkisid silmaterade sees olevad mehikesed” avamine

Kui me käime oma igapäevast rada, mööda oma igapäevast linna, kohtame seal neidsamu inimesi, samades kohtades ja olukordades, siis vahel kisendab tüdinenud hing millegi täiesti teistsuguse järele. Meie väikese elukese koosseis tundub nii üksluiselt tühine ja tühiselt üksluine. Pildid on nagu augud teistsugusesse argipäeva. Kui piltidest saab kokku näitus, siis need augud peavad olema piisavalt suured ja sügavad, et me kõik sinna sisse sobituks, oma erinevates koosseisudes argipäevade ja geograafiaga.

Kui keegi soovib, siis moodustavad need pildid ühe suure augu, nagu seda teeb turisti pildialbum – meile avaneb justkui aken kaugesse eksootilisse kultuuri. Aga seda ei pea nii vaatama. Kui soovite, siis raiuvad nad laiemaks hoopis üht avaust, mis viib arhitekti parema arusaamiseni sellest, mismoodi maailm üles on ehitatud. Aga vähesed vaataks seda näitust nii. Kui tahate, näete Te suurepärast tänavafotograafia väljapanekut, kus kaamera jääb nähtamatuks, kuid tänu tema kohalolekule õnnestub meil vaadata hetki võõraste silmadega. Kui Te mõistate, tunnete kerget kadedust, et Te ise neid pilte pole teinud.

Kui suudate, näete Te raamituna kilde võõrastest argipäevadest, mis sarnanevad Teie endi omadega. Teie pilk jõuab tagasi Teie enese ellu ja teeb Teid sõbraks argise eksistentsiga. Selliselt vaadatuna on iga pilt omaette väike maailm, mis hargneb väljapoole pilti, mitte ainult selleks, et moodustada see kaunilt koostunud kaader vaid et olla näide võimalikust teistmoodi ülesehitunud elust, teistmoodi üksluiste kohtade, inimeste ja sündmustega.

Kadarik kodustab meie jaoks maailma kaugel Aasia suurlinnades, samal ajal ka siin koduses kolkas. Kodustab läbi oma isepärase koosseisuga vaatamise viisi. Ta on meie kõigi sõber ja ta on elu ning maailma sõber. Mu sõbra sõbrad on ka minu sõbrad.

Indrek Rünkla