Filmimuuseum Maarjamäel kõlab uhkelt!

Eesti ajaloomuuseumi Maarjamäe kompleksi hoonete ja väliala ideevõistlusest

Tänavuse aasta üks olulisemaid arhitektuurivõistlusi (vähemalt siiani) on Eesti ajaloomuuseumi Maarjamäe kompleksi hoonete ja väliala ideevõistlus. Ettevõtmise eesmärk on Maarjamäe lossi kompleksi välialade arendamine atraktiivseks vabaõhusündmuste ja väliekspositsiooni pargiks ning uue filmimuuseumi, hoidla- ja väravahoone rajamine. Tähtajaks laekus 15 võistlustööd ja kevadel välja kuulutatud võistlus kulmineerus juuni lõpul preemia saanud tööde nimeümbrike avamisega.

Miks on oluline just selle muuseumi arhitektuurivõistlus? Filmimuuseum Maarjamäel kõlab uhkelt. Siin saavad kokku Eesti kontekstis ekstreemne maastik ning filminduse intrigeeriv taust. Mida rohkemat on vaja ehituskunsti loomiseks!? Muuseumi arhitektuuritüpoloogia ja ideevõistluse formaat annavad arhitektile võimaluse katsetada ning luua midagi enamat tavapärastest ratsionaalsetest lahendustest.

Millega üldse tuleb arvestada tänase muuseumiarhitektuuri loomisel? Kas muuseumi institutsioon on jätkusuutlik ka aastakümnete pärast?

Arhitektuuri esmane väljund on inimese varjualuse (kodu) loomine. Muuseum on näituste ja museaalide (aja loo) kodu. Selles osas pole hoonete tüpoloogial vahet. Ka kahekümne aasta pärast vajame ruumi, kus elada, töötada, veeta vaba aega või eksponeerida ajalugu järeltulevatele põlvedele. Kui soovime, et muuseumikultuur või lugemisharjumus ei hääbuks, on oluline järeltuleva põlvkonna kasvatamine lastele mõeldud muuseumimängude, viktoriinide ja töötubade vormis.

Maailmas on tulevikku neil keskustel, kus muuseumi arhitektuur ja muuseumi institutsioon moodustavad sünergiat loova terviku. Külastajad tulevad muuseumisse mitte ainult moodsa interaktiivse ekspositsiooni pärast. Neid huvitab muuseumihoones ruumikogemus ja koha vaim selle ümber ning võimalus suhestuda muuseumi tegevusega. Suurepärasteks näideteks on moodsa kunsti muuseumid MA CBA Barcelonas (arhitekt Richard Meier) ja Tate Londonis (arhitektid Herzog ja de Meuron) või samade arhitektide kavandatud raamatukogukunstimuuseum TEA Santa Cruz de Tenerifes.

Tulemustest

Ideevõistluse tase oli kõrge. Enamikus võistlustöödest on suhtutud lugupidavalt ajaloolisse hoonekompleksi, kuid välialade läbitöötatuse tase erines üksjagu. Selles osas oleks oodanud rohkem terviklikke ideid.

Märgatava pitseri lõid arhitektuurikonkursi ideekavanditele ootamatult karmid muinsuskaitse eritingimused ning hiljem ka Tallinna kultuuriväärtuste ameti võistlustööde analüüsi tulemused. Sellepärast tõstan esmalt esile ostupreemia pälvinud töö „Ilusam kui eile”, mille autor on Karisma Arhitektid OÜ. Selle töö autorid on lähenenud klassikalisele viilkatusega majale täiesti teistmoodi ja mõtestanud seda omanäoliselt, moodsas arhitektuurikeeles. Leidlikult on interpreteeritud muinsuskaitse viilkatuse nõuet ning selgitatud veenvalt oma lahendust ka diagrammidega.

Karisma Arhitektide “Ilusam kui eile”

Filmisümboolikale oli suudetud anda dünaamika, mis annab edasi filmilindi liikumist. Hoone viltused „irvakil” tahukad suhestuvad hästi ümbruskonna loodusega ning loovad põnevaid võimalusi kujundada üleminekuid siseruumist välisruumi. Tallinna kultuuriväärtuste ameti analüüsis on paraku öeldud selle töö kohta, et „lahendus on liiga julge ja miljöösse liiga radikaalne”.

Teise ostupreemia saanud töö „Ribbon II” (autor Alver Arhitektid OÜ) on intrigeeriv, hoonet tugevalt maastikuga siduv lahendus – kohati oli raske tajuda, kus lõpeb maja ja algab maastik. Pakutud „ribastamine” on nutikas võte maastiku planeerimiseks ja tsoneerimiseks, kuid paraku ei seostu see muuseumiga, millelt oodatakse ühte konkreetset peasissepääsu. Lahendus on jäänud jäigalt monumentaalseks, kiviseks, selles jääb vajaka inimsõbralikkusest ning puudub ka keskne külalisi koondav ala. Töös on aga hästi tõlgendatud filmilikkust arhitektuuris: siseruumid järgnevad nagu katkenud filmikaadrid.

Omaette tase oli kolmanda preemia pälvinud töö „Storia” (autorid PIN Arhitektid OÜ ja Kauss Arhitektuur OÜ). See oli üks väheseid töid, mis vastas kõigile võistlustingimustele ja muinsuskaitse eritingimustele. Autorite range joonega rehielamut meenutav arhitektuurikeel sobiks aga pigem rahvakultuuriga tegeleva muuseumiga ja vastandub (juba ideoloogiliselt) olemasoleva historitsistliku mõisaarhitektuuriga enamgi veel kui mõnes teises töös pakutud modernistlik lahendus. Kokkuvõttes polnud projektile midagi ette heita, aga ehk see saigi talle saatuslikuks.

Teise preemia pälvinud töö „Piksel” (autor OÜ HG Arhitektuur) paistis silma positiivselt kummalise fassaadimaterjali valikuga. CMYK värvimudeli toonides keraamiliste plaatidega kaetud majad moodustasid visuaalselt tihedale maastikule tasa „sahiseva” tausta. Kompleksi arhitektuurikeel ilmneb lihtsas räästata majas, millel on silmapaistev kinoekraani meenutav sissepääs. Portaal-sissepääs domineerib aga liialt ülejäänud hoone üle. Väga hea materjalivalik ei kompenseeri paraku kesist plaanilahendust ja hoonete proportsioone.

Esimese preemia vääriliseks osutus töö „Vana mees tahab koju” (autorid BOA OÜ ja Innopolis Insenerid OÜ). Võidutöö filmimuuseumi ja hoidlahoone mahtude liigendatus on tundlik, kelpkatusemaastik vähendab hoonemahtude visuaalset mõju, ühtlasi on see vaadeldav ka ülevalt Lasnamäe klindilt. Süvendatud sissepääsuosa, kohvik ja terrassid loovad pildi sisse astumise meeleolu. Hea on muuseumi materjalivalik ja tasakaal selle sisust tuleneva suletuse ning avatuse vahel. Robustne roostekarva plekk vastandub ajalooliste hoonetega, on väärikas ja loob distantsi. Muuseumi ja hoidlahoone roostesed tahukad oleksid justkui klindilt veerenud täringud. Uued hoonemahud on tabanud maastiku omapära suures mastaabis: meri, ajalooline hoonestus, klint. Väiksemas mastaabis ei moodusta ajalooliste mahtude ja uue muuseumi vahele jääv ala siiski hoonetega tervikut. Maastikuarhitektuuris puudub plaanilahenduse selgus ning väljapeetus ning nõukogude skulptuuride park on liialt dominantne. Kokkuvõttes pakub võidutöö aga vanast eristuva, kuid nii ajaloolisse kui ka looduslikku konteksti sobiva hoonestuse. Tervikliku, väljapeetud ja detailse arhitektuurikäsitlusega on hoomatud hästi muuseumi tähendust ning selle eripära.

Kokkuvõte

Maastik on (eriti) Maarjamäel olnud alati oluline. Lasnamäe nõlv on ainulaadne ja klindi potentsiaaliga on arvestanud suurema osa sinna rajatud ehitiste puhul: Maarjamäe memoriaal, Orlov-Davõdovi loss, lillepaviljon, lauluväljak ja kaugemal veel Kadrioru park ning kunstimuuseum. Ajaloomuuseumi ambitsioon rajada filmimuuseumiga kompleks just Maarjamäele on julge samm.

Maarjamäe kompleksi ja sinna kavandatava filmimuuseumi vaieldamatu eelis on ajalooliste hoonete olemasolu ning nende sobitumine ainulaadsesse maastikumiljöösse. Filmimuuseum moodustab Maarjamäe memoriaali, lauluväljaku, Kadrioru pargi ja kunstimuuseumiga jätkuva kultuurikeskuste ahela piki Tallinna paeklindi astangut. Lossikompleksi arendamisel on oluline muuseumiala avamine avalikkusele. Selles kontekstis on tähelepanuväärne ka plaanitud nõukogude skulptuuride park, mis kõlab suurepäraselt kokku kõrval asuva memoriaaliga. Siit võib mõelda edasi, milliseid komplekse ühtseks tervikuks haaravaid üritusi saab siin korraldada, alustades filmimuuseumi programmi ja lõpetades vabaõhuetendustega Maarjamäe memoriaali treppidel, päike obeliski taha loojumas.

Uus filmimuuseum lisab senisele Orlovi lossi nõukogude perioodi kajastavale ekspositsioonile vajaliku kontrasti ja meelitab siia laiema hulga külastajaid. Filmimuuseumi ambitsioon on saada omaette vaatamisväärsuseks siinsel kultuurimaastikul. See on koht, kus kajastada Eesti lähiajalugu ja päevakajalisi asju, kasutades kõiki tänapäeva meedia- ja tehnikavahendeid.

Võistluse žüriis ei olnud paraku ühtegi maastikuarhitekti, loodan aga, et võistlusega seotud arhitektid, ajaloolased ja muinsuskaitsjad tabasid maastiku ja selle strata erilisust ning valitud esimese preemia töö on selle koha vääriline.

Näitus kõikide ideekonkursil osalenud kavanditega avatakse 10. augustil Eesti Maarjamäe lossis. Auhinnatud tööde kõrval saab näha ka gabionsüsteemis (lahtised looduskivid metallvõrk-kastides) laotud muuseumplatood, peegelpinnana säravat roostevabast plekist fassaadi ning tuulest viidud paberilehte meenutava plaadi alla peidetud filmimuuseumi.