Halb planeering välistab ka hea arhitektuuri

Pärast kurnavat masu tuli taas me kontori töölauale korralik tellimus: projekteerida pealinna lähistele looduskaunisse kohta kolm uut elumaja. Ja, mis kõige olulisem, selle ala detailplaneering on vastu võetud; ei mingeid närvesöövaid arutelusid, jagamisi ametnike ja naabritega, ole vaid arhitekt ja asu tööle! Nii oli alust arvata.

Õnn osutus paraku üürikeseks. Planeeringu lähemal vaatamisel selgus, et arhitekt võib kas või pea peal seista, aga head nahka siit ei tule. Ligi 9000-ruutmeetrisele avarale krundile on planeeritud kolm elamut nii lähestikku, et akendest ei paista mitte rohelus ja maastik, vaid naabrite aknad, majade vahelt aga kulgeb sõidutee, mis viib krundi sügavusse ühisesse viiekümne kohaga parklasse, kahe maja hooviala jääb põhjapoole ja ühele majale on lahmakas parkla lähemal kui kümme meetrit (sellele maja küljele aknaid teha ei saa). Ühine mänguväljak lastele on planeeritud krundi põhjakülge suure tee äärde. Ehitusalad on planeeringuga määratud sellised, et maja gabariitidega mängida pole võimalik. Ainus võimalus on teha just selline kast, nagu planeerija on ette näinud, ei mingeid välja- ega sisseasteid, rääkimata suuremast liigendamisest. Lubatud on kolm korrust ning sellele vastavalt on antud ka brutopind, mis tähendab, et ka vertikaalselt ei ole võimalik liigendada. Arhitekti rõõm on vaid akna kuju ja fassaadi materjali valida. Lühidalt: loodud on kõik eeldused äärmiselt kehva keskkonna ja äärmiselt igava arhitektuuri tekkeks.

Kes teeb selliseid planeeringuid? Ja kes on see idioot, kes need vastu võtab? Vastus on: neid teevad planeerimisfirmad, firmad, kus pole tööl ühtki arhitekti, ehk vaid geodeedid ja maamõõtjad, ja vastu võtavad kohalikud omavalitsused, kus samuti ei tööta ühtki kvalifitseeritud arhitekti. Antud juhul on omavalitsus lausa planeeringu tellija.

Eestimaa on täis arulagedaid, maastikku ja kultuuri eiravaid planeeringuid, mille tegijatel ilmselgelt puudub piisav haridus, et luua kestlikku ja kaunist keskkonda. Aastaid on arhitektid juhtinud valitsuse tähelepanu absurdsele planeerimisseadusele, mis annab võimaluse ehitusprotsessi aluse, kõige olulisema osa ehk planeeringu teha kõigil, kes poole kõrvagagi on kuulnud sõna „planeerimine”. Planeerimisseadusest: „Kõrgharidusega arhitekt, planeerija või muu planeerimisalase ettevalmistusega spetsialist võib iseseisvalt ja oma vastutusel koostada detailplaneeringuid”. Ja nii need „muud” muudkui planeerivad planeeringuid, mille eest ilmselt EKA esimesel arhitektuurikursusel arvestustki kätte ei saaks. Loodan väga, et planeerija kutsestandard loob ses valdkonnas mingisugusegi korra.

Asi ei oleks ehk veel nii hull, kui omavalitsustes toimiks vähemalt korralik järelevalve, tegutseks omavalitsuse arhitekt, kes oskab hinnata suurt pilti, kel on vastav kutse ja haridus ning kes on valmis vastutama oma piirkonna ehitatud keskkonna eest. Paraku, nagu öeldud, pole enamikus omavalitsustes üldse arhitekti tööl, või kui on, siis on ka tema pädevus pahatihti kaheldav. Ja see ei muutu ka edaspidi: riigi seisukoht on, et omavalitsuse arhitekt on ametnik ehk bürokraat, kes kontrollib vaid vastavust seadustele, kellelt ei oodata ei visioone, läbinägelikkust, ilumeelt ega soovi muuta maailma paremaks, ning kelle puhul ei eeldata arhitekti kutsekvalifikatsiooni, ka mitte kõige madalama olemasolu.