HALDO ORAVAS: Linn – mitte ainult maaomaniku huvid
Tervet artiklit loe: Postimees 23.01.2006
Haldo Oravas, Viimsi abivallavanem
Omavalitsus peaks jõulisemalt sekkuma arendajate ja eraomanike plaanidesse, kaitsmaks linnaruumi inimsõbralikkust ja vaheldusrikkust, leiab Haldo Oravas.
Linnavalitsus on hädas kinnisvaraarendajatega, kes leidsid Hiiule pansionaadi ja Piritale büroode nime all kortereid ehitades võimaluse hiilida kõrvale eeskirjadest, mis keelavad neisse kohtadesse elumaja rajamise.
Juba Lübecki linnaõiguses, mis rakendus Tallinnas 1255. aastal, oli paari lausega kirjas see, mis praegu ehituse ja planeerimise seaduses: «Igaüks kes tahab midagi uut ehitada, peab võtma raehärradelt mõõdu ja nööri ning ehitama selle järele ilma antud joonest üle ega tagasi astumata.»
Ühesõnaga, ehitusjoon on olnud alati paigas ja see on tulnud linnavõimu vankumatust tahtest.
Valikuvõimaluste rohkus
Ei, kindlasti ei tee linnaruumi mõnusaks ja turvaliseks ainult see, et igal maalapil on omanik, iga maalapp on hooldatud ning sel on aed ümber.
Linna teeb lõppkokkuvõttes hubaseks linnaehituslikult asjatundlike reeglite ja visioonide loomine linna arenguks, ning nende elluviimine sõltumata eraomanike, ehitajate ja arendajate kavaldamisest või survest.
1920. aastal kirjutas Tallinna toonane peaarhitekt Eugen Habermann: «Linnal peab õigus olema ka eraomandusele kitsendavaid määrusi välja anda. Meil tuleks sellepoolest linnale suuremad õigused anda, mis võimaldavad linnaelanike üldisi huvisid paremini kaitsta.» (Tallinna Linna Ehitusplaan. Waba Maa nr 22, 27. I 1921)
Samuti pidas Habermann vajalikuks koostada Tallinna mitme piirkonna planeerimisprojektid (Pärnu mnt, Pelgulinn, Väike-Ameerika tn ja raudtee vaheline ala, Pirita supel- ja puhkeala jne), mille suhteliselt heas linnaehituslikus tulemuses võime veel tänapäevalgi veenduda.
Õigete otsuste tegemine asustuse ja ehituse suunamisel on ka tänapäeval kohaliku omavalitsuse vastutusel.
Üksnes elumajad ei suuda pakkuda huvitavat linnaruumi. Vanalinnas jalutades naudime valikuvõimalusi – poed, kohvikud, reisibürood, restoranid, antikvariaadid jne. Kvartal, kus paiknevad üksnes elamud, teed ja haljastus, sellist põnevat ruumi ei paku.
Kui kohalik omavalitsus nõustub kergekäeliselt, et planeeringutes avalikuks kasutuseks ettenähtud linnaruum muudetakse elamukvartaliks, mille on omanikud piirdega ümbritsenud ning kuhu igaühel enam õieti asja ei ole, on see otsus tehtud meie kõigi arvel.
Planeering on see õiguslik instrument, millega omavalitsus saab suunata asustust ja keskkonda ning linnavalitsustele ongi planeeringu koostamise õigus üks väheseid hoobasid, millega tagada kvaliteetse linnaruumi teke.
On ju enamasti väike osa linna maast munitsipaalmaa. Suurem osa on ikka eramaa ja eraomand teadagi on püha. Meil tihti levinud arusaama järgi saab omanik oma maale ehitada, mida soovib.
Tihti juhtubki, et planeerimine Eestis lähtub liialt eraomaniku huvidest, jättes tagaplaanile avalikud huvid. Ometi saab ja peab just linn planeeringute kaudu otsustama piirangud, mis kaitsevad avalikke huve ka eraomandis olevate maade ja hoonete puhul.
Avalik huvi eelkõige
Linnakodaniku huvid on pisut teistsugused kui arendajal: linnas tahetakse näha rohelisi parke, laste mänguplatse, staadione jne. Tahetakse rohkem sotsiaalobjekte, kus tegeldaks laste ja noortega, kohti, kus vanurid saaksid käia koos jne.
Mis on siis planeering, mille abil saaks linn avalikke huve linnaruumis tagada?
Planeerimine – see on ühest küljest maastikuarhitektuur. Kui arhitektuuri on nimetatud kunstiliikide emaks, siis maastikuarhitektuuri võib nimetada kunstide vanaemaks. Linnaruumi loomisel jääb väheseks poliitilise volikogu või linnavalitsuse tublidusest – mõistlik poliitik kaasab asjatundjad.
Teisalt on planeeringu koostamine õiguslik protsess, mis peaks ideaalis viima tasakaalu saavutamiseni era- ja avalike huvide vahel ning on linna vastutusala. Keegi ei kaitse omavalitsust rumalate otsuste eest peale tema enda.
Seepärast peakski linn ehitusõiguse andmisel olema ise planeeringute koostaja, mitte pelgalt maaomanike, ehitajate või arendajate teenindaja rollis.
Muidugi peavad reeglid olema kaalutletud ja põhjendatud. Nii ehk saabub kunagi aeg, kus linnapea ei pea käsi laiutama, kui vastu keskaegset linnamüüri ehitatakse ridaelamuid, kui staadion muudetakse küsitava kvaliteediga elamukvartaliks või rannahoonest saab üleöö sektsioonelamu.
Ehk ei tule meil siis nõuda, et Tallinn, sarnaselt 1. oktoobriga 1922, võtaks jälle vastu sundmääruse «Tallinna linna arhitektuurilise ilme rikkumise ärahoidmiseks».