HANNO SOANS: Kes tellis küprokist Kalamaja?
Üks mu tuttav noorkunstnik sattus kord pajatama, millega ta parasjagu leivaraha teenib. Päris karm teema oli. Ta pidi ühele kinnisvaraarendajale tegema makettidele neid puid, mida keegi tegelikult kunagi ei istutada ei kavatsenud. Neid oli sinna vaja lihtsalt niisama, vajalike kinnituste saamiseks Tallinna linna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametilt (SAPAlt). Hiljem võis need juba ära unustada. Ma ei tea kui palju inimesi sellise mõttetu töö eest Eestis palka saab, kuid lõpptulemusena pole just saladus, et arendajate ohjamine käib SAPAle üle jõu.
Ain Alvela kirjutas 15 aprilli Äripäevas suurepärase kommentaari olukorrale; “Eesti kinnisvara- ja ehitusturg on viimase paari aastaga lapsekingadest välja kasvanud ning elab üle heitlikku ja isepäist iga. Paraku – koos titemähkmetega on uute hoonete ehitajad kõrvale heitnud vähimagi missioonitunde ja vastutuse ajaloo ees. Ehitatakse seda mida tellija fantaasia iganes suudab välja mõelda ja tema kukkur kinni maksta. Ja detailplaneeringud lähevad üksteise järel volikogus läbi. Mõne üle ehk vaieldaksegi, üht teist tuleb veidi kohendada, kuid lõpuks kerkib maja ikka sinna kuhu ja kuidas arendaja soovib.” Selge on see, et neid seal SAPAs tuleks pisut aidata, avaliku arvamusega tagant sundida. Nagu kinnitas Alvela, peaks see tähendama “võitlust arendajate tuhvlialuseks muutunud ametkonna vastu, sest just ametkonna öelda peaks olema viimane sõna kuidas asjad tegelikult arenevad.” Puudub tegelikult mõjus kontrollimehhanism trahvide ja ümberehitamiskohustuse näol ning samuti pole nagu õieti aru saada, et kes viltuminekute (loe: linnaelanike ühiste huvide kahjustamise) eest siis ikkagi vastutab ja kuidas. Suurt keegi pole võtnud pärida, et miks pagana päralt on kesklinna magusaimad krundid kõrgtihedalt küproksarasid täis laotud, ilma et keegi haljastuse või üldkasutatava linnaruumi peale näikse mõelnud olevat. Vastus on liigagi lihtne – when money talks, then bullshit walks!
Viimase paari kuu jooksul on näha kuidas ehitajate huvid on kesklinna büroohoonetelt liikunud mujale. Küprok, see üheksakünendate keskpaiga stiilis keskpäraste euroremontide ja bürooehituse vähkkasvaja, valmistub taas vohama. Viimane kuum teema on avalikkuses olnud Russalka ja Paljassaare vahelise rannaala planeerimine, konkreetsemalt aga Linnahalli küsimus. Ei tahaks siinkohal tulla sellesama lihtsale huvide konfliktile taandatava vastanduse juurde, mitte vähemalt enne, kui seda ala vaadeldakse komplekselt. Samuti pole mõtet rääkida vastutustundlikust arendamisest ilma, et tunnistataks sellel alal 90ndatel tehtud vigu ja nende mõju kogu mikrokliimale.
Ma saan aru, et Merepuiesteel, vahetult Rotermanni kvartali südamesse püstitatud saraehitised – ma tahaks küll teada, et millised arhitektid omal ajal neile putkadele käe alla panid – osutuvad tänaste standardite järgi juba niivõrd jubedaks, et seda on võimalik oma perverssel kombel isegi nautida. Noh näed olid meil siin sellised “metsiku lääne” moodi ajad, kus asju aeti linnas Dirty Harry moodi, et kes ees see mees, es enne koldi välja tõmbab, rehab kokku kogu küla kulla. Palju hullem on see, et tänast linnaehitust kümme aastat hiljem iseloomustab perspektiivitundeta ehitamise “normaliseerumine”. Tahaksin rõhutada just neid arvukaid näiteid, mis võib olla igale algkoolijuntsule karjuvalt Lollideküla ei meenuta, kuid mille tulemused on eelpoolmainitust palju traagilisemad.
Kalalmaja ala puhul, millele siinne artikkel tähelepanu soovib tõmmata, on sääraseks arenguprojektiks niinimetatud Preatoni majad Ilmarise kvartalis. Ma ei räägi siin Ilmarise Residence´ist, vaid nendest Preatoni vennapoja majavusserdistest, mis kogu kõnealuse kvartali rangete kivimüüride vahele sulgevad, paigutades agulimiljöösse sinna täiesti sobimatu liisinguvaevades poolrikaste tsitadelli, ühesõnaga geto. Tõeline naerunumber on sinna pakutud suurepäraste merevaadetega korterid – aknad on arhitektihärra neile ehitanud väiksemad kui Lasnamäe majadele. Üksteise varju ridamisi ehitatud inetud monofunktsionaalsed klotsid kasutavad ahvatlevat merevaatepotensiaali minimaalselt. 50 % täisehitusega planeeritud (loe uus-tallinnale omaselt umbe ehitatud) elamukompleks on muust elukeskkonnast äralõigatud võõrkeha. See, mis arendamise varjus tegelikult toimub, on Kalamaja lammutamine.
Mis praegu Kalamaja arendamist puudutab – pean silmas Linnahalli Kalamajapoolse piiri, Kalamaja ümbersõidu ja Kalasadama tänava vahelist ala ja Kalamaja tänava ja Kalamaja ümbersõidu vahelist ala – siis möödunud aasta lõpupoole AS Entec poolt SAPA tellimusel koostatud Paljassaare ja Russalka vahelise ala üldplaneeringut uurides käivituvad kõik varasema arendustegevusega tekitatud paranoiad. Sovetiaegsete sarade eemaldamisel mererannale tekkinud vaba ruum, mis isegi oma praeguses hüljatud seisukorras oli möödunud suvel pidevalt jalutajaid täis, on lubatud üldplaneeringus täita 50% ulatuses täisehitusega, 30% on jäetud teedele ja vaid 20% on jäetud haljasalaks. Ja seda kohas, mida isegi Kalamaja varasemad, sovetiajal valminud plaanid nägid ette vaid haljasalana.
Kalamaja raamplaneering, mis oli koostatud Arhitektuuribüroo Koot & Koot poolt 1994. aastal, oli sama ala täisehitusele määranud 30 %, mis ongi antud lõigus sobiv maksimaalne ehitusmaht. Kõnealuses arengukavas ja selle toetuskirjas, mida SAPA elanike protestireaktsioonidele vastuseks on saatnud, on mitmeid Kalamaja arengu seisukohast olulisi lubadusi. Nii kirjutab Ike Volkov, et “Patarei kasarmuga piirnev ala muudetakse üldkasutatavaks ja avatakse linnakodanikele. Sama on eesmärk ka Lennusadamaga, kuhu Kultuuriministeerium soovib rajada meremuuseumi”. Tore on, kuid väheusutav. Kuigi see nüüd otseselt SAPAsse ei puutu, tahaks siinkohal küsida, et miks on kõrvale jäänud kasarmuhoone ümberkohandamine Eesti Kunstiakadeemia uueks hooneks? Tegelikult on siiani olnud ainus arvestatav võimalus anda Kalamaja alale uus ühiskondlik funktsioon, mis sovetiaegsete tehaste lammutamisega kaduma läks, tuua siia uusi inimesi. AS Entec koostatud ranna-ala üldplaneeringust võiks positiivsete ideedena välja tuua Kalasadama tänava ja Kalamaja ümbersõidu, mis ilmselt on plaanis käiku lasta praeguse raudteega paralleelselt, vahele planeeritud Kalamaja sadama äärset kalaturgu ja jahisadamat. Tore on. Kuid arhitekt Tiina Linna poolt SAPAle kirjutatud protestikirjas Kalamaja piirkonna lahenduste osas on mõned arvutused, mis kinnitavad kahtlusi, et siia on taas ette nähud hulk üksnes makettidel eksisteerivaid sõbralikke lahendusi. Rannakaitseseaduse järgi on ehituskeeluala linnas mere piirist 50 meetrit, Kalaturg ümber Kalasadama basseini peaks samuti olema piisava laiusega ala, umbes 50 meetrit. Kavandatav Kalamaja ümbersõidu magistraal neelab asfaldi alla vähemalt 30 meetrit, koos haljastusega, puiesteega mõlemal pool aga 60 meetrit. Kuhu siis püstitakse planeeritud viiekorruseline elamukvartal, jääb arusaamatuks. Kui tõesti “arendama” hakatakse ja maatükk kuskilt kitsaks jääb, siis löödaks käärid aga eelkõige ühise ruumi külge.
Kusagil üheksakümnendate keskpaigas, kui ma veel Kalamajas elasin, saabus postkasti teade Linnavalitsuselt. Kriitpaberil ja korraliku kujundusega üllitis kinnitas pidulikult, et elan miljööväärtuslikul alal ja soovitas mul vastavalt käituda, pisut uhkustki tunda omakandi eripära üle. Vaatasin seda teadet kibeda muigega, sest Ilmarise kvartal oli just valminud ja Linnavalitsus rannaala erakätesse müümas. Praegust rannaala üldplaneeringut silmas pidades tundub, et tänaseni käivad kõik need säästvat arengut ja üldisi huve silmas pidavad “hea tahte mängud” mingis tegelikust arendustegevusest kõrvalejäävas subkultuuris.
Loe: EE 22.04.2004