Harry Seidler – arhitekt, kes kandis oma toole kaasas

Mait Väljase intervjuu Harry Seidleri näituse koostaja Vladimir Belogolovskyga

Eesti Arhitektuurimuuseumi suures saalis avati 4. oktoobril näitus „Harry Seidler: Austraalia modernismi klassik” (avatud kuni 25. XI). Näituse on koostanud Vladimir Belogolovsky (Intercontinental Curatorial Project), New Yorgis elav arhitekt, kuraator ja kriitik. Tallinnas saab teoks näituse esmaesitlus, tuur jätkub Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Projekti lõppakord saabub Seidleri sünnilinnas Viinis 2015. aasta alguses.

Harry Seidleri nimi paneb kukalt kratsima ilmselt keskmisest paremate arhitektuuriteadmistega inimesegi. Kui Austraalia arhitektuurist üldse midagi peale Sydney ooperimaja teatakse, siis suurema tõenäosusega Pritzkeri võitjat Glenn Murcutti. Austraalia saadik Paul Stephens rõhutas näituse avamisel siiski, et Seidler on Austraalia tuntuim XX sajandi arhitekt ja tema looming on jätnud sügava jälje nii suurlinnade kui ka bushland’i maastikule. Kuidas sina jõudsid Seidlerini?

Veidi rohkem kui kahe aasta eest paluti mul Adelaide’is pidada asendusloeng ühel hispaania arhitektuuri näitusel. Enne minekut kohtusin oma sõbra Emilio Ambasziga, tunnustatud arhitektiga New Yorgis, ja küsisin, kas ta oskab soovitada kedagi, kellega Austraalias kohtuda. Ta hakkas rääkima Harry Seidlerist, kes tolleks hetkeks oli juba meie seast lahkunud, ja tema abikaasast Penelopest, rõhutades, et peaksin kindlasti Penelopega kokku saama ja tutvuma Seidleri töödega. Tundsin piinlikkust, et polnud kunagi Seidlerist midagi kuulnud, seetõttu tegin enne Austraaliasse reisimist (2010. aasta märtsis) natuke eeltööd. Kohapeal avastasin Seidleri loomingu ehitatud kujul, mis kõige tugevamalt on esindatud Sydneys. Neid maju nähes olin vapustatud, eriti just seetõttu, et polnud neist ega nende autorist varem midagi teadnud. Kohtusin Penelopega, ta näitas nende kontorit, mis on samuti Seidleri ehitatud, ja võimaldas juurdepääsu mitmetele eramutele, k.a nende enda kodumajale Sydney eeslinnas Killaras.

Ja nähtu avaldas nii palju muljet, et sellest sündis näituseprojekt?

Hakkasin kohe Penelopega arutama võimalust korraldada näitus. Esialgne mõte oli see välja panna mõne Seidleri maja fuajees, nt Australia Square’is, mis on ringikujuline torn. Minu nägemus oli esitada Seidleri looming digitaalse meediana ja filmidena ekraanidel, mis täidavad terve ruumi. Penelope vaatas mulle otsa ja küsis: „Aga miks me ei tee maailmatuuri?” Säärane ettepanek tuli täieliku üllatusena. Ausalt öeldes puudus mul niivõrd laiahaardelise näituseprojekti teostamise kogemus. Aga nii nagu Harry Seidler võeti Austraalias kiiresti omaks, ta sai peaaegu kohe palju tööd pärast oma perekonnale projekteeritud majade valmimist (kolm eramut Sydney lähistel Wahroongas, sh Seidleri kuulsaim eramu, arhitekti vanematele ehitatud Rose Seidleri maja, 1948–1950. – M. V.), nii usaldas ka Penelope mind, minu huvi ning ambitsioone. 2006. aastal, pärast Seidleri surma, oli toimunud mälestusnäitus ja Penelope arvates oli liiga vara midagi Sydneys korraldada. Ta pakkus välja, et alguses võiks näitus teha rahvusvahelise ringreisi ja alles hiljem minna eksponeerimisele Sydneys.

Tavaliselt pole ükski prohvet kuulus omal maal, aga Seidleri puhul tundub just risti vastupidi: kui austraallaste jaoks on tegu väga tuntud arhitektiga, siis väljaspool Rohelist Mandrit on teadmised temast ähmased või puuduvad need üldse.

Mind painas jätkuvalt küsimus, miks ma polnud kunagi sellest arhitektist midagi kuulnud. Austraaliast koju naastes võtsin riiulist moodsa arhitektuuri käsiraamatud ja otsisin neist Seidleri nime. Tundsin suurt kergendust, kui üheski neist pole isegi mainitud – järelikult ma ikkagi pole kõige võhiklikum arhitektuurikriitik maailmas. Siinkohal üks näide Seidleri mahavaikimisest. Kenneth Frampton on Seidlerist kirjutanud mitu raamatut, sh seni kõige ülevaatlikuma raamatu Seidleri loomingust (ilmunud 1992), samal ajal oma kuulsas õpikus, mida kasutatakse üle maailma ja mis on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde („Moodne arhitektuur: kriitiline ajalugu”, esmatrükk 1980, eesti keeles 2011), ta isegi ei maini Seidlerit. Mulle pakkus huvi teada saada, miks see nii on. Selle näituseprojekti raames valmis ka raamat ja palusin Kenneth Framptonil kirjutada sellele sissejuhatuse. Pärisin temalt Seidleri väljajätmise kohta raamatus. Frampton vastas, et see on olnud tohutu möödalask. See ei tundunud siiski lõpuni usutav: ilmunud on mitu täiendatud trükki, ta tundis Seidlerit isiklikult ja oli külastanud tema maju Austraalias. Nii kujuneski minu projekti üheks eesmärgiks teada saada, miks ei peeta Seidlerit üheks XX sajandi olulisemaks arhitektiks, kuigi eeldused selleks on olemas. Seidleri tugev kohalolu Sydneys on võrreldav Mies van der Rohe arhitektuuriga Chicagos või Gaudíga Barcelonas, kohtadega, kus on võimalik näha tervet hulka ühe arhitekti püstitatud märkimisväärseid ehitisi.

Oled korduvalt maininud, et Seidler oli keerulise iseloomuga inimene. Oled kuulnud tema kohta palju mälestusi ja inimesed üldiselt jagunevad kaheks: nad kas armastavad teda või ei salli üldse. Samal ajal rõhutab sinu näitus just Seidleri loomingulist koostööd edumeelsete kunstivisionääridega nagu arhitektid Marcel Breuer ja Oscar Niemeyer, insener Pier Luigi Nervi ja kunstnikud Josef Albers, Alexander Calder, Frank Stella, Sol LeWitt, Lin Utzon jt.

Seidler seisis kompromissitult oma tõekspidamiste eest. Kellel on arhitektina töötamise kogemus ja kes tunneb seda elukutset, siis teab, kui raske see on. Väga harva kohtab kedagi, kellel on põhimõtted. Peaaegu võimatu on mööndusi tegemata lõpetada ainsamatki projekti. Ja tema oli seda sorti inimene, kes ei teinud järeleandmisi, seetõttu paljud inimesed ei saanud temaga läbi. Tal oli oma nägemus ja see tuli nii ka teostada.

Ühel näituse videol annab Seidler Austraalia rahvustelevisioonis intervjuu. Saatejuht küsib Seidlerilt: „Miks me istume nendes toolides? Kas teile ei meeldinud toolid, mis meil enne olid?” (nad istuvad Breueri modernismi disainiklassikasse kuuluvates toolides). Kujutleme ette seda olukorda: teda intervjueeritakse stuudios, kus varem on usutletud sadu inimesi, seal olid mingid toolid, mis ilmselgelt polnud Seidlerile meelt mööda, ja ta tõi kaasa oma toolid, lihtsalt intervjuu tarvis! Saatejuht küsib: „Harry Seidler, kas toote alati oma keskkonna kaasa?” Seidler annab surmtõsiselt jaatava vastuse ja selgitab, miks need toolid on paremad kui eelmised: need on disainitud 1927. aastal, esindavad progressi ja on väga mugavad. Ta on väga otsekohene ja ütleb, mis mõtleb. Ta võiks lihtsalt tulla, istuda 20 minutit suvalisel toolil, tegemata sellest numbrit, aga ta oli avameelne, ütles inimestele, mis arvab, ega kartnud mõnikord neid ka solvata.

Ilmselgelt on selle näituseprojekti ja ilmuva raamatu (Rizzoli arhitektuurikirjastus, 2014) üks eesmärke tuua Seidleri looming laiema avalikkuse ette. Milline on sinu hinnang Seidleri arhitektuurile?

Ma arvan, et Seidler on arhitektina alahinnatud. Kriitikute ja ajaloolaste probleem on see, et arhitekt tavaliselt avastatakse tema karjääri alguses, esimene maja tõmbab palju tähelepanu. Seidleri vanematele ehitatud Rose Seidleri maja polnud tegelikult uuenduslik ega revolutsiooniline, see maja pole tema isiklik manifest. See on pigem kokkuvõte teadmistest, mitte tema isikupärane arhitektuur. 1954. aastal publitseeris Seidler raamatu („Majad, interjöörid, projektid”), kus ta avaldas 28 maja, mis oli teinud viie aasta jooksul pärast oma büroo loomist. Raamatu sissejuhatuses kirjutab ta, et revolutsiooni ja uueks loomise aeg arhitektuuris on läbi ja et nüüd elame arengu ja rafineerimise ajajärgul. Täpselt seda ta järgmised kümmekond aastat tegigi: kasutades oma ajastu modernistide keelt ja kontseptsioone, uskus ja järgis ta neid pühendunult, kuid ei proovinud leiutada oma arhitektuuri. See ei paku kriitikutele aga absoluutselt huvi, nad otsivad alati uut ja värsket ilmet. Siiski sai ta kiiresti üsna tuntuks, sest tema arhitektuur erines Austraalia üldpildist vägagi, kuid USAs või Euroopas toimuvaga kõrvutades polnud see midagi murrangulist. Rose Seidleri maja, kus on järgitud Le Corbusier’ viit punkti (v. a katuseaed), ja modernismi põhimõtete introdutseerimine Austraalias – need on tavaliselt asjad, mida kriitikud Seidleri puhul tunnustavad. Rose Seidleri maja on kahtlemata kõige olulisem Austraalias XX sajandil ehitatud eramu, kuid minu väide on, et see pole isegi võrreldav Seidleri karjääri kõige olulisemate majadega ja on tõmmanud tähelepanu ära teistelt projektidelt, mis on tema enda arhitektuuri arengu seisukohalt tähtsamad.

Too, palun, mõni näide märgilise tähendusega majast, mis seni on jäänud piisava tähelepanuta.

Näiteks Seidleri ja tema abikaasa oma maja, mis ehitati Killaras 1967. aastal, seega 17 aastat pärast Rose Seidleri maja. See on juba rohkem isikliku manifesti moodi: ehitatud palju suuremas mõõtkavas, betoonist, sobides nii palju paremini Austraalia karmi kliimaga; ja mõjutused ei tule enam mitte niivõrd arhitektuurist, vaid pigem kunstist – ühte Theo van Doesburgi kuulsat „Vastukonstruktsiooni” (1923) võib pidada maja inspiratsiooniallikaks. See maja on tähtis veel ühel põhjusel: maja on suur (enne elasid Harry ja Penelope väikeses korteris), see lubas neil hakata koguma moodsat kunsti. Kui Penelope kogus kunsti nagu teised kollektsionäärid – sest neile meeldib moodne või ükskõik milline kunst iseenesest –, siis Harry kogus ainult teoseid, mis sobisid kindlasse kohta tema arhitektuuris, kas siis tema oma majja või mõnda suurde pilvelõhkujassse. Ta huvitus teosest vaid siis, kui seda oli võimalik kasutada kooskõlas arhitektuuriga. Uude majja kolinud, hakkasid nad muretsema skulptuure, maale ja graafikat kunstnikelt nagu Josef Albers, Frank Stella, Alexander Calder, veidi hiljem Charles Perry, Norman Carlberg.

Kuidas mõjutas aktiivne kunstikogumine Seidleri arhitektuuripraktikat?

1960ndate lõpus ja 1970ndatel toimub Seidleri loomingus selge nihe Breueri mõjudest eemale. Breuer on küll Seidleri töödes tuvastatav terve tema elu jooksul, kuid samal ajal hakkavad tema arhitektuuri mõjutama kunstiteosed, millega ta end ümbritses. Kui vaadata valitsushoonete kompleksi Canberras, täpsemalt selle plaani, siis on selgelt näha, et see on sama esteetikaga kui Norman Carlbergi teosed. Mõjutatuna Frank Stella sarjast „Nurgamõõtur” („Protractor”) on Seidleril terve hulk projekte, mis põhinevad ringi, poolringi ja sektori geomeetrial. 1960ndate keskpaigas hakkas ta koostööd tegema Pier Luigi Nerviga ja külastas tihti Roomat. Roomas taasavastas ta Borromini, kellega oli esmatutvust teinud Sigfried Giedioni raamatu „Ruum, aeg ja arhitektuur” („Space, Time and Architecture”) vahendusel. Borromini ringi ja kolmnurga geomeetrial põhinevad kirikud olid Seidlerile väga paeluvad, paljud tema enda plaanilahendused põhinevad samadel ideedel. Jällegi on näha, kui palju viiteid ja mõjutusi tal oli. Minu arvates on kõige huvitavam leida need mõjud ja seejärel otsida tema enda panust.

Ma ei tea, kas saab öelda, et ta leiutas midagi täiesti unikaalset, mis oli omane ainult temale, sest pole vist võimalik leida ühtegi tema projekti, mis ei vihjaks mujalt tulevale mõjule. Kuid samal ajal on see pidevalt muundunud ja peaaegu igas projektis on tunda tema enda kätt. Näiteks kumerate katustega majad, mida Seidler hakkas tegema 1990ndate keskpaigast: nende puhul on selgelt näha, et majad on teinud sama arhitekt. Võib-olla on see eramu, Bermani maja, mis ta siis tegi, kõige seidlerlikum – arhitektuuriajaloos pole võimalik midagi sellesarnast leida. Seetõttu leian, et tema hilisem loomeperiood on palju olulisem kui varasem, kuid kriitikud ei näe seda, nad näevad Seidleris ainult modernismi Austraaliasse importijat.

*

Harry Seidler

25. VI 1923 Viin – 9. III 2006 Sydney

Harry Seidler oli Austraalias esimene arhitekt, kes täielikult väljendas ja kasutas Bauhausi põhimõtteid. Fakt, mida ilmestab tema esimene projekt, 1950. aastal vanematele ehitatud maja ehk Rose Seidleri maja Sydneyst põhja pool Wahroongas. Tema enda sõnul oli ta terve oma elu „moodsa arhitektuuri tõrvikukandja”, siiras modernismi eesmärkide propageerija. Seidler jättis endast maha selgelt eristuva pärandi, mille suursaavutusteks on Austraalia saatkonna hoone Pariisis (1973–1977), Hong Kong Club Hongkongi kesklinnas (1980–1984), Wohnpark Neue Donau (1993–2001) ehk suur elamukompleks Viinis, ennekõike aga paljud iseloomulikud kõrghooned (kuulsaim neist Australia Square, 1961–1967), millest on saanud tänapäeva Sydney silueti lahutamatu osa.

Seidler sündis Viinis kõrgema keskklassi juudi Max Seidleri perekonnas teise pojana. Tema isa oli end ise üles töötanud tekstiiliäri omanik ning ema Rose pärines suurest perest, kellele kuulus saekaater. 1938. aastal, peagi pärast natsi-Saksamaa sissetungi Austriasse, põgenes Seidler, 15aastasena, Inglismaale. 1940. aasta maikuus peeti ta Briti võimude poolt kinni kui „vaenlane” ja viidi esmalt Mani saarele ning seejärel Kanadasse kinnipidamislaagrisse Quebeci linna lähistele. 1941. aasta oktoobris vabastati Seidler tingimisi, et ta saaks õppida Winnipegis Manitoba ülikoolis arhitektuuri.

Seidler omandas magistrikraadi Harvardi ülikooli disainikoolis, kus õppis stipendiumi toel Walter Gropiuse ja eluaegse nõuandja ja sõbra Marcel Breueri juhendamisel aastail 1945–1946. Seejärel õppis Seidler Põhja-Carolinas Black Mountaini kolledžis kunstnik Josef Albersi käe all, sellele järgnes töö Marcel Breueri esimese assistendina New Yorgis. 1948. aastal kutsus Seidleri ema ta Austraaliasse, kuhu vanemad olid immigreerunud pärast sõda, et ta projekteeriks neile elamu. Teel sinna töötas Seidler veel mõned kuud Oscar Niemeyeri büroos Rio de Janeiros.

1948. aasta septembris asutas Seidler Sydneys oma büroo. Ambitsioonika 25aastase noormehe väikese stuudiokorteri seinal seisis silmatorkavalt eksponeeritud väide: „Austraalia ehituspraktika on iganenud. See vajab hädasti värskendamist. Selle ettevõtte eesmärgiks on luua uued standardid tootmaks edumeelset arhitektuuri”. Ligi 60 aastat kestnud viljakas karjäär tõestas arhitekti väidete õigsust. Üle 160 tema töö, eramuist kortermajadeni, kõrgetest büroohoonetest ühiskondlike ja kultuurikeskusteni, lisaks tähtsad riiklikud tellimused, on teostatud Austraalias, Austrias, Prantsusmaal, Iisraelis, Itaalias, Mehhikos ja Hongkongis.

Seidleri hetkega äratuntav looming, mida iseloomustab tugev geomeetriataju, päritolult baroklik, jõuliselt tasakaalustatud kompositsioon, konstruktsiooni ja materjalide tundmine ning Austraalia intensiivsele päikesele vastavate leidlike varjuseadeldiste kasutamine, tegid temast uuel kodumaal ühe kompromissituma ja kunstipärasema arhitekti. Tema arhitektuuris ilmneb arvukalt allikaid ja mõjutusi, mida ta eesmärgipäraselt otsis ja arendas kogu karjääri vältel: Gropiuselt kindlus, sotsiaalne eesmärgipärasus ning metodoloogiline ja meeskondlik lähenemine projekteerimisele; Breuerilt elamutüübid, betooni jõulisus ning puidu soojus; Nervilt standardiseeritud ehitussüsteemid ning ekspressiivne konstruktsioonikasutus, Niemeyerilt skulpturaalne voolujoonelisus ja poeetilised vormid ning Albersilt sügav arusaam sellest, kuidas meie silmad reageerivad visuaalsetele nähtustele.

1970. aastaist peale oli Seidler üha rohkem mõjutatud Ameerika abstraktse ekspressionismi kunstnike ja skulptorite modulaarsetest töödest. Sellest arenes selgelt eristatav ja talle eriomane kunstiline käekiri, mida rahvusvahelisel arhitektuurimaastikul alles tunnustama hakatakse. Seidleri hilised tööd, kui tahes vabavormilised ja skulpturaalsed, polnud iialgi juhuslikud. Tema suurejoonelised vormid olid alati ratsionaalse planeerimise, standardiseeritud ehituse tõhususe ning sotsiaalsete ja keskkonna aspektidega arvestamise tulemus.
 
V. B.